Kuidas teatrile ligi pääseda?

Ilmselgelt ei puuduta teatri ligipääsetavus ainult kodulehte, piletimüüki ja publikuteenindust – seda peaksid olema ka teatrietendused ise.

KARIN ALLIK

„Kui peost osa saama kutsutakse kõiki ja kõik on oodatud, siis mõtlen: kes on need kõik?“ küsis kultuurikorraldaja ja kultuuri ligipääsetavuse eest seisja Piret Aus TEDxTartu ettekandes 2022. aasta kevadel. Sama võib küsida teatri kohta: kui ütleme, et etendusele on oodatud kõik, siis kas oleme ikka läbi mõelnud, kes need kõik on? Juba kiirpilk Eesti teatritele reedab, et tegelikult pole oodatud sugugi kõik, vaid ainult need, kes näevad, kuulevad, liiguvad ja mõtlevad „normaalselt“.

Ometi jääb teatrimaailmast nõnda kõrvale üle kümnendiku Eesti elanikest. Puudega inimesi on elanikkonnast umbes kümme protsenti, ent neile lisanduvad need, kelle erivajadus pole puue: sellesse kategooriasse võib kuuluda igaüks, kas või siis, kui jalg on näiteks kukkumise tõttu kipslahasesse pandud. Kuidas teha nii, et ka need inimesed saaksid teatrisse tulla?

13. jaanuaril korraldas Eesti Teatri Agentuur koostöös Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses just sellele teemale keskendatud ettevõtmise „teater | ligipääsetavus“*, tuues kokku nii teatrite kui ka erivajadustega inimeste esindajad. Teemapäeval peeti seitse ettekannet ning kaks vestlusringi, kus kõlama jäänud ideed üritangi siinsesse artiklisse kontsentreerida.

Lihtsad lahendused. Kui hakata kõigile kättesaadavast kultuurist rääkima, vastatakse sageli esmalt, et selleks ei ole raha: tõenäoliselt kangastuvad siis vastaja peas ligipääsetavuse eeldusena suured ümberehitused ja kulukad tehnilised lahendused. Tõepoolest, teinekord läheb ümberehitusi ja tehnikat tarvis ning kopsakad investeeringud on igati teretulnud. Sellegipoolest saab väga palju ära teha ka ilma suure rahata, nagu kinnitas Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar teemapäeval peetud ettekandes. Asi olla eelkõige tahtes: kui teatrisse oodatakse päriselt kõiki, leiab selleks küllaga lihtsaid lahendusi.

Võimalusi teatrite ligipääsetavuse parandamiseks pakkusid päeva jooksul välja nii mõnedki esinejad. Näiteks andis Kristi Viisimaa põhjaliku ülevaate oma kogemustest ratastoolis teatrikülastajana ning juhtis tähelepanu mitmele hõlpsasti lahendatavale probleemile. Esiteks osutas Viisimaa, et veebist leitav info ligipääsetavuse kohta tekitab kohati segadust: tuleb ette, et teatrite kodulehe oma erineb piletimüügikeskkondades või ka Tallinna Ligipääsetavuse Infosüsteemis esitatust. Niisiis tasub teatritel jälgida, et sellekohane teave oleks aja- ja asjakohane kõigis veebikeskkondades, mida oma tegevuses kasutatakse.

Samuti tegi Viisimaa ettepaneku laadida teatrite kodulehtedele üles pildid teatrihoone sissepääsudest, fuajeest ja muudest publikule mõeldud ruumidest, et saaks parema ülevaate, kuidas teatrihoones liikuda. Kuivõrd pimedatele neist piltidest suurt kasu poleks, lisas kirjeldustõlke konsultant ja blogi „Puhta pime“ autor Kai Kunder oma ettekandes, et teatri kodulehelt võiks leida ka nende audiokirjelduse.

