Nii hoida!

TAMBET KAUGEMA

Kultuuris osalemise uuring, mille statistikaamet mullu läbi viis, andis kinnitust aimata olnud tõdemusele, et Eestis armastatakse teatris käia ja käidaks vahest veelgi rohkem, kui mõned takistused ees ei oleks. Uuringu andmetel külastas möödunud aastal vähemalt 15aastastest elanikest teatrit 398 500 inimest – sellesse vanuserühma kuulujaist seega ligikaudu iga kolmas. Ilmselt ei tule kuigi suure üllatusena, et kõige agaramad teatrikülastajad on linnalisest asulast pärit 45–64aastased kõrgharitud naised. Küll aga poleks ma enne uuringutulemustega tutvumist osanud aimata, et kõige suurema teatrihuvi poolest tõusevad esile Viljandimaa elanikud: neist ligi pooled olid viimase kaheteistkümne kuu jooksul käinud mõnda etendust vaatamas.

Ligikaudu 200 000 inimest jätab teater külmaks ja neid teatrisse meelitada ei õnnestu, kuid ülejäänud nimetasid põhjustena, miks teatrietenduste külastamine on raskendatud või üldse teostamatu, kõige rohkem kolme tegurit: etenduse toimumise koht, tervise­hädad ja teatripileti hind. Kui võtta tõe pähe ütlust, et naer on terviseks, siis rohkem lustmänge tehes saaksid teatrid ilmselt aidata kaasa ka rahva tervise parandamisele, ent rohkem vaatajaid aitab saali tuua siiski ülejäänud kahele takistusele keskendumine.

Teatrietenduse toimumiskohaga seotud külastusprobleemi all tuleb mõista peamiselt seda, et paljud ei ela linnas ega isegi mitte selle lähistel või on nende kodukohaks küll linn, kuid see pole teatrilinn, mistõttu võib etendusele sõit kujuneda pikaks ja kulukaks. Selle murekoha (kas või osalisel) leevendamisel on kaks suunda, mida teatrid ka kasutavad: kas läheb Muhamed mäe juurde või tuuakse mägi soodustingimustel Muhamedi juurde.
Külalisetendused moodustasid mullu antud etendustest umbes 30%: tõsi, need ei olnud väljasõidud üksnes maale ja väikelinnadesse, vaid nende hulgas olid ka teistes teatrilinnades antud võõrusetendused jpm. Teatriajaloolistel ja demograafilistel põhjustel on oma kunsti kodust kaugemale viimisel iseäranis tubli Rakvere teater. Võõrusetendustele sõitmise teeb teatritele keeruliseks aga asjaolu, et pole piisavalt sobiliku suuruse ja tehnilise varustusega etendamispaiku, mistõttu eriti suuremad teatrid eelistavad tuua publiku enda juurde teatrimajja, kus mängides lavastuse tase ei kannata. Nõnda osutavadki mitu teatrit ühel või teisel moel oma vaatajatele teatribussiteenust: Estonia on pannud mõne korra kuus Tallinna ja teiste linnade vahel käima bussi, mis teel teatrisse ja tagasi­teel teeb ka vahepeatusi suuremates asulates, Vanemuine pakub praegustes pandeemiatingimustes teatribussi­teenust rühmatellimuste korral ja sama teeb ka Ugala, Endla sõidutab Pärnu ja selle lähiümbruse koolide ja laste­aedade teatrihuvilisi oma etendusi vaatama jne. Samuti on mitmeid fonde ja programme, mille abil kaugema kandi rahvas ja eriti lapsed hõlpsamini teatrisse pääsevad.

Nüüd aga kolmanda võimaliku takistuse ehk teatripiletite hindade juurde. Olukorras, kui elektri-, kütte- ja muudki hinnad kappavad nagu Black Rokiti hobune, ei saaks teatrijuhtidele pahaks panna, kui neid valdaks ühtäkki soov tõsta uuest aastast ka teatripiletite hindu. Kaheksa suurema eestikeelse repertuaariteatri täispiletite hinnad jäävad praegu vahemikku 10–49 eurot: odavamas otsas on mõistagi lastelavastuste piletid ning kõige rohkem raha küsitakse muusikalavastuste eest, mis ka mõistetav, sest suure trupi ja sümfoonia­orkestri osalemine on kulukas. Selge on seegi, et Rakveres, Pärnus ja Viljandis tuleb teatritel pealinnaga võrreldes ajada läbi mõnevõrra odavama piletiga.

Kiire küsitlus siiski näitas, et mõningane teatripiletite hinnatõus jäi lõppevasse aastasse ning uue algus seda eriti kaasa ei too: Estonia üldiselt piletihindu ei tõsta, küll aga tekib saaliplaanil kõige parematele kohadele uus kallimast hinna­klassist tsoon, ning Eesti Noorsooteater tõstab euro-kahe võrra üksnes koolilastelavastuste piletite hindu, aga need muutused on kosmeetilist laadi ning muidu peaks statsionaarietenduste puhul jääma kõik samaks. Kui vaadata harjumuspärasest hõredamaid teatrisaale, siis on see kahel põhjusel mõistlik: pandeemiast ja piirangutest räsitud ja hirmunud inimestele jääb pisut rohkem raha taskusse ning võib-olla aitavad kerkimata jäänud piletihinnad kas või tolmukübeme võrra kaasa ka praeguse hingematva inflatsiooni taltsutamisele.