Mit Musik geht alles besser!

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Hans ja Grete“ on huumori, groteski ja absurdi segu, kust ei puudu ka muusika vahendatud tumedam allhoovus.

KADRI ROOD

Thalia teatri „Hans ja Grete“ („Hänsel & Gretel“), lavastajad, lava-, kostüümi- ja videokunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, laulutekstide autor Till Lindemann, heliloojad Till Lindemann, Peter Tägtgren, Jakob Juhkam ja Clemens Wijers, muusikaline juht Jakob Juhkam, valguskujundaja Bertil Mark. Mängivad Kristof Van Boven, Marie Jung, Till Lindemann, Björn Meyer, Tim Porath, Gabriela Maria Schmeide ja Rafael Stachowiak. Esietendus 14. IV Hamburgi Thalia teatris.

Nii Rammsteini kui ka teatri NO99 loomingu austajana oli mu ootusärevus suur, kui eelmisel aastal kuulsin, et varemgi edukalt Hamburgi Thalia teatris lavastanud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on taas Saksamaal ning ühendanud seekord jõud Rammsteini solisti Till Lindemanniga. Lavateos on „Hans ja Grete“, aga nagu autorite ja Thalia teatri põhjal eeldada võiski, ei tehtud seda sugugi originaalitruu lastelavastusena.

Vendade Grimmide muinasjutul põhineva teksti autorid on Semper ja Ojasoo ise ning nende lavastus on huumori, groteski ja absurdi segu, kust ei puudu ka peamiselt muusika vahendatud tumedam allhoovus.

Nagu suulise pärimuse puhul ikka, on ka muinasjuttudest liikvel palju versioone. Aarne-Thompsoni muinasjuttude tüübikataloogi järgi on Hansu ja Grete loo tüüp 327A, nõia põletamine ahjus aga alatüüp 1121.* Tüübisiseselt on muutuvaid elemente loos veelgi. Otsuse lapsed kodust ära saata teevad vahel ema ja isa koos, sagedamini otsustab nii aga just ema (tema asemel on mõnes versioonis hoopis kuri kasuema). Mõnes variandis elab kogu pere pärast laste koju naasmist õnnelikult edasi, teistes on aga kuri (kasu)ema vahepeal surnud ning lapsi ootab armastav ja kahetsev isa. Erineb ka nõia juures toimunu: mõnikord söödab nõid Hansu paksuks, et temast siis ahjus endale roog küpsetada, teinekord on aga Hans temast kavalam ja pistab puuriukse vahelt välja hoopis kondi, kui nõid käsib poisil oma sõrm ette näidata, et näha, kas too on juba piisavalt paks.

Huvitav võrrelda, milliseid valikuid ja muudatusi-lisandusi on lavastajad teinud, et laste unejutu asemel valmiks täiskasvanutele mõeldud kunstiteos. Semperi ja Ojasoo loos pole tegemist vaese puuraiduriperega, vaid tänapäevase väikekodanliku keskklassi perekonnaga. Ettepaneku loobuda lastest teeb küll isa (kehastab Tim Porath), ent ema (Gabriela Maria Schmeide) nõustub sellega pärast võltsdramaatilist nutupuhangut nobedalt. Hiljem, kui isa on lastega metsa läinud, püherdab ta naerdes maas ja rõõmustab tagasisaadud vabaduse üle. Enne lastest loobumist teevad vanemad siiski katset rahahädale muid lahendusi leida ja arutlevad, millest pere võiks raha säästmiseks loobuda. Kuna aga ei Netflixist, koristajast ega kahest autost loobumine ei tule kõne alla, jäävad üle ikkagi vaid lapsed.

Muinasjutus leiavad lapsed esimese metsaviimise järel tee koju tagasi, lavastuses viiakse nad metsa vaid ühel korral, mis on valguskujunduse ja muusikaga selle võrra vaatemängulisemalt lahendatud.

Üks värvikamaid on nõia tegelaskuju: Björn Meyeri kehastuses on tegu tugevalt meigitud ja plikalikke riideid kandva koguka queer’iga, kelle elu tiirleb toidu ümber. Lapsed lähevad nõia õgimispeoga rõõmsalt kaasa ning nõia petmise ja oma kehakaaluga kavaldamise asemel seisab laval lõpuks rasvunud Hans oma täies hiilguses. Nõia puhul avaldub kõige rohkem ka Semperi ja Ojasoo teatris NO99 tehtud lavastustest tuttav füüsiline, kehaline aspekt, mis paisub muusika saatel võimsaks orgiaks.

Humoristliku noodina ristub Hansu ja Grete lugu lavastuses veel ühe Grimmi muinasjutuga, looga hiirest, linnust ja vorstist. (Siinkohal tuli Google appi võtta: selgitamaks, et tegu pole lavastajate huumoritorkega Saksa köögi pihta, vaid Grimmidel on tõesti jutt, mille üks tegelane on Bratwurst). Kõik kolm elavad harmooniliselt koos, kuni vahetavad linnu nõudmisel oma rollid majapidamises ära ning saavad seetõttu õnnetult hukka. Seesama linnuke sööb loo esimeses pooles ära ka Hansu maha poetatud leivatükid, hiir aga esineb veel supis karvutuks keenunagi.

Laste nõia juurest vabanemise järel jalge alla võetud koduteele on lavastuses rõhku pandud rohkem kui muinasjutus. Läbielatu on jätnud Hansule ja Gretele oma jälje, muutnud neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt, ning seda ongi tahetud uurida. Mis nendega juhtus? Millisteks inimesteks nad muutusid? Hansul, kes keeras nõia juures olles õele selja ning langes täielikult ahvatluste küüsi, tuleb karistuseks kanda oma kiviks muutunud õde seljas, veel pannakse tema südamega toime meditsiiniline protseduur ja ta armub printsessi. Lõpuks meenutab paksuks polsterdatud kehaga porgandpaljas Hans pigem juba keskealist, elust vintsutatud meest kui metsa eksinud poisikest.

