Kontseptsiooni ei saa mängida, aga seda peab teadma

Marika Vaarik: „Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.“

EERO EPNER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitleja Marika Vaarikut teatakse ja hinnatakse eelkõige tema tehtud töö tõttu teatris NO99 aastatel 2009–2018 ning Von Krahli teatris, mille trupiga ta 2019. aastal Ekspeditsiooni raames liitus. Need mõlemad on teatrid, kus tähtsal kohal on olnud trupi ühised otsingud, impro­visatsioonilisus, nõudlikkus enese ja kaaslaste vastu ning jagatud autorsus.

Miks oled soovinud mängida lavastustes, kus ei ole rolle või karaktereid? Oled sa tahtnud neist vabaneda?

Olen tahtnud neist vabaneda juba pikemat aega, sest mind see ei huvita. Jah, kõlab suureliselt ega tähenda, nagu ma oleksin laval päris mina ise. Mina olengi endale karakter ja roll. Laval ei ole mitte mina, vaid laetud mina – täidetud mõtete, tunnete ja kogemustega, mis olen proovisaalist saanud.

Ent kui rääkida rollist ja karakterist mõne näidendi kontekstis, siis mind see ei paelu. Mind huvitab laval – nii iseenda kui ka teiste – kohalolemine. Just selle nimel ma seda tööd teengi: et laval hakkaks midagi juhtuma, õhtust õhtusse. Sest sa pead kõigele, mida teed, alla kirjutama. Pead endale aru andma, mida teed – ja miks. Ma ei kujuta teistmoodi ette: läheme õhtul lavale ja ainult mõni teab, mida ta teeb. Miks peaks siis üldse lavale minema? Kokkulepped ei tule lavastajalt, vaid neid küsimusi peab esitama trupisiseselt üha uuesti ja uuesti, kogu aeg, igal õhtul. Siis muutub laetus, lavaline olemine ennustamatuks. See on algolek selleks, et midagi saaks juhtuda, ning selle käigus ma vabanen ka iseendast. Minek igal õhtul lavale peab olema sellise laetusega ja selliste kavatsustega, et lahustumine etenduses sünnib selle eesmärgi nimel, miks me üldse seda teeme.

Küsimus ei ole eneseteostuses, enese esitlemises, vaid see on kõigi ühine olek, mis on omakorda lavastuse teenistuses. Seetõttu pole ka sugugi tähtis, kui suurt rolli mängida. Teatris räägitakse sageli: näe, mul on ainult kaks sammu, polegi laval midagi teha. Aga ma võin teha ka ainult kaks sammu, kuni tean, mille teenistuses see on – siis ma lahustun ning võin kas või ainult lavalt läbi tuhiseda, sest see on millegi kõrgema teenistuses.

2009. aastal teatris NO99 esietendunud lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“ mängis Marika Vaarik Marthat, näidates erakordseid kraade, kohastumisi ja elu mõistmist.

Tiit Ojasoo

Kas näitlemine on sulle eneseväljendus?

Mind ei huvita näitlemine. Mind huvitab ainult olemine. Ühine autorsus, mis üheskoos laval läbi viiakse, peab olema kõige olulisem ega saa sõltuda tahtmistest, vaid see peab olema nõue. Mulle on väga lähedane mõte sellest, kuidas vabaneda näitlemisest. Sa hakkad siis tegelema laval hoopis teiste küsimustega: mitte rolli, karakteri, näitlemisega, isegi mitte tekstiga, vaid laval olemises on nüüd üks teine konstruktsioon. Need inimesed, kes laval on, peavad suhtlema nii, et nad on tõesti kohal ja on tõesti huvitatud sellest, mida küsitakse ning mida vastatakse.

Nullist ülesehitamine ja edasi­minek on alati väga suur töö, aga kuidas siiski jõuda poeesiasse, kus tekib ilu? Ehitamine on raske, ebaõnnestumine on kogu aeg kõrval, kuid ma räägingi ideaalist. Sest kui ideaal õnnestub, on see tõesti ilus ja selle nimel tasub minna otsima. Ainult selle nimel.

Millele või kellele sa kõige rohkem nendes otsingutes toetud?

