Kolleegi õlalepatsutus ja muud abivahendid

Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäeval „teater | kestlikkus“ käsitleti vaimset ja materiaalset kestlikkust.

OLIVER ISSAK

Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäev „teater | kestlikkus“ 13. XI Tallinnas EMTA peamaja kammersaalis.

Eesti Teatri Agentuur on pärast heitlikke pandeemia-aastaid tänuväärselt taas sisse seadnud tava korraldada teemapäevi, mis annavad võimaluse keskenduda ühele (aktuaalsele) märksõnale ja avada teatrikunstikeskselt selle tausta. Ent kui varem on teemad puudutanud eelkõige kunstilisi vormivalikuid – „teater | tants“ (2019), „teater | raadio“ (2017) või „teater | tekst“ (2015) –, siis viimased teemapäevad – „teater | ligipääsetavus“ (2023) ja „teater | kestlikkus“ (samuti 2023) – on juhtinud mõtte teatri eetilis-moraalsetele (kunstilistele) valikutele ning üritanud nähtavale tuua kitsaskohti, mis tihti jäävad teatrit tehes tähelepanuta.

See uus suhtumine on tänuväärne veel sellegipoolest, et tegu pole enam mõttevahetuste sarjaga, kus muu hulgas saab kolleegidele kohvilauas tere öelda ja üksteist huvitavate ettevõtmiste eest kiita, vaid praktiliste teedrajavate kohtumistega, kust lisaks sisukatele ja teaduslikele ülevaadetele saab ka nõuandeid, mille võib kohe käiku lasta.

Hoides loovat vaimu. Viimane selline teemapäev toimuski novembri keskel koostöös lavakunstikooliga. Mulle üllatuseks oli teemapäeva kese selgelt loovisikute vaimuvärskusel, selmet rääkida teatri materiaalsest kestlikkusest (millele mõte esmalt liigub). Väga tänuväärne valik, eriti kui selleaastases Eesti inimarengu aruandes on koostatud detailne ülevaade eestlaste vaimsest tervisest ning muu hulgas märgitakse, et „teatritegija psüühika hoidmisega seni veel kuigi agaralt ei tegeleta“.¹

Just Monika Larini oli see, kes tõi välja kurva tõe: loomevaldkonnas enam kui 500 osalejaga uuringust „Kuidas hoida loovust?“² selgub, et viimase aasta jooksul oli vastanutest 70% tundnud tööalast kurnatust ja 39% läbipõlemist. Põhjusi on selleks muidugi palju, kuid teatrikunsti alal paistab selgelt silma kõikuv töökultuur: 78% inimestest, kes ütlesid, et neil on olnud (ühe aasta jooksul) liiga palju tööd, ütlesid ka seda, et neil on olnud liiga vähe tööd. Seejuures ei olnud 60% vastanutele kurnatuse ja läbipõlemise vastu aitavad teenused (nt füsioteraapia, psühholoogiline nõustamine, erialased täienduskoolitused jne) piisavalt kättesaadavad, eriti puudutab see mõistagi vabakutselisi loovisikuid.³

Üht ravimit on loomevaldkonnas siiski küllaldaselt – kolleegide õlalepatsutust. Kuigi see võib näida liiga lihtsa lahendusena, siis ometi osutus kolleegide tagasipeegeldus tehtavale tööle loomingulise kestlikkuse hoidjaks ning seejuures umbes 90% vastanutest oli lähiajal kogenud (ja jaganud!) kollegiaalset tunnustust.