Lavastuse lõpp saabub üsna järsku ja natuke jäi vaevama küsimus, mis kodus sai ja kuidas siis üksteisega edasi elati, aga selles osas lavastus muinasjutust kaugemale ei lähe.

Thalia teatri „Hansust ja Gretest“ rääkides ei saa üle ega ümber muusikast. Lugude autorid on Till Lindemann ja Peter Tägtgren, kelle ühisprojekt kannab nime Lindemann. Tundub peaaegu uskumatu, et on õnnestunud meelitada sellise kaalukategooria muusikud kaasautoriteks, aga nagu intervjuudest selgub, oli Lindemann lavastuse ideest kohe innustunud. Kuna tema nimi tutvustamist ei vaja (Saksamaal kohe eriti mitte), on Lindemanni kohalolu nii helis kui ka pildis üks lavastuse kandetalasid.

Muusika valmis spetsiaalselt lavastuse tarbeks ja antakse täpselt aasta pärast esietendust ehk 14. IV 2019 ka lavastusega sama pealkirja kandva albumina välja. Lindemanni fännid saavad seda albumit nüüd aasta jagu pikisilmi oodata, aga seda enam on põhjust ootamise ajal teatrisse minna (Rammsteini atribuutikaga ehitud rahvast nägi teatripubliku hulgas päris palju).

Lindemann ise siiski lavale ei astu, kuigi videopilt on laval reaalajas toimuvaga nii osavalt kokku pandud, et sellest arusaamine võttis omajagu aega. Muusika on võimas ja igati Lindemanni tasemel ning toimib kahtlemata ka väljaspool lavastust. Üldiselt võib Lindemanni sooloprojekti loomingu üsna kergesti Rammsteini omaga segamini ajada, aga mõnedes lugudes on meeldiva üllatusena kuulda ka Tägtgreni veidi elektroonilisemat helikeelt.

Kohati annavad muusikanumbrid lavastusele lausa muusikali hõngu, aga selles pole (mitte nagu selle õnnetu žanri puhul tavaliselt) midagi halba. Osa videoid, kus Lindemann esineb koos näitlejatega, on filmitud Eesti metsades. Lindemann, kes ei täida lavastuses ühtki konkreetset rolli, täites seejuures paljusid, on kavalehel tituleeritud fantoomiks. Ta on osalisena hea valik ka oma teatraalsuse poolest – nüüd siis lõpuks ka selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Tuntakse ju Rammsteini bändina, kellele meeldib šokeerida ja kes on oma videotes teinud mida kõike. Erinevalt mõne vähem teatraalse bändi solistist on tegemist juba valmis näitlejaga, kellele pole probleem videos näiteks väga naturalistlikult oksendamist etendada. Pealegi tuleb välja, et Lindemanni hääl on justkui loodud muinasjuttude jutustamiseks: just tema lausub loo esimesed ja viimased sõnad, mis loo klassikaliste muinasjutuvormelitena raamistavad.

Ei juhtu just sageli, et teatriarvustuses räägitaks grimmist, aga „Hansu ja Grete“ puhul on põhjust sedagi teha. Näitlejate näod on ehitatud küllaltki groteskseks: pereisale on silmade alla kleebitud rammusad kotid, ema nägu on tehtud pundunuks, Hansu laup krobeliseks ja esiletungivaks ning Grete nina teravaks, ülahuul etteulatuvaks ja põsed korbaliseks nagu mõne ekseemi all kannatajal.

Vanemate puhul teenis see edukalt nende naeruvääristamise eesmärki ja muutis nad ebasümpaatseks (mida muud tahtagi inimestest, kes eelistavad kahte autot oma pereliikmetele), Hansu ja Grete puhul (Kristof Van Boven ja Marie Jung) harjus aga pilk nende iluvigadega loo kulgedes ära ning täiskasvanud näitlejad mõjusid veenvalt kohmakate, natuke rokaste lastena. Kõige meeldejäävam rollisooritus oligi Marie Jungi Grete, kellele tema näomoonutused hästi sobisid, andes talle tegelaskujuga sobiva lapseliku ja naiivse välimuse.

Varem salvestatud videote kõrval kasutatakse ka live-videopilti, mis toob näitlejate näod samamoodi nagu teatri NO99 „Pööriöö unes“ vaatajale palju lähemale, kui neid teatris tavapärasest kaugusest vaadates näeks, ning laseb ümberkujundatud nägudel täielikult mõjule pääseda.
Lavakujundus on hästi lahendatud ja paindlik. Siseruume kujutavad liigutatavad konteinerid võimaldavad kombineerida näitlejate vahetu tegevuse laval, reaalajas videopildi ja varem filmitud materjali nii sujuvalt, et paaril hetkel ei saa arugi, mis toimub majakeses päriselt ja mis on salvestatud varem.

Lavastus on tehtud Ojasoo ja Semperi tuttava ja äratuntava käekirjaga ning kohati kippus ununemagi, et olen Hamburgis Thalia teatris ja mitte teatris NO99. Uue dimensiooni andis sellele aga Till Lindemanni osalus ja näitlejate seni nägemata näod. Nüüd jääb üle veel loota, et selle lavastusega tullakse kunagi ka Eestisse, sest hea meelega vaataks seda korra veel.

*Multilingual Folk Tale Database http://www.mftd.org/index.php?action=atu&act=select&atu=327