Proovis vundamendi ladumine tähendab kokkuleppeid ning need käivad lavastaja ja partnerite kaudu. Kui hakata improviseerima, siis eeltöö peab olema palju suurem kui see, et lähed lihtsalt proovisaali ja hakkad improviseerima. Juba teemapüstitus peab olema väga täpselt läbi mõeldud, samuti tuleb töötada lisamaterjalidega, olgu selleks näidend, film või raamat – ükskõik mis.

See aitab pilti luua, sest loob teadlikkuse. Teadlikkust me peamegi trupina ühiselt kasvatama ja sellega töötama, sest improviseerima saab minna ainult teadlikult. Lihtsalt niisama midagi proovida ei ole kuigi huvitav, see tekitab müra, aga teadlikkusest sündiv laetus toob kaasa materjali, mida on võimalik ka lavastuses kasutada. Kokkulepped peavad seetõttu olema täpsed ja ühised, materjaliteadlikkus peab olema ühesugune, sest lõpuks peab kõik jõudma ühise eesmärgi nimel liikumiseni.

Mis sulle improviseerides meeldib?

See, et improviseerides juhtub midagi, mida ma ei tea. Alustuseks peab olema julgust üleüldse proovida. Kuidas ületada barjäärid ning kuidas lahustuda teemas nii, et ei tea täpselt, mida julged, lihtsalt proovid. Ent kui oled teadlik ja julge, siis võib juhtuda kõike. Niimoodi tekivad uued kihistused, uued minekud.

Muidugi on ebaõnnestumine kogu aeg seal kõrval, aga kui sinu katsetus ebaõnnestub, siis ega see tähenda, et idee on ebaõnnestunud. Tuleb proovida uuesti ja uuesti, sest ebaõnnestumine võib järgmisel katsel anda üha parema võimaluse veel edasi minna, veel latti tõsta. Tühistamine, nullist alustamine, millegi leidmine, aga siis selle tühistamine. Lepid millegagi, aga järgmisel päeval jälle tühistad – niimoodi proovisaalis ehitamine on mulle huvitav.

Õnnestumised on seevastu alati kaheldavad, sest nad teevad omamoodi tuimaks. Pidev kahtlemine, ebaõnnestumine, õnnestumise küsimärgi alla seadmine või parimate asjade minemaviskamine on vajalikud, et aru saada, kui palju see materjal üldse kandma hakkab. Seetõttu on ka küsimus „miks ma üldse täna lavale lähen?“ vajalik, et see minek kahtluse alla seada. Kui kahtled kogu aeg, ainult siis võid kuhugi jõuda.

Kas see protsess on valulik või meeldiv?

Võib olla valulik ja hirmus, aga võib olla ka ilus. Ma ei ütle, et niimoodi töötades on alati higi ja pisarad – ei ole, see võib olla väga vaimustav. Pettumus võib olla nii suur, et vihkad kogu maailma ja iseennast kaasa arvatud, aga järgmisel päeval teed midagi sellist, mida ei osanud ettegi kujutada. Laetus on nii tugev, eelmise päeva pisarad on järgmisel õnnepisarad – nii võib kergesti juhtuda. Nende väikeste imede nimel tasub seda kõike teha.

Sedaviisi kulutad ennast palju, aga veel rohke kulub vist siis, kui ei kahtle ega kõhkle ning kõik on ruttu valmis. Mingid ideed ei ammendu ühe lavastusega, vaid käivad läbi mitme. Ideed on alati suuremad ja pikemaajalised kui üks lavastus – seetõttu võib üks lavastus olla küll õnnestumine, ent idee raames pole see veel lõpp. Tuleb edasi minna.

Seetõttu meeldib mulle mängida mõnda lavastust tsüklitena, nii saab järgmisel õhtul edasi minna, leida uusi nurki. Ka pikemaajaliselt vaadates: kogemused ilmselt midagi aitavad, aga iga kord tuleb siiski hakata uuesti leiutama. Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.

Mis on sulle tähtsad mõisted laval?

Mängurõõm ja ilu on kindlasti väga tähtsad, aga samuti kontseptsioon. Kontseptsiooni ei saa mängida, aga seda peab teadma. Kui suudad ühe lausega sõnastada selle, mida mängid, on see väga tähtis, sest kõik muu läheb kujutluspilti. Kannatlik tuleb olla – paljude asjade tarvis läheb väga palju aega. Ajas olemises ei tohiks kärsitu olla, aga aja tühja kulutamise suhtes tuleb jällegi olla kärsitu.