Kuidas tegeleda kestlikkusega, hoides inimesi? „Materiaalse jätkusuutlikkuse, aegluse ja vähenemise poole pürgimine, mis on lugematute näituste, installatsioonide ja konverentside fookuses, toimub vaimse jätkusuutlikkuse arvelt ja jätkuvalt intensiivse projektielu kõrvalt.“⁴

Teatrikunstnik Kristiina Põllu avas oma ettekandes, kuidas tema viieteistkümne aasta pikkuse teekonna jooksul Tartu Uues teatris kujunes järk järgult „pealesunnitud vaesusest lõpuks kestlik, uuskasutusel põhinev loomemeetod.“⁵ Selle teekonna sisse jäi ka periood, kui teadvustamata rassimine, rutiin ja rahapuudus Põllu korralikult läbi põletasid ning tekkis vajadus teatrist mõneks ajaks lahkuda. Otsingute tulemusel jõudis Põllu mitmesuguste vaimsete meetoditeni, tasakaaluni, mis andis võimaluse teatrikunstiga kestlikult edasi tegeleda, seejuures ennast vaimselt lõhkumata. Kuid siin võib küsida, kui paljud teatrid pakuvad oma töötajatele võimalust ja ruumi sarnaste meetodite avastamiseks ning nendega tegelemiseks, et läbipõlemist ennetada?

Küsimus vaimsest kestlikkusest on teatrikunsti alal laiemgi. Mil viisil tegelevad teatrikoolid sellega, et üliõpilased jaksaksid, oskaksid ja võiksid ennast kahjustamata aastaid teatris tegutseda? Või kuidas teatriorganisatsioonis endas, teatritrupis, luua ja tagada loovate inimeste vaimne kestlikkus? Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas tutvustas enda kui juhi töövahendeid ning tõi esile paar korda aastas toimuvad tagasisidevestlused, mille kaudu saab ära kuulata ja muuta seal, kus vaja. Isikliku suhte loomine ja põhjalik tagasisidestamine on Rajase arvates peamised võtted, kuidas ta hoiab oma teatris loovmeeskonna vaimu terve ja värske.

Paraku on kurnatus ja väsimus ka mingil määral loomevaldkonda sisse kirjutatud. Monika Larini eelmainitud uuringust selgub, et üks ületöötamise põhjus on tõsiasi, et töö ise on niivõrd meeldiv ja huvitav. Rõhutan, et seejuures ei peaks inimesi pidurdama inspiratsioonipuhangu hetkedel, aga tagama peab turvalise ja hoidva võrgu, mis toetab taastumist ja edasi tegutsemist. See võib tähendada nii muudatust töömeetodites kui ka koostöös üksteisega, sest „oleks tobe eeldada, et hea kunsti taga peab peituma üksteisest mitte lugupidav suhtumine või agressiivsed töömeetodid“.6 Mitmesugused võtted, kuidas kunstis üksteisest hoolida (nii kunsti tegemisel kui kunsti jagamisel), võiksidki olla see tee, mida mööda liikudes hoitakse seda nähtamatut, aga väga väärtuslikku vara – vaimset kestlikkust.

Paar sõna jalajäljest. Teemapäeval ei jäänud puudutamata ka materiaalse kestlikkuse teema, mille kohta tahan lisada paar sõna. Esiteks: keerake palun sellessamas Sirbi numbris paar lehekülge edasi või tagasi ja otsige üles rubriik „Arhitektuur“, „Kunst“ või „Sotsiaalia“. Ma olen enam kui kindel, et nendel veergudelgi kirjutatakse kestlikkust maailmast, uutest ökoloogiaalastest seisukohtadest jne. Ja nüüd tuletage meelde, millal te viimati midagi sellist „Teatri“ rubriigist lugesite? Seejuures ei ole kindlasti viga kriitikutes, kes teemat ei kajasta, vaid teatritegijates, kes sel teemal midagi ei tee, ei ütle (või ei mõtle?). Teater, nagu siit järeldub, on häbiväärselt ajast maha jäänud.