Nii Kunder kui ka Viisimaa tunnevad puudust sellestki, et saaksid teatripileti osta samamoodi nagu ülejäänud publik. Ratastoolikohtadele saab praegu pileti osta enamasti ainult e-kirja teel, isegi kui kohad on piletimüügikeskkonnas saaliplaanil näha. E-kirjatsi peavad teatripileti ostma ka pimedad, sest vabade kohtade märkimiseks kasutatakse saaliplaanil üldjuhul värve, ent ekraanilugeja, mille abil pime veebist info kätte saab, ei erista värve. Loomulikult pole e-kirja saatmine iseenesest takistus, kuid ei võimalda pimedatele ja ratastoolis liikujatele spontaanseid teatrikülastusi ning rõhutab nende erinevust ülejäänud publikust.

Veel jäi mõlemast ettekandest kõlama vajadus teadlikuma teatripersonali järele. Meenutades viimatist teatriskäiku, kirjeldas Viisimaa, et tal oli olnud pärast etenduse lõppu teatrimajast väljapääsemisega tükk tegemist, sest ühtki publikuteenindajat, kes oleks võinud aidata tal trepitõstukiga fuajeesse liikuda, näha polnud. Kui teatrisse on tulnud pime inimene, alustavad Kunderi sõnul teenindajad aga tihtipeale vestlust hoopis tema saatjaga ning räägivad pimedast, kes parajasti saatja kõrval seisab, kolmandas isikus (näiteks: „Palun küsige, kas ta soovib tee sisse suhkrut ka.“). Ometi pole ju mingit põhjust, miks pime ei saaks ise publikuteenindajaga kõneleda – ainus takistus on siin teenindaja teadmatus, kuidas pimeda inimesega suhelda.

Samamoodi tasub nii publikuteenindajatel kui ka teistel teatrikülastajatel teada, kuidas suhelda kuulmislangusega inimesega. Eesti Vaegkuuljate Liidu esinaine Külliki Bode selgitas teemapäeval, et vaegkuuljaga rääkides kipuvad inimesed karjuma, ehkki tegelikult pole sellest abi. Hääletoon võib olla tavalisest veidi kõvem, ent olulisim on rääkida aeglaselt ja selgelt ning vajadusel lauset korrata, sest nii saab vaegkuulja huultelt lugeda. Et vältida segadust erivajadustega inimestega suhtlemisel, võiksid teatrid niisiis oma personali igal hooajal koolitada. Sellega saab abiks olla Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Elamuslikud etendused kõigile. Ilmselgelt ei puuduta teatri ligipääsetavus ainult kodulehte, piletimüüki ja publikuteenindust – seda peaksid olema ka teatrietendused ise. Liikumispuudega teatrikülastaja seisukohast on see pigem lihtne, sest kui on juba saali pääsetud, tuleb leida koht, kust näeb hästi ja jätkub ruumi ka liikumisabivahendile, ning tema teatrikülastus möödub üldjoontes samamoodi nagu ülejäänud publikul. Vaegkuuljate ja kurtide ning vaegnägijate ja pimedate puhul nõuab elamusliku etenduse pakkumine veidi rohkem tööd.

Vaegkuuljatel, kes kasutavad kuuldeaparaati, on esiteks abi silmusvõimendussüsteemist, et lavalt tulnud heli kuuldeaparaadi või kõrvaklappide toel paremini kuulda. Silmusvõimendi leiab praegu Eesti Draamateatrist, Vanemuisest, Ugalast ja Kuressaare teatrist, samuti oli süsteem olemas Tallinna Linnateatri Laia tänava majas. Nagu osutas Külliki Bode, ei tasu silmusvõimendussüsteemi ometi panna kogu teatrisaali, kuivõrd mõnes saali osas võivad elektromagnethäired tekitada kuuldeaparaadis valju müra. Samuti on silmusvõimendit keerukas paigaldada saali, kus lava ja saali asetus etenduseti pidevalt muutub.