Ja armastus. Mitte olla ainult ise armastatud, vaid armastada ka ise kedagi või midagi. Kui laval toimub lahustumine, sa ei mäletagi hiljem täpselt, mis juhtus, siis see ongi minu meelest armastus. Seda ei juhtu tihti, aga kui juhtub, siis oled parem ja õnnelikum inimene.

Kas sa tahaksid elu lõpuni näitleja olla?

Tahaksin elu lõpuni olla nende inimestega koos, kes me siin sarnaselt mõtleme. Kas see tähendab just näitleja olemist, selles ma ei ole kindel. Tahan olla koos nende inimestega, kellega olin teatris NO99 või nüüd Ekspeditsioonis. Mõttekaasluse hoidmine, millest sünniksid uued vormid ja otsingud, on päris keeruline – see ei tule iseenesest ja neid asju peab hoidma. Trupi loomine ja areng, et midagi sünniks – seal tuleb olla kannatlik, ei juhtu kõik esimesel aastal, see on pikk protsess, mida tuleb hoida.

Mida tähendab sulle trupp?

Trupp ongi see, mille nimel tasub vaeva näha, kuna trupi loomine on keeruline, aeganõudev ja kulutav. See eeldab nõudlikkust ja halastamatust, sest üksteise suhtes tuleb olla korraga väga usaldav ja seejuures halastamatu. Me ei pea olema sõbrad, aga kui usaldus tekib, siis saab rääkida nõudlikkusest ja halastamatusest, kuna halastamatu saad olla ainult siis, kui oled teise suhtes armastav ja lugupidav. Kui lihtsalt mõnuletakse, ei olda omavahel halastamatud, siis pole üldse huvitav. Nõudlikkus tõstab latti ja see tuleb väga kõrgele seada, sest ideaalide poole liikumine on väsitav, jube, põletakse läbi, kõike võib juhtuda – aga tõesti võib juhtuda kõike. Ka armastust, ilu ja imesid. Seetõttu ongi trupp tähtis.

Kui sageli oled endas pettunud?

Pettumine ei ole päris see, mis mind huvitaks. Pettumine on lootusetus ning ma olen olnud lootusetutes olukordades, aga enamasti olen ma enda peale pigem tulivihane. Veel ei ole ma alla andnud, aga …

Mille peale sa vihane oled olnud?

Enda saamatuse peale.

Kas mängid publiku ees või publikule?

Publiku ees. Publik ei pane mind mängima, võiksin mängida vabalt ka ilma publikuta. Publikule mängimine on mängimise teesklemine, partnerid justkui mängivad omavahel, aga tegelikult mängivad publikule. Mind huvitab, mida partner tol hetkel mõtleb, aga olen kohanud ka partnerit, kes annab teksti ja samal ajal mõtleb, mida ta õhtul süüa teeb. Ja seda on näha. Siis võime publikule mängida küll, aga see on mahavisatud aeg ja publiku petmine. Mitte midagi tõelist laval ei juhtu.

Hoopis olulisem on ruum. Publik ei ole kunagi ruumis passiivne pealtvaataja, ma tegelen temaga aktiivselt, aga mitte sel moel, et mängin talle, vaid ma pean täitma ruumi, kus pealtvaataja on. Terve ruumi täitmine on energeetiliselt raske, aga hädavajalik. Kui ruum õnnestub energiaga täita, siis hakkab pealtvaataja ka laval olijaid oma energiaga toitma. Niimoodi ma mõistan publikule mängimist: tegeleda mitte otse temaga, nuruda reaktsioone, vaid täita ruum, kus me oleme ühiselt koos publikuga.