Naiivselt kõlas ka Tallinna Linnateatri direktori Mihkel Kübara lootus, et tasakesi inimeste tõekspidamisi ja mõttemustreid mõjutades jõuame suurema muutuse künnisele. Just ühe Eesti suurema teatri direktori suust oleksin tahtnud kuulda palju praktilisemaid ettepanekuid ja selgemat kinnitust, et tahetakse muuta, katsetada ja selle nimel pingutada. Pahatihti on „suurte otsustajate“ mõõdukus (ja suutmatus?) see, miks missioonitundega inimesed (näiteks lavastusalal) läbi põlevad – katsetused ja seatud sihid jäävad üksik­üritajale ning isegi õnnestumiste korral üldprintsiipe sisse ei seata.

Kui lõpuks eestvedaja teatrist lahkub, kaob ka tema teadmispagas. Nii juhtus ligipääsetavuse teemaga Ugalas pärast Kristiina Alliksaare lahkumist direktori kohalt⁷ ning rohelise teatri loomisega⁸ Tallinna Linnateatris pärast Reet Ausi minekut peakunstniku kohalt.⁹

Praegune Ugala teatri lavastusala juht Pille-Riin Lillepalu tõi välja mõtte, et teatrivaldkonnas võiks tegutseda inimene, kelle poole on kestlike ja ökoloogiliste valikute tegemiseks võimalik pöörduda. Inimene, kellel jätkub aega tutvuda parimate meetoditega ning kes pakub kõrvalpilku ka neile, kes on süsteemis aastaid töötanud. Väärt mõte! Selline teatrivaldkonna ülene nõustaja kulub igal juhul ära, kas või üheaastase sissejuhatava projektina. Igal juhul võiks see olla midagi, mida teatriliit, lavastuskunstnike liit ja etendusasutuste liit võiksid arutada ja oma õla alla panna. Seniks aga soovitas Lillepalu lugeda häid näiteid ja nõuandeid sisaldavat teost „Theater Green Book“ („Teatri roheline raamat“), mis võiks tõesti olla iga teatrijuhi laual.

Kuidas edasi? „Me saame igaüks täna ja siin teha selle otsuse, et mina olen selles loos osaline viisil, mis seda ilmalõppu suudab teelt väärata,“ sõnas oma ettekandes sotsiaalantropoloog Aet Annist. Ärgem kahelgem, tehkem samm kestlikuma maailma suunas. Ja märgakem sellel teekonnal oma kolleege: olgem kohal siis, kui on vaja tuge ja nõu, ning hetkel, mil suitsuruumis lihtsalt käsi õlale panna ja öelda „Hästi tehtud!“. Kõike muidugi hea sõnaga ära ei lahenda (seepärast – ravikindlustus kõigile!), aga sõnal on vägi. Teemapäev „teater | kestlikkus“ läks kindlasti asja ette ning kuuldu jõuab loodetavasti peatselt ka tegudesse.

 

1 Tambet Kaugema, Pealelend – Monika Larini, loov­isikute nõustaja ja teemapäeva konsultant. – Sirp 10. XI 2023.

2 Uuringu kokkuvõte on kättesaadav Monika Larini kodulehel: monikalarini.eu/et/uuring-kuidas-hoida-loovust/

3 Ravikindlustus kõigile, palun!

4 Maria Muuk, Kuidas taaskasutada hinge. – Müürileht 14. VIII 2023.

5 Kristiina Põllu, Kestlik inimene kestlikus teatris. – blogi Practical Consciousness, 2023.

6 Heneliis Notton, Homse teatri manifest. – Vikerkaar, aprill 2023.

7 Kristiina Alliksaare sõnavõtt konverentsil „teater | ligipääsetavus“.

8 Heili Sibrits, Tallinna Linnateater soovib muutuda rohelisemaks. – Postimees 27. IX 2016.

9 Üksjagu rohelise teatri programmi muudatusi on siiski Tallinna Linnateatris käibel: kasutatakse biolagunevat majapidamispaberit, rohesertifikaadiga puhastusaineid, jäätmete sortimist jne. – Tallinna Linnateatri kommunikatsiooni- ja turundusjuhi ning artikli autori e-kirjavahetus.