Millest unistatakse Vabal Laval?

Vaba Lava uus kuraator Jakub Skrzywanek: „Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma.“

KARIN ALLIK

Vaba Lava teatrikeskuses algas uus hooaeg uue kuraatoriga. Kuni 2025. aastani vältava kuraatoriprogrammi paneb kokku noor poola lavastaja ja Szczecini nüüdisaegse teatri kunstiline juht Jakub Skrzywanek, kelle lavastus „Sõda ja rahu“ andis oktoobri keskel programmile avapaugu. „Sõda ja rahu“ võib meeldida või mitte, ent küsimusi esitama ta igatahes kutsub. Vestlesime Skrzywanekiga nädal pärast lavastuse esietendust, et küsida ja vastata nii „Sõja ja rahu“, Vaba Lava kuraatoriprogrammi kui ka Eesti ja Poola teatrite võrdluse teemal.

Mis mõtetega te pärast „Sõja ja rahu“ esietendust Poola naasite?

Jõudsin Poola päeval, mil seal toimus üks viimaste aastakümnete tähtsamaid valimisi. Pärast peaaegu kümmet aastat parempoolset autoritaarset valitsust saab senine demokraatlik opositsioon hakata valitsust moodustama. Isegi oma kõnes pärast „Sõja ja rahu“ esietendust rääkisin hirmust, et ärkan paari päeva pärast üles senisest veelgi totalitaarsemas Poolas, aga nüüd on lootust, et areng toimub teises suunas. Usun, et selles on suur osa ka Poola kultuuril ja teatril, mis oli selgelt senise võimu vastu. Nüüd olen veel enam kindel, et tasub teha teatrit, mis võitleb õigete väärtuste eest.

Ka „Sõda ja rahu“ võitleb teatud väärtuste eest, moodustades osa teie sõjateemalisest triptühhonist. Mis ühendab neid kolme lavastust?

Idee luua sõjateemaline triptühhon tekkis siis, kui Ukrainas algas sõda. Eesmärk ei olnud teha lavastusi Ukraina sõjast, vaid käsitleda sõjateemasid üldisemalt. Mind inspireeris Mariupolis hävitatud teater, mis ümbritseti Venemaa kirjanike plakatitega – selline viis sõjakoledused kultuuri taha peita on nii õudne, nii perversne. Otsustasin võtta lavastuste pealkirjad vene kirjanduse tüvitekstidelt: kõigepealt „Kuritöö ja karistus“, nüüd „Sõda ja rahu“ ning viimasena „Surnud hinged“. Ka lavastuste teemad on osalt inspireeritud neist suurteostest. Näiteks „Kuritöös ja karistuses“ lahkasime küsimust, mida tähendab (rahvusvaheline) õig(l)us sõja ajal, kui sõja järel mõistetakse ainult väike osa sõjakurjategijatest süüdi.

Eestis lavastatud „Sõda ja rahu“ käsitleb samuti sõja tagajärgi, aga post­traumaatilise stressihäire perspektiivist, sest pärast sõda peavad traumeeritud inimesed uuesti ühiskonda sulanduma. Teisalt räägitakse „Sõjas ja rahus“ hirmust, mille abil ühiskond militariseeritakse ja veendakse rahvast, et sõda lahendab probleemid.

„Sõja ja rahu“ dramaturgia sündis seejuures koos trupiga, aluseks eestlastest sõjaveteranidega tehtud intervjuud. Kuidas te leidsite inter­vjueeritavad? Olid nad valmis oma kogemustest rääkima?

Vaba Lava aitas meil need inimesed leida ja võrgustikku ehitada. Alguses ei olnud lihtne neid rääkima veenda, aga kui nad pärast esimest intervjuud olid mõistnud, et võivad meid usaldada ja me ei soovi neid kuidagi ära kasutada, hakkasid nad jagama teiste veteranide kontakte, kelle poole pöörduda. Saime kiiresti aru, et tegu on ühiskonnagrupiga, kes tunneb end hüljatu ja unustatuna – missioonile minnes tundsid nad end kangelastena, aga tagasi koju jõudnutest sai justkui probleem.

Nagu ma lavastusest aru sain, ei mindud intervjuudes mõne teemaga siiski väga kaugele, näiteks küsimusega, mis tunne on inimest tappa.