Kaasteeliste kaja

Gert Raudsep,

trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2018

Põhiolemuses ei ole Marika muutunud: sama tugev on ta kogu aeg olnud, aga võib-olla on ta endale selgemaks saanud, mida ta tahab. Seda on näha ja see on teinud teda veel võimsamaks. Ta on tähelepanelik, läheb sügavuti, impulsiivne, mingitel hetkedel tagaplaanile hoidev ning heas mõttes pedagoogiline – ta ootab teised endale järele, kuna ise on juba ees, kuid ta ei tee seejuures oma eesolemisest mingit numbrit. Ootab ja aitab teistel kaasa tulla. Ühtlasi on ta endas väga suur kahtleja. See on loomulik: mida kauem sa millegagi tegeled, seda vähem tead ja seda vähem oled kindel, et see, mida sa teed, on „õige“. Sest kas üldse on olemas „õiget“?

Teda huvitab trupis töötamine, samuti töötamine konkreetse eesmärgi nimel ja küsimus, mis on „tavapärasest mängimisest“ järgmine samm. Mis saab siis, kui sellise kategooriaga nagu „roll“ saab mängida, žongleerida, seda üks­teisele visata.

Olulisim on talle aga trupp. Trupi puhul on võimalik pikemalt süveneda ega pea tegelema mingisuguse teisejärgulise juraga, mis tekib inimeste vahel, kui nad ei saa üksteisest aru. Seda juhtub ka trupis, ent seal pingutatakse veidi rohkem, et erinevused unustada, ning kõik panustavad, kuna nad tahavad trupis olla. See on minu meelest teatri­tegemise ideaal ja nii palju, kui me oleme Marikaga rääkinud – see on ka talle parim viis, kuidas teatrit teha. Seetõttu saan ma ka temast aru, miks ta ei taha olla proovisaalis alati nii jõuline, kui ta oskab ja suudab, ning hoiab ennast tagaplaanile. Ta soovib, et kõik jõuaksid tulemuseni ise, mitte et keegi teine kõrvalt hakkab õpetama.

Tihtipeale pärast meie lavastuste salvestisi vaadates on olnud mul tunne, et alati me ei ole olnud talle väärilised partnerid. Ma ei teagi, kes oleks. Ta töötab küll tagasihoidlikult, kuid tema töömeetod on süsteemne: kuidas ta järk-järgult lisab ja ehitab ning nõnda valmib vundament, mille pealt ta hiljem mängima hakkab. See on miski, mida ma olen proovinud temalt õppida, ehkki tulemusteta …

Ene-Liis Semper,

lavastaja ja kunstnik

Marika iseloomustamiseks kõlbab ainult üks sõna: parim. Mulle on Marika parima loomingulise partneri võrdkuju. Ja ta ise hindab kõrgelt partnerlust laval. Loodan, et sellises kontekstis mu esimesena välja pahvatatud sõna „parim“ ei pahanda teda, sest samavõrd kui Marika on parim, on ta ka enesekriitiline.

Öeldakse, et inimese kehas vahetuvad seitsme aastaga kõik rakud. Minu meelest on see ilus mõte. Seda mõttekäiku jätkates on mul olnud suur õnn tunda juba nelja erisugust Marikat. Igaühelt neist olen ma õppinud või tänu temale avastanud väga palju.

Minu õnneks on Marika nõudlikkus materjali ja tööprotsessi suhtes pidevalt kasvanud. Ta tuleb proovi nii, et esimesena tahab teada teemat ja miks me seda teemat arutame ning kuidas sellele läheneme. Kui teemast ja selle kihtidest juttu ei tule, siis võib multiandekas Marika istuda päevi vaguralt proovisaali nurgas, tegemata sammugi keskpõranda suunas. See pole passiivne istumine. Pigem üliteravdatud tähelepanu.

Ma ei ole seda tema käest kunagi otse küsinud, aga kui peaksin oletama, mida ta sellistel puhkudel seal saali nurgas teeb, siis pakuksin, et loeb veel kehtestumata olukordade potentsiaali kehtestuda. Lavastuse infoväli pannakse kokku nii paljudest killukestest, iga järgnev samm või liigutus võib saada määravaks või muuta tähendusi totaalselt. Marika on näitleja, kes ei hakka umbropsu rabelema, enne kui lähtepunktid pole selged. Ta otsib ühist reaalsust, ühist arusaamist, millises tasandis seekord liigutakse. Seejuures ei säästa ta kunagi jõudu, kui need kokkulepped paika saavad. Nõudlikkus enda vastu teeb Marika partnerina väga usaldusväärseks.