Vaegkuuljad saavad tuge veel kirjutustõlkest, mida kasutati ka teemapäeval „teater | ligipääsetavus“. Kaks arvuti taga töötavat kirjutustõlki paigutati lava serva ning nende kirjutatud tekst projitseeriti ekraanile lava keskel (ja subtiitritena otseülekandesse). Teatrietendusel võib kirjutustõlge toimuda märkamatumalt: tõlgid ei pea olema nähtaval kohal ning vaegkuulja saab teksti lugeda oma nutivahendist. Bode sõnul pole tarvis peljata, et see hakkab ehk häirima teisi teatrivaatajaid, sest ekraan võib olla üsna väike ja tume. Ühtlasi on kirjutustõlge vaegkuuljatele tasuta, mis tähendab, et kui vaegkuulja on avaldanud soovi vaadata etendust kirjutustõlkega, ei pea teater selle eest ise maksma, vaid tõlkekulud tasub Euroopa Sotsiaalfond.

Et aga tagada teatrielamus kurtidelegi, tuleks korraldada veel viipekeeletõlge. Ehkki paljud kurdid võivad lugeda ka kirjutustõlget, on nende emakeel siiski (eesti) viipekeel, mistõttu eelistavad nad just selles keeles tõlget. Viipekeeletõlgile pole seejuures vaja muud kui ühevärvilist tausta ning hästi nähtavat ja valgustatud kohta (näiteks lava kõrval), kus tööd teha. Nagu ka teemapäeval jälgida võis, töötavad viipekeeletõlgid paaris, vahetades teise umbes iga 15 minuti tagant välja.

Vaegnägijatele ja pimedatele on enim abi kirjeldustõlkest, mis võimaldab neil kõrvaklappide kaudu saada ülevaate nii lavakujundusest, tegelastest kui ka näitlejate lavalisest tegevusest. Kai Kunderi sõnul on ta saanud tänu sellele tunda end täisväärtusliku teatrikülastajana ning ülejäänud publikuga võrdselt etendusi hinnata ja analüüsida. Kahjuks toimuvad kirjeldustõlkega etendused praegu regulaarselt ainult Vanemuise teatris. Teatrijuht Kristiina Alliksaare sõnul suheldakse pidevalt Lõuna-Eesti Pimedate Ühinguga, et teada saada, milliseid lavastusi pimedad soovivad kogeda, ning korraldatakse kirjeldustõlkega etendused vastavalt sellele. Vanemuises antakse kuus kirjeldustõlkega etendust aastas, ent valik võiks olla üle Eesti laiem, nentis Kunder.

Vähim tähelepanu on meie teatris seni jagunud aga intellektipuudega teatrivaatajaile. Varem Ugala teatrit juhtinud Alliksaar rääkis, et Ugalas kohaldati intellektipuudega inimeste tarvis üks „Vai-vai vaese Vargamäe“ etendus. Lavastus kujutas endast Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa lastele suunatud tõlgendust, mis oli sisult sestap lihtsam kui täiskasvanutele mõeldud teosed. Intellektipuudega teatrikülastajad said enne etendust veel ka lava kombata ning õppida tundma lavastuses kasutatavaid objekte. Kuigi tollane ettevõtmine õnnestus, pole intellektipuudega inimestele sobivate etenduste andmisest Eestis veel traditsiooni saanud. Arvatavasti tasuks siin mõelda, kuidas kasutada teatris ära ka lihtsa keele (ehk arekeele) võimalusi, mida tutvustas teemapäeval Kerttu Rakke.

Terviklik maailmapilt. Ühtki neist lahendustest ei tohiks ometi ellu viia ainult kohustusest, vaid ennekõike tahtest avardada nii enda kui ka teiste maailmanägemist. Etenduskunstnik Liis Vares leidis oma ettekandes, et peaksime mõtlema, kuidas lülituda erivajadustega inimeste ellu, selmet mõelda, kuidas erivajadustega inimesed enda ellu kaasata. Varese sõnul on oluline eelkõige võimalus pääseda ligi terviklikule maailmapildile ja reaalsuse paljususele. Usutavasti võibki siin peituda põhjus, miks teatris ligipääsetavusele tähelepanu pöörata. Teatris luuakse küll pidevalt uusi fiktsionaalseid maailmu, et rikastada teatritegijate ja -publiku taju, ent on veel nii palju reaalseid maailmu, mis ootavad avastamist. Seega on ligipääsetavuse puhul tegemist palju enama kui pelgalt sotsiaalprojektiga ning loodetavasti suutis teemapäev teatritegijaid selles veenda.

