Elusa teatri laboratoorium

Nikolai Hrustaljov

Laboripäevade põhikangelaseks osutus uus vene näidend.„Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium” 30. IX – 6. X Tallinnas Vene teatris, NO99s ja Von Krahli teatris.

See, mis pealinna mitmes teatrisaalis hiljuti aset leidis, kandis ametlikult pealkirja „Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium”, ent kasvas tegelikult tõeliseks teatrisündmuseks: kaasahaaravad tekstid, ebatavaline lavastajamõte, imetabased näitlejate ümberkehastumised. Meile lubati elusat teatrit ja selle ka saime.
Ootamatult kujunes laboratoorium isegi rahvusvaheliseks, kuna tulevaste või, täpsemalt öeldes, tulevikus võimalike lavastuste eskiiside autorid polnud mitte ainult külalislavastajad Venemaalt, vaid ka näiteks tartlane Ivar Põllu, ning lavastusprotsessis ei osalenud mitte ainult Tallinna Vene teatri, vaid ka kolme eestikeelse teatri ehk NO99, Von Krahli teatri ja Tartu Uue teatri näitlejad. Nii et laboratooriumist, mille idee sündis Vene teatris, sai lõpptulemusena mitme näiteseltskonna ühine lapsuke.
Nende laboripäevade põhikangelaseks osutus uus vene näidend, mis Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi meelest on igati mõistetav valik: kuigi tänapäeva maailmas sünnib kõikjal uusi huvitavaid näidendeid ning selles vallas on raske liidreid esile tuua, toimub nimelt Venemaal – Moskvas, Peterburis, Jekaterinburgis, Permis – praegu väga palju uute vene näidendite laboratooriume ja festivale, mis annab tunnistust just selle valdkonna dünaamilisest arengust. Sellegi poolest ei välista Gatsalov võimalust korraldada tulevikus teatrilabor, mis annaks võimaluse proovida ka uut eesti draamat.
Laboratooriumi viimasel kahel päeval esitati osalejatele ja pealtvaatajatele hindamiseks neli tööd. Avanäidend oli Ivan Võrõpajevi „Illusioonid” (tõlkinud Ilona Martson), mille koos Tartu Uue teatri näitlejatega lavastas moskvalane Pavel Zobnin. Tõestamaks, et Võrõpajevi räägitud lugu armastusest ja valest võinuks juhtuda peaaegu igaühega meist, pani lavastaja näitlejad istuma publiku hulka mitmele teineteise selja taha ehitatud toolireale hiiglasliku peegli ette, tehes nii igaühest selle lavastuse osalise. Seejärel tuli aga aastakümnete, saatuste, petmiste, pettumuste põimumine. Selles lavaloos ei süüdistata ega kaitsta kedagi, kuna armastuses võib ette tulla ükskõik mida, ainult mitte kohtuistung.
See-eest osutus Pavel Prjažko näidend „Alukad” (tõlkinud Aare Pilv) žanrilt nimelt kohtuistungiks, kusjuures Jeanne d’Arci igaveseks looks. Jeanne kandis seekord vene nime Niina, kuid põletati sellegipoolest ära, kuna Niina, nagu ka Jeanne sajandeid tagasi, osutus teistsuguseks kui teised. Selles Vene teatri ja NO99 näitlejate mängitud ning Moskva lavastaja Anton Malikovi seatud eskiisis kõlas laval üheaegselt nii vene kui ka eesti keel, mis võimaldas režissööril teatud piirini teravdada näidendisse sisse kirjutatud rahvahulga ja üksikisiku konflikti. Eskiisi kaunistas mitu väljapaistvat näitlejatööd, kuna just näitlejate energeetika andis sellele erilise sisepinge. Lavale vaadates tundus uskumatu, et see kõik oli sündinud kõigest mõne päevaga ja jääb üle vaid mõistatada, kuidas suutis NO99 näitleja Inga Salurand nende lühikeste päevade jooksul nii palju oma kangelannast teada saada.
Tavaliselt pole selliste loominguliste laborite puhul kombeks kedagi eraldi esile tõsta, kuna siin ei võistelda, vaid otsitakse, pakutakse välja, riskitakse. Kuid sellegipoolest osutus Tartu Uue teatri lavastaja Ivar Põllu lavale seatud „Põld” selleltsamalt Pavel Prjažkolt (tõlkinud Veronika Einberg) mulle eriti südamelähedaseks. See tundus olevat peenekoeline ja väga naljakaks paroodia filmidele „Kubani kasakad” või „Pulmad koos kaasavaraga”, iidsele ja paatoslikule nõukafilmile õnnelikust kolhoosielust. Muide, ega Ivar Põllu pole neid filme kunagi näinud, võib-olla lavastas tema midagi muud, kuid ta sundis tööle vaataja fantaasia, mis aga peamine, suutis vaataja tõmmata haaravasse mängu situatsioonidega, sõnade ja visuaalsete efektidega, saavutades minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse.
Pärast viimase lavastuse ettekannet, mille autor on Piiteri režissöör Ivan Strelkin, oli Marat Gatsalovi vastus napp: sellest eskiisist saab lavastus. Mihhail Durnenkovi näidend „(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks” (tõlkinud Ilona Martson) sai Vene teatri ja Von Krahli teatri ühisprojektiks. Seda esitati väikeses toas, mis oli viimseni täis tuubitud laudu, gaasipliite, köögitarbeid ja bürootoole, millel istusid läbisegi näitlejad ja vaatajad. Noad ja kahvlid kõlisesid, lauad ja pliidid vahetasid asukohta, tegevuspaik muutus pidevalt, sundides vaatajat pead pöörama või lihtsalt toolil pöörlema, et saada osa sellest, mis leiab aset kusagil tagasopis või aknalaual. Sellest lavalisest segadusest ja tohuvabohust sündis ka segaduse ja tohuvabohu tunnetus elus eneses, millest pajatataksegi meile Durnenkovi tekstis. See on elu, mis ei too õnne ühelegi tegelasele, elu, kus ei täitu ükski lootus. Nii sündiski jutustus vastutusest iseenese ees ja nende ees, keda tahaksid näha õnnelikuna.
Laboratooriumi üheks oluliseks osaks said ka lavastuste arutelud, kuhu kutsuti nii osalejaid kui ka vaatajaid. Tuli ette erisuguseid, vahel diametraalselt vastupidiseid seisukohti, kuid peaaegu igas etteastes ja repliigis kõlanud huvi andis märku, et need mõned päevad jäävad meelde nii neile, kellel tuli kõvasti töötada, kui ka neile, kes said olla selle töö tulemuse tunnistajaks. Ja ega Marat Gatsalov otsi kokku tõmmates eksinud, kui ta hindas toimunud sündmuse unikaalseks. Ta ütles: „Kogemus näitab, et on juba väga hea, kui selline laboratoorium annab alust rääkida ühest-kahest õnnestunud katsest, millel on potentsiaali pretendeerida edasisele eluõigusele lavastusena. Praegu aga olime tunnistajaks sellele, et kõik neli ettekantud eskiisi võiksid kasvada lõpetatud lavastuseks. Ja muidugi osutus nimelt selle laboratooriumi eripäraks kahe keele, eesti ja vene keele orgaaniline, loomulik kasutamine ühe eskiisi raames. See asjaolu tundub mulle paljutõotav: olen sügavalt veendunud, et toimunu väärib järge, ja loodan väga, et järg tuleb.”