Kauge, kuid siiski nii lähedane

TAMBET KAUGEMA

„Stiiliharjutused“, lavastaja Eva Koldits, autorid ja esitajad Jan Kaus, Indrek Koff, Toomas Täht ja Eva Koldits. Esietendus 10. III Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

Kui vaadata raamatupoodide lookas riiuleid, siis tuleb tõdeda, et tänapäeva Eestis nõuab raamatu kirjutamata jätmine suurt mehisust. Kui mõelda neile rohkem kui 200 uuslavastusele, mis igal aastal lavale jõuab, siis sama paistab kehtivat ka teatris. Kahest kirjanikust (Indrek Koff ja Jan Kaus) ning kahest teatritegijast (Eva Koldits ja Toomas Täht) koosnev loomerühmitus on „Stiiliharjutuste“ pealkirja all andnud välja nii raamatu (brošüür on võib-olla täpsem sõna) kui teinud ka lavastuse. Ehkki laulusalm ütleb, et „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel“, ei paista mehisust siin kuskilt.

Ent ega mehisus olegi see peamine isikuomadus, mille põhjal kirjanikke (nende käes paistab „Stiiliharjutuste“ puhul olevat natuke jämedam ots) hinnatakse. Ehkki hoopis jalgpall on mehiste meeste mäng, mitte kirjandus, leiab ka kirjandusloost tõeliselt mehiseid mehi (mitte küll kirjutamata jätmise mõttes), näiteks Hemingway, aga me kõik teame, kuidas ta lõpetas. Seega, ei maksa kirjandus- ja näiteseltskonnale soostereotüüpide eiramist pahaks panna, kuigi tarzanid seda juba ei andesta, nagu märgib lavastuses Eva Kolditsa kehastatud kiledahäälne feminist tabavalt.

Jan Kausi ja tema meeskonna muusikalised vahepalad on publiku tuju tõstmiseks ja hoidmiseks hädavajalikud.

Siim Vahur

„Stiiliharjutused“ on hommage prantsuse proosakirjanikule ja luuletajale Raymond Queneau’le (1903–1976), kelle sama pealkirjaga raamat (1947, eesti keeles 2007) sisaldab 99 variatsiooni ühest ja samast triviaalsest vahejuhtumist Pariisi S-liini (praegu vist nr 84) bussis ja Cour de Rome’i väljakul: pika kaela, peenikese hääle ja veidra kaabuga noormees tõukleb ja sõimleb kaasreisijatega ning kaks tundi hiljem nähakse teda uuesti, nüüd juba koos sõbraga Saint-Lazare’i jaama ees, kui sõber juhib tähelepanu puuduvale nööbile tema mantli krael. Ei midagi kriminaalset, puhas asine argipäev. Kui keegi küsiks Tallinna Televisiooni saatejuhilt Heimar Lengilt (võib muidugi ka Mart Ummelaselt või Urmi Reindelt küsida), kuidas saab selline intsident ühistranspordis üldse sündida, saame ilmselt vastuseks, et kui Pariisi linnapea Anne Hidalgo oleks lähemalt tuttav Tallinna tasuta ühistranspordisüsteemiga ja võtaks Taavi Aasast eeskuju, oleksid ka pariislased palju rõõmsameelsemad ega talluks üksteisel varvastel. Mis aga veel tähtsam: kui õnnestuks korraldada linnavalitsuses, nii Tallinna kui ka Pariisi omas, kõigile hädalistele tasuta nööpide jagamise, oleks inimeste tänutunne piiritu ja igavene õnn laskunud linnale.

Queneau’lt innustust saanud Jan Kaus ja tema meeskond on pannud paberile õige mitu tosinat selle Pariisi-loo tänapäevasemat omaloomingulist või mugandatud versiooni, mis leidnud väärika koha „Stiiliharjutuste“ raamatu pehmete, pisut läikivate kaante vahel ning millest suur osa on omakorda jõudnud ka samanimelisse lavakavva. Tõsi, sinna on jõudnud muudki, ilmselt hiljem, proovide käigus valminud sketše ja muusikalisi vahepalu – ikka etteantud teemal. Põimunud on teatrietendus, kirjandusõhtu, stand-up, bändiproov ja elu ise, nagu tegijad väidavad.