Ilus on tema puhul see, et ta on loojana korraga väga tugev ja väga haavatav. Haavatavus tuleb tema absoluutsest empaatiast ja inimesetundmisest. Ta ei karda end laval mõne terava või valusa situatsiooni avamisel „luuüdini lahti teha“ – mul puudub selleks parem väljend. See ei tähenda, et Marikal oleks haavatav olemine kuidagi lihtsam või mugavam kui teistel. Kindlasti mitte, me kõik oleme inimesed. Ent Marika on heas mõttes teadlik oma vastutusest kunstnikuna, kel puudub õigus alla anda, kui jutt käib millestki suuremast, millestki sügavamast kui isiklik mugavus.

Lavastajalt ootab ta ennekõike adekvaatset tagasisidet. See tähendab, et lavastaja peab teadma, mida otsitakse – kui täie jõuga asutakse improviseerima või liikuma kuhugi vaid aimatavale maa-alale, kus hakatakse sügavuti kaevama, siis on Marikale väga oluline, et tema enda seesmisele tõetundele lisanduks adekvaatne peegeldus väljastpoolt.

Marikas on õnnelikul moel põimunud intuitsioon, sügav inimlik tarkus ja rütmitunne. Lihtsamas keeles öeldult tähendab see, et ta võib teha kõike. Piirid sellise näitlejaga töötades on ainult meie endi vaheliste kokkulepete ja kujutlusvõime küsimus.

Mart Kangro,

lavastaja

Marika on stiihia. „Näitleja“ on tema kohta liiga lihtne öelda, „stiihia“ on palju täpsem, sest ta annab minu arvates teatrile võimaluse olla see, mis teater on. Ta annab põhjuse, et ma pean minema tõesti teatrisse kohale, sest see on ainus viis, kuidas seda stiihiat kogeda. Umbes nagu virmalistega: kui tahad neid kindlasti näha, siis pead minema Lapimaale kohale, teisiti ei ole võimalik. Seal ruumis, konkreetsel hetkel on võimalik stiihiat kogeda – mujal ja muul ajal mitte.

Marika puhul on fundamentaalne tema tohutu kohalolu: ta pole mitte ainult mõttega, vaid kogu kehaga kohal. Ta on väga füüsiline ning tema kehaline kohalolu mõtestab kõiki lavalisi olukordi. Selleks, et materjal saaks üldistuse ning kehtestaks kujundi, on vaja, et keegi oleks kogu kehaga kohal – ja Marika alati on.

Jäägitu lavalisse olukorda panustamine on midagi, mida tema puhul väga imetlen. Ma ei pea silmas täie auruga publikusse projitseerimist või suureks mängimist. See on palju peenem olemine. Kas või kui vaadata, kui ta laulab „Einmali“ lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ (2022). See laul näitab Marika geniaalset võimet panna triviaalsetesse sõnadesse maailma kvintessents. Tühine muutub kujundiks – ja see ei ole tingitud ainult jõulisusest, kuidas Marika laulab, vaid ka tema meeletust tundlikkusest situatsiooni suhtes, kus ta seda laulu esitab ning mida ta kehaliselt ka väljendab.

Marika on sparringupartner, kellega põrgatad ideid, et neist oluline välja sõeluda ja see mängulisus mingis materjalis leida. Oleme päris palju kokku puutunud ka väljaspool tööd ning mulle tundub, et tajume nii elu kurbmängulisust kui ka koomilisust ja nende pidevat põimumist mingil määral sarnaselt.

Tema mängus on alati ka lootus, see on väga tähtis: on jäetud alles võimalus, et elu läheb edasi. Tal on oma agenda. Seetõttu ongi mul raske tema kohta öelda lihtsalt „näitleja“, sest ta on mulle kui lavastajale partner: koos liigume selle poole, et ära teha tehe, mis meil ühiselt plaanis on.

Juhan Ulfsak,

lavastaja

Üllataval kombel vajab Marika teatud hetkedel enesekindlust. Kinnitust, et kõik on hästi. Ta ei vaja seda isegi lavastajalt, vaid ta peab ise jõudma tundeni, et kõik on hästi, sest ta jõuab proovides alati hetkeni, kus ta tajub, et kõik ei ole hästi.