Jah, me tõesti mainime seda lavastuses. Me küll puudutasime oma intervjuudes tapmist ja paljud neist tunnistasid, et on tapnud, aga ausalt öeldes ei julgenud ma kunagi seda küsimust otse küsida. Psühhiaatriaeksperdid aitasid meil inter­vjuudeks valmistuda ja selgitasid, kuidas rasketele teemadele läheneda, ent sellegipoolest oli veteranidega keeruline rääkida. Neil on suur trauma, aga suurem osa neist tunnistas, et selle lahendamisega ei ole tegelnud. Ma ei tahtnud neile haiget teha ega sundida liiga kaugele minema. Ehkki üks posttraumaatilise stressihäire sümptomitest on traumaatiliste sündmuste pidev peas läbimängimine ja neist jutustamine, olin algusest peale otsustanud selliseid lugusid eetilisuse huvides mitte kasutada.

Praeguseks on kõik intervjueeritavad lavastust ka näinud ning kellelgi pole etteheiteid olnud. Enamik neist on lavastuse eest väga tänulik ja see on mulle kõige olulisem tagasiside.

„Sõda ja rahu“ suhtub ühiskonna militariseerimisse kriitiliselt või kui täpsem olla, käsitleb lavastus riigikaitset ja sõjalist väljaõpet irooniliseltki. Millega põhjendate irooniat olukorras, kus Eesti on otseses sõjaohus?

Ma ei taha väita, et meil pole riigikaitset või sõjaväge praeguses olukorras vaja, aga usun, et teatri ühiskondlik roll on veenda inimesi ka vägivalla ebavajalikkuses. Kulutused relvadele ja riigikaitsele on Euroopas pidevalt kasvanud, aga minu arvates tõstatab see (võib-olla provokatiivse) küsimuse, mis saab neist relvadest 20–30 aasta pärast, kui maailmasõda on loodetavasti olemata jäänud. Kas leiame konfliktipiirkonna araabia maades või Aafrikas, kuhu neid relvi hõlpsasti müüa? See on ju suur äri.

Minu meelest on Euroopa riigid liiga vähe arutanud, kuidas toetada Ukrainat ja iseend kaitsta, ilma et relvatootjad selle pealt miljardeid teeniksid. Vajame suuremat ühiskondlikku arutelu teemal, millised peaksid olema NATO ja Euroopa Liidu järgmised sammud.

Meie intervjueeritud veteranid ei nimetanud Afganistani ja Iraagi missioone veaks, vaid kasutasid karmimaid sõnu – ütlesid, et see kõik oli bullshit. Kui veteranid, kes on kaotanud sõjas lähedasi või on hiljem keegi teinud enesetapu, nimetavad seda kõike sellise sõnaga, siis on see väga karm sõnum.

Mäletan, et võtsite sel suvel Narvas Vabaduse festivali aruteludes samuti sõna, kui teemaks oli küsimus, kas teatritegijad peaks oma seisukohti loomingus selgelt väljendama ja looma n-ö manifeste või jääma poliitilistes küsimustes abstraktsete käsitluste juurde, kus ühest sõnumit ei väljendata. Rõhutasite tollal selgete seisukohtade võtmise vajalikkust ning ka „Sõda ja rahu“ on sellega kooskõlas. Miks te eelistate manifeste?

Selle arutelu käivitas ühe festivalikülastaja väide, nagu oleks abstraktne käsitlusviis teater, aga selgesõnaline enam mitte. Olen peaaegu kaheksa aastat elanud riigis, kus valitsus ütleb, mis on kunst ja mis mitte. Olen oma võimukriitiliste seisukohtade pärast olnud kuus aastat valitsuse mustas nimekirjas, mistõttu ei anta mulle riigi tuge. Sõnavabadus ja kunstivabadus – sealhulgas vabadus ise otsustada, mis on teater ja kunst – on mulle seega kõige olulisemad.

Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma – ka otsus lavastada farssi või komöödiat on poliitiline otsus mitte käsitleda ümbritsevat aega. Viimastel aastatel olen tõesti teinud rohkem n-ö manifeste, sest kui näen inimesi Poola-Valgevene piiril suremas, naisi õigustest ilma jäämas ja abordikeelu tõttu kannatamas, kui näen ebaõiglust, siis on vaja teatris sellele reageerida. Poola teater tegi seda ja see on ka põhjus, miks valitsus meid vihkas. Nüüd, kus „lahing“ Poola nimel on võidetud, tunnen väsimust, tahaksin võitlemisest puhata.