* Kõik teemapäeva ettekanded ja vestlused on koos kirjutus- ja viipekeeletõlkega järelevaadatavad Eesti Teatri Agentuuri Youtube’i kanalil

---

11 lihtsat soovitust, kuidas muuta etendusasutus ligipääsetavamaks

1. Kuldreegel: suhelge erivajadustega inimestega (ja nende esindusorganisatsioonidega), et aru saada, mida nad vajavad ja soovivad.

2. Edastage kodulehel info ligi­pääsetavuse kohta võimalikult selgelt ja põhjalikult. Ka teave, et etendusasutus ei ole ligipääsetav, on kasulik.

3. Uuendage infot ligipääsetavuse kohta regulaarselt muudeski keskkondades, näiteks ühismeedias, piletimüügikeskkondades, Tallinna Ligipääsetavuse Infosüsteemis jne.

4. Paigutage ligipääsetavuse alamleht kodulehe päisesse, et abivahendit (näiteks ekraanilugejat) kasutav inimene jõuaks selleni võimalikult kiiresti.

5. Lisage kodulehele audiokirjeldus ja pildid teatrihoone sissepääsu, fuajee ja muude publiku kasutada ruumide kohta.

6. Võimaldage teatripiletit ratas­toolikohale osta otse piletimüügikeskkonnast, mitte ainult e-kirja teel.

7. Märkige vabad istekohad piletimüügikeskkonnas ära ka teisiti kui ainult värvidega, sest ekraanilugeja ei erista värve.

8. Müüge soodushinnaga pilet nii erivajadusega inimesele kui ka tema saatjale.

9. Koolitage teatri töötajad suhtlema erivajadustega inimestega ning kasutama seal leiduvaid abivahendeid, näiteks trepitõstukit. Koolitamisel on abiks Eesti Puuetega Inimeste Koda.

10. Tagage publiku kasutada ruumides ja saalis piisavalt hea valgustus, et kõik viidad, kohanumbrid jms oleksid selgelt näha. Lisaks kutsungile vilgutage tulesid, andmaks märku etenduse algusest või vaheaja lõppemisest: siis mõistavad ka vaegkuuljad ja kurdid, et on aeg saali minna.

11. Tellige Eesti Puuetega Inimeste Kojast oma teatrihoone audit, et selgitada välja, kuidas parandada hoone ligipääsetavust.

---

Kommentaar

OLIVER ISSAK,

vabakutseline kunstnik

Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel korraldatud teemapäeval „teater | ligipääsetavus“ sai väga hea ülevaate, kuivõrd on Eesti teatrites arvestatud puuetega inimeste vajadustega. Lohutuseks nukrale pildile jagati aga mitmeid praktilisi nõuandeid, mida saab kohe (ilma kuluta) ellu viia. Soovitan järele kuulata!

Ometi ei kõlanud teemapäeval üks (ja minu meelest kõige olulisem mõte): oleks aeg, et ligipääsetavust ei nähtaks enam kui pelgalt teatrite vastutulekut, vaid lavastuse kunstilise kontseptsiooni osa. See, et lavastusel on ka kirjeldustõlge (ning saali on paigaldatud silmusvõimendi), on täpselt samasugune kunstiline otsus kui lavale ehitatud dekoratsioonid või plakati kujundus. Teadmine, et lavastusmeeskonna soovil võivad teosest osa saada kõik inimesed, annab teatrisündmusele teise tähenduse, pakub rohkem ka neile, kellel kirjeldustõlget või helivõimendust vaja pole.

Seega julgustan kunstilisi meeskondi nõudma, et nende teosed võimaldaksid teatrielamuse kõigile, isegi kui see tähendab siidkinnastest loobumist.