Koos oleme teinud lavastusi, mida on kirjeldatud mängulaadilt kui sürrealistlikke või dadaistlikke. Ent sürrealism ja dadaism ei ole kontekstid, seejuures kui Marikal on väga hea kontekstitaju – juhul kui kontekst üleüldse olemas on. Näidelda lihtsalt „sürrealistlikult“ pole võimalik, vastupidi, Marika on oma näitlemises alati väga täpne.

Kõige enam on Marika näitlejana ohtlik. See on alati hea näitleja tunnus: temaga koos töötades tunned alati, et pead vormis olema. Ka siis, kui ta hakkab küsimusi esitama, sest neil hetkedel tuleb lavastus defineerida. Marika ei ole keeruline inimene, temaga ei ole raske töötada, aga nii laval vaatajale kui ka tööprotsessis ei saa näitleja olla „mugav“ mitte kellelegi. Marika on sõbralik ja kollegiaalne koostööpartner, kuid temas on mingi ohtlikkus – ja mina hindan seda.

Rasmus Kaljujärv,

trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2018 ja Ekspeditsioonist aastatel 2019–2022

Maailmas on paar inimest, kes on teinud minust selle näitleja, kes ma praegu olen, ning kujundanud viise, kuidas ma üleüldse teatrist mõtlen – ja üks neist on kindlasti Marika. Me ei käi väga tihedalt läbi, kõik need mõjutused on tekkinud laval koostööd tehes.

Esimesena seostub mulle temaga nõudlikkus. Nõudlik on ta materjali, lavastaja, partnerite ja ennekõike iseenda suhtes. Võib-olla kõlab „nõudlikkus“ kellelegi ebameeldiva sõnana, kuid Marika nõudlikkus on kaugel ebameeldivusest. Ta on nõudlik alati põhjusega ning ega ta teisiti vist oskagi. Ja kuna Marika on nõudlik, siis on ta valmis kivist veegi välja pigistama. Vahel tundub, et mingist stseenijupist ei tule midagi, kuid siis hakkab Marika seda tegema ja valmib midagi suurt. Aga nii oskab ainult tema.

Vahel võib tema nõudlikkus mulle kui partnerile olla ka päris raske: tahaksin suuta vähemalt nii hästi talle alla mängida, et ta tunneks ennast sama väärtuslikuna, nagu mina temaga mängides end tunnen. See seab mulle kõrgemad nõudmised ja ülesanded ning võib olla kohati piinav, sest arusaamine enda oskamatusest käib iga prooviprotsessiga kaasas. Igaks juhuks veel kord: Marika nõudlikkus pole absoluutselt negatiivse alatooniga. Ta ei jäta kunagi hätta.

Olen temaga aastaid koostööd teinud ega kujuta ette, et ilma nõudlikkuseta oleks võimalik üleüldse lavale minna. Kuid igal prooviperioodil on ka hetk, kus Marika jõuab kohta, kus ta hakkab kahtlema kõiges: partnerites, materjalis, lavastajas ja ennekõike iseendas. Iga kord. Talle on see väga valus koht, seda on näha – ta piinleb, kannatab. On valmis loobuma kõigest – mitte ainult lavastusest, vaid üleüldse näitlemisest ja teatrist.

Seda tähendab nõudlikkust iseenda suhtes: ilmselt ta tunneb, et ei küündi kõrgusele, kuhu ta tahaks jõuda. Aga kui ta selle punkti ületab, siis sellel hetkel on tal jalg maas ja lavastus olemas. Pikk tee on veel esietenduseni minna, ent tal on teadmine, mismoodi seda konkreetset lavastust peab tegema. Ilma kannatuse ja nõudlikkuseta seda ei juhtu.

Ma ei ole kindel, et ta proovisaali minnes tahaks otsida uusi väljendusvahendeid. Tema palett on nii rikkalik ja kirju, et seal on niigi juba kõik olemas – vähemalt mulle tundub nõnda. Ma ei ole tajunud, et ta proovi tehes prooviks teatud vahendeid vältida või teatud kindlaid vahendeid proovida, sest talle on kõik lavastuse teenistuses. Ta on valmis kasutama ükskõik milliseid vahendeid, peaasi on see, et lavastuse idee välja tuleks.