Kuigi Queneau’ loos on kesksel kohal buss, oleks lavastuse iseloomustamiseks kujundina märksa täpsem kasutada trollibussi, sest buss on oma otsustes liiga vaba, sõidab kuhu tahab, võib liinilt lahkuda, tramm aga on jällegi jäigalt rööbastele aheldatud, ei sammugi vasakule ega paremale. Trollibuss saab parasjagu siia-sinna põigata, nii palju kui tuju on ja sarved lubavad. Niisamuti on „Stiiliharjutusega“: variatsioonide tarvis on küll lugu ette antud, selle juurest päris preeriasse minema ei kappa, sest nii rikutaks mängureegleid ja seda teatrivaataja juba ei andesta, ent seesama teatrivaataja naudib kõrvalepõigete ilu, vaatepunkti muutumise ootamatust ja pakutavate sketšide mitmekesisust. Bussiloo variatsioonid peavad olema kauged, kuid siiski nii lähedased. Mitmekesisuse üle kurta ei saa, selles lavastuses on neid üsna igale maitsele: nalja saab inimtüüpide arvelt (näiteks „Liialdused“, „Pisendused“, „Natsa ebamäärane“, „Õudselt mõttetu“), maailmavaate („Feministlik“) või ühiskonnas endale võetud rollide („Poliitiline“, „Maksumaksja“) üle, on ka situatsioonist lähtuvat koomikat („Tutvumiskuulutus“, „Eestlane Pariisis“, „Motivatsioonikõne“), kultuuriloolise taustaga paroodiad („Heksameeter“, „Hamlet“, „Psühhoanalüüs“, Salme Reegi häälega loetud „Öölasteaed“) ja palju muud. Tuju tõstmiseks ja hoidmiseks, samuti etenduse paremaks rütmistamiseks on hädavajalikud näiteseltskonna lustlikud muusikalised vahepalad. Sal-Salleri nasaalvokaalset eripära kiputakse teatris ja estraadilaval ehk liiga palju ekspluateerima, ent näiteks bussijuhi kantrilaul sellest, kuidas ta Pariisist ära ihkab ja tema mõtetes on vaid Route 66, on vaimukas ja vaatenurgalt huvitav, n-ö pilk bussi tahavaatepeeglist toimuvale. Köitev on ka „Regilaul“, mis kandub bussiteemast päris kaugele.

„Stiiliharjutuste“ lavastuse tugevus on selles, et trupi kirjanikest pool ei ole võtnud eesmärgiks teha näitlejatega võrdselt päris teatrit (sellekohaseid kurbi näiteid võib viimastest teatrihooaegadest leida küll), vaid tegemist ongi lavakavaga, mille esietenduseks oli Kirjanike Maja musta laega saal väga sobiv koht. Selles kontekstis ei häiri ka asjaolu, et osa teksti loetakse paberilt maha, sest just nii kirjanikud oma loomingut esitades enamasti teevadki. Tegijad ise on mõelnud lavastusele taha ka tõsisema tausta – tänapäeva inimesed ei oska omavahel enam suhelda, vaid igaüks ajab oma plära suust välja ning sellel ei pruugi tegelikult juhtunuga olla kuigi palju ühist –, ent vaatajale on kõige köitvam siiski erisugustest vaatenurkadest sündiv koomika, seda enam, et erinevus peaks rikastama. Kui nali naljakalt ja seejuures armsalt välja kukub, siis ei ole muud kui tegijatele õnne soovida, sest publiku naljajanu on kustutamatu ning bussiliini, mis vaatajad kohale toob, ei suleta iial.