Kuidas mõjutasid need seisukohad teie kuraatoriprogrammi koostamise valikuid?

Poola teatritraditsioon mõjutas mind kindlasti: Poolas on teater olnud algusaegadest saati sõnavabaduse ja ka vastupanuliikumise koduks. Usun, et teatri roll ongi käia ühiskonnaga kaasas ja seista vastu ebaõiglusele, ning seda ideed kannan edasi nii koduteatris Szczecinis kui ka Vaba Lava kuraatoriprogrammis. Teisalt olen püüdnud leida teemasid, mis ühendaksid Eesti ühiskonda ja ka kogu Euroopat.

Sain aru, et olen tõtt-öelda Eesti peale isegi natuke kade – võrreldes Poolaga ei ole teie avalik arutelu nii afektiivne ega vägivaldne. Aga arengukohti muidugi on, osa neist puudutasin ka „Sõjas ja rahus“.

Millised teemad lõpuks sõelale jäid?

Kuraatoriprogramm koosneb kahest osast: ühe neist moodustavad minu kutsutud välislavastajad (Poolast, Valgevenest, võib-olla ka Rumeeniast või Tšehhist), teine põhineb avalikul konkursil Eesti teatritegijatele. Eestist tuli palju kliimateemalisi ettepanekuid, mis tõestas mulle, et eestlased on tõepoolest looduslähedane rahvas. Lõpuks otsustasime aga hoopis kahe muu teema kasuks. Esimene neist puudutab vabakutseliste loovisikute olukorda Eestis – ellujäämist tööturul ja vabaturumajanduses. Teine on seotud emadusega. Arutleme naiste ja meeste võrdsuse üle ning küsime, kas sugudevahelisest võrdsusest piisab, kui naised ja mehed on bioloogiliselt erinevad. Esile kerkib ka küsimus, kas ja kuidas mõjutab elukeskkond naisi lapsi saama, kas ja kuidas töötab tänapäeva maailm emadusele vastu.

Kuraatoriprogramm kannab pealkirja „I have a dream“ („Mul on üks unistus“). Kas avaliku konkursi põhjal võib öelda, et Eesti teatritegijate unistused langevad kokku kõigi eurooplaste omadega? Või tajusite neis midagi Eestile ainuomast?

Võrreldes jällegi näiteks Poolaga on eestlaste unistused pisut abstraktsemad. Minu meelest on see hea märk. Poolakad rõhutavad konkreetsemalt inimõigusi, demokraatiat ja võrdsust, sest nendega on Poolas rohkem probleeme.

Mida on teil kunstnikuna kuraatoriprogrammi koostamisest õppida? Miks te selle pakkumise vastu võtsite?

Puutusin Vaba Lavaga esimest korda kokku 2021. aasta Vabaduse festivalil, kus osalesin lavastusega „Mein Kampf“, ning koostöö sujus hästi. Nägin, et nad oskavad väga hästi kaitsta programmi valitud kriitilisi lavastusi. Peaaegu kohe pärast festivali lõppu tegid nad mulle ettepaneku kuraatoriprogrammi koostamiseks. Tajusin seda võimalust suure seiklusena, sest mulle meeldib välismaal töötada – see annab ka Poolas töötamisele uue perspektiivi. Samuti huvitasid mind eesti teatritegijad ja näitlejad, kes paistavad silma paindlikkusega. Ja see on lausa hullumeelne, kui väga eesti publik teatrit armastab. See ei ole viisakusest öeldud: ma tunnen ennast Eestis väga hästi.

Kas miski üllatas teid veel?

Ma ei tunne Eesti publikut nii palju, et peale vaadates aru saada, kas vaatajatele meeldib või mitte. Nad on võrreldes Poola publikuga vaoshoitumad, introvertsemad. Sellel on nii plusse kui ka miinuseid: võib-olla tuleneb Poola publiku ekstravertsus ka ühiskonna meeleoludest, sest avalik arutelu on nii tuline ja radikaalne.