Mis puudutab Marika tähtsust Eesti teatris, siis ta on elav näide, kuidas natuke äkilisem teatrimõte ei kuulu ainult kahekümneaastastele noortele. See tee ei ole sedapidi määratud: noorelt oled radikaalne ja keskeas sumbud konservatiivsuse sohu. Ta näitab, et saab ka teistmoodi.

Jörgen Liik,

trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2014–2018 ja Ekspeditsioonist aastatel 2019–2022

Mäletan meie esimest kohtumist „Pedagoogilise poeemi“ (2012) proovides, kui olin alles tudeng. Tundsin, et sellise partneriga tahaks otsekohe põrutada tundmatusse, utoopiatesse. Nüüdseks oleme kümme aastat koos töötanud, ent see tunne pole kadunud.

Teatrit tehes ei mõtle me ainult üksikuid lavastusi pidi, vaid teeme läbi pikemat protsessi, mis kulgeb läbi eri lavastuste. Pikem idee, pikem mõte, pikem püüdlus. Marikat ei huvita kunagi lihtsalt näitemängude nühkimine. Saavutamaks ideaali, kus trupp on kunstiline üksus, mis iga järgneva tööga võtab endale uue proovikivi, on vaja latt ühiselt iga kord tõsta sinna, kus esimese korraga seda ära ei hüppa. Võib-olla tükk aega ei hüppa. Aga kui lõpuks hüpatakse, siis juhtub vaata et ime.

Selleks, et see kohati kurnav teekond vastu pidada, peab näitlejal alati all olema tugev ja teravalt tänapäevas olev väide või statement, ilma milleta lavale minna ei saagi. Kui tahta olla nii terav kui Marika, siis ei ole sul mitte kunagi ei proovisaalis ega laval mugav, sa ei tee ühtegi otsust meeldimise või mittemeeldimise pärast, vaid selle nimel, et päriselt midagi juhtuks. See hoiab kõik erksad.

Eksimused on paratamatud, aga miks võtta endale kergeid ülesandeid? Sealt huvitavaks lähebki, sest mida suuremad on ideaalid, seda tõenäolisemalt me neile alla jääme, kuid tuleb olla vapper ja edasi püüelda. Marika on üks vapramaid inimesi, keda tean. Ta ei anna mitte kunagi alla, ei too kunagi latti allapoole, vaid vastupidi, virutab seda alati kõrgemale. Idee on talle palju olulisem iseenda mugavusest. Mul on tunne, et mugavus tapaks ta. Sest kõik käib lõpuks ikkagi kunsti nimel ning allahindluste üle mingisuguseid läbirääkimisi ei peeta.

Jaak Prints,

trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2012

Ma ei tunne Marikat eraeluliselt just väga lähedalt, aga mulle on ta näitleja ka siis, kui ta pole laval või proovis. Pean silmas elamise viisi. Mõni, kes näitleja ametit peab, võiks vabalt ka midagi muud teha. Mulle tundub, et Marika ei saaks pidada ühtegi teist ametit, ta on mõistetud olema näitleja.

Proovides on ta toetav, ilma oma tuge eksponeerimata. Ma saan temalt tuge, kuid tema toetus võib peituda hoopis vaikimises ja silmavaates. Olen sealt lugenud endale vajaliku välja: olgu see julgustus, karge kõrvalpilk või uudishimu.

Ta võib olla väga õrn ja habras ning seejuures väga jõuline. Ta võib olla kindel, stabiilne, ent seejuures otsinguline, uudishimulik. Selline vastandlikkuste koostoime iseloomustab Marikat.

Trupiloogika tähendab teistest lähtumist, teistest otsimist, teistele pakkumist. Fookus on endalt eemale suunatud – umbes nagu orkestris. Kõigil on oma funktsioon, kuid ühiselt ollakse ühe suurema asja teenistuses. Näitleja sellises trupis on nagu halg puuriidas: üheskoos seisame püsti, kellelgi on oksakoht, kellelgi on koor lahti, igaüks on oma kujuga, aga koos moodustatakse riit, kust õhk läbi käib, et siis ühel õhtul kellelegi sooja pakkudes ereda leegiga üheskoos ära põleda. Selline loogika on Marikale vist kõige olulisem.

Tiit Ojasoo,

lavastaja, teatri NO99 juht aastatel 2005–2016

Marika on omaette nähtus, absoluutne õnn igale trupile, mille arengusse ta paneb oma südame, kire ja usu. Talle on tähtsad lavapartnerid ja kuigi teatris NO99 oli supertrupp, siis mõne näitlejaga mängimist pidas ta eriliseks õnneks. „Perikleses“ (2008) haakus ta kohe Sergo Varesega. Risto Kübar avanes veidi hiljem, ent ilmselgelt on ka Risto üks tema suure tähega Partnereid. Praeguses trupis ilmselgelt Jörgen Liik, kellega tal on match made in heaven. Kui nad „Pedagoogilise poeemi“ (2012) ettevalmistamisel proovisaaliks olnud mahajäetud rannal seisnud tipis kohtusid, oli Jörgenil julgus esimesest hetkest minna Marikaga mängima, improviseerima. See side on kestnud. Mängu kvaliteet, teineteise kuulamine ja reageerimine on see, mida minu arvates Marika partneris üle kõige hindab.

Tal on eriline tõe- ja rütmitunne, mis on omakorda seotud tema sügava musikaalsusega. Vaga vesi, sügav põhi – ta võib olla vait, aga kui ütleb, siis kõik kuulavad, sest öeldu on tark ja tõeline. Lavastajate ja materjali suhtes nõudlik. Mida selgemalt lavastaja suudab huvitava hüpoteesi püstitada, seda rohkem on Marika valmis minema läbi tulest ja veest ning kas või pikalt poris roomama. Ma ei ole kindel, et ta vajab lavastaja kiitust, küll aga peegeldust: mis toimib, mis ei toimi, mis on hästi.

„Tavaliste näitlejaoskuste“ poolest (tekstianalüüs, rollikaar, pealisülesanne) on ta äärmiselt professionaalne. Kord ütles ta, et üks tema suuremaid koole oli „Meelelahutajas“ osalemine, sest igal pühapäeva hommikul sai ta mitte eriti naljaka teksti ning tal oli aega viisteist minutit ette valmistada, et lugeda see tekst välja nii, et see ikkagi kõlaks naljakas.

Kui tegime aktsiooni „Savisaare kõne rahvale“ (2014), siis ühes proovis sai Marika umbes kaheksaleheküljelise Savisaare kõne (Eero Epneri kirjutatud, mitte tõelise) ning kohe esimesel korral luges ta mitte ainult igast lausest, vaid ka igast lõigust puändi välja ning rütmistas lõpuks terve kõne ka ära. Esimesel lugemisel. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea – müstika. Terve trupp oli naerust kõveras ja jahmatusest selili: kuidas on võimalik, et näitleja täiesti võõra materjaliga kohtudes suudab niimoodi lugeda? Ilmselt valdab ta elutõde.

Ma ootan juba mõnda aega Marika kohtumist dramaturgiliselt tugeva materjaliga, loodetavasti ka tekstiga. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2009), kus ta mängis Marthat, oli materjal, kus ta pakkus kraade, kohastumisi ja elu mõistmist, mida „tuleme täna kokku ja hakkame improviseerima“ tüüpi lavastustes on keeruline näidata. Marika on suurel laval suurema liini läbiviija – ta vajab väljakutseid. Mäletan siiamaani, kuidas mängisime pika vaheaja järel Münchner Kammerspieles „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009) ning kuidas ülejäänud trupp ei olnud päris selles kohas, kus me oleks tahtnud, aga siis tuli sellele hiiglaslikule lavale Marika. Ta mängis nii täpselt, nii puhtalt, nii targalt, nii aplombikalt … Jäi üle ainult saalis istuda ja imetleda.

Tema suurus tuleneb küllap sellest, et ta pole enesega rahul. Tema kogemusega kolleegid on enesega enamasti rahul ja teevad seda, mida nad on viimased kolmkümmend aastat teinud. Ilmselt on rahulolematus ka üpris kurnav, aga kunstiliselt on tulemus imeline. Temaga väikeseid töid ei ole – Marika ei ole kunagi serva peal.

Kasutatud Marianne Kõrveri portreefilmi „Marika Vaarik. Radikaalne loobuja“ tarvis antud intervjuusid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht