Olulised asjad. Piiritud asjad

URMAS LÜÜS

Intelligentne inimene peab ikka piiri pidama. Vaadates kunstis, disainis ja tarbe- ehk materjalikunstides toimuvat, hakkavad aga silma pigem piiririkkujad. Neile omistatakse geniaalsuse tunnusmärke. Parimad arhitektuurilahendused väänavad tavaliselt võistlustel ette antud tingimusi. Kunstniku originaalsus tuginebki nende seoste loomisele, mille peale teised ei tule. Hea loomevaldkonnas toimetaja ei tea hommikul, kus ta õhtul lõpetab.

Näiteks fotograaf Peeter Laurits võrdleb kunstnikku katselenduriga, kes otsib seni kasutamata võimalusi: kunstnik katsetab struktuure, mustreid, mõttehoovusi ja voole. Vastasel korral on tegu numbrite järgi pildi värvimisega, millel on professionaalse loomingulisusega vähe ühist.¹ Tähelepanuväärsed kunstnikud loovad uusi kvaliteete, pakuvad uusi vaatenurki. Ehitusinsener ja disainer Edmund Happold on öelnud: „Tegelikult on mul annet ehk vaid ühe asja peale: nimelt pole mul midagi täielikus ebakindluses elamise vastu.“

Septembri lõpul arutasime Kumu auditooriumis kunsti ja disaini piirileppeid. Tõugatuna näitusest „Kunst on disain on kunst“ käisid kõnelejad välja oma definitsiooni. Õigemini seljatas iga esineja piiririkkujana ühe või teise lootuse ses küsimuses sotti saada. Praktikud paigutavad end enamasti piiridevahelisele eikellegimaale, kulgevad flanööridena ühest riigist teise, teevad vahest mõnele hämarale servaalale ööseks lõkke üles, aga ühegi riigi kodakondsust vastu ei võta. Heal juhul piirdutakse kunstniku või disaineri mittemidagiütleva enesemääratlusega. Kuigi seminar tugines kunsti ja disaini sambale, kinnitasid ka kuraatorid, et ennekõike tegeleti näitust kokku pannes nõukogudeaegse tarbekunstiga.

Tarbekunst ehk rakenduskunst ehk unikaaldisain ehk kunstkäsitöö ehk meediumipõhine materjalikunst on praegu väga põnevas staadiumis, sest pidevas muutumises valdkond on ussina seljast ajanud ka enamiku seniseid nimetusi. Kuigi puudub konsensus, millist sõna eesti keeles praegu kasutada, on inglise keeleruumis võetud omaks termin „contemporary craft“. Nimetusest huvitavam on seda ümbritsev diskussioon. Juba 1930ndatel ilmunud artiklitest kajab läbi piiritlemise probleem. Ühtede kriitikute arvates ei peeta piisavalt silmas tarbitavust ja huvitutakse liialt kunstiprobleemidest, teised jällegi peavad vajalikuks tarbe- ja tööstuskunsti ehk disaini lahutamist: las ühed loovad vaimuväärtust ja teised rahuldavad klienti. Mis tarbekunst aga õieti on, pole viimase saja aasta jooksul suudetud selgeks vaielda.

Tsiteerin paralleeli tõmbamiseks Belgia poeedi Maurice Maeterlincki teost „Tarkus ja saatus“: „Kuid mis on lõpuks see tarkus, millest me niiviisi räägime? Ärgem katsugem teda määritella liiga täpselt, sest see tähendaks teda vangistada. Kõik, kes seda on katsunud, sunnivad mõtlema inimesele, kes kustutaks valguse selleks, et uurida valguse iseloomu. Ta ei leiaks midagi peale mustunud tahi ja tuha. [—] Pole tarvis, et tarkusel oleks kuju; ta ilu peaks olema niisama muutlik kui on leekide ilu. Ta pole liikumatu jumalatar, kes istuks igavesti oma troonil. Ta on Minerva, kes meid saadab, ta tõuseb ja laskub, nutab ja mängib ühes meiega“.²

Maeterlinck ei räägi kunstist ega disainist, ometi võiks „tarkuse“ siin tarbe- või materjalikunsti vastu välja vahetada ja julgelt alla kirjutada. Nii nagu keskajal elanu ei tajunud, et elab kahe ajastu vahepeal, toimetavad ka loomeväljadel inimesed oma suva järgi, laskmata ennast definitsioonidest piirata. Kui kunagi mõnes muuseumikogus on vaja teosekirjeldus õigesse arhiivikausta tõsta, küll siis juba retrospektiivselt ajastu kontekst sellele väärika pitseri paneb.

Disain ja kunst on loomult risoom, võrgustik. Disainitakse vaase, jalatseid, süsteeme, suhteid, liikumismustreid, kunst ulatub MoMAst ja Tate Modernist kokakunsti ja kunstlilledeni. Iga elujõuline valdkond on pidevas muutumises, põimub teiste erialadega, laiendab uurimisküsimusi, loob uusi kvaliteete. Nagu on õpetanud Krishnamurti, viib sillutatud tee surnud asjadeni, sest vaid surnud asjad seisavad paigal. Kõik elav on muutumises ja liikumises. Seetõttu ei murra ka kunstnikud-disainerid-materjalikunstnikud eriti pead, kas nad ikka mängivad stiilipuhast džässi või bluusi. Nende kvaliteet selles seisnebki, et seista väljaspool tiigistunud stiilimääratlusi.

Kunstiteadlastele meeldib mängida tudengitega viktoriini „Kas kunstiteos või lapse kritseldus?“. Samas vaimus olen kunstiakadeemia disainiteaduskonna esmakursuslastele näidanud pilte objektidest, mis tuleks määratleda kas kunsti, disaini või tarbekunstina. Kui Sixten Heidmetsa kontorimööbel ja Salvador Dalí huultekujuline diivan leiavad lihtsasti oma koha, siis mängu lööb sassi Studio 65 tööstuslik re-make Dalí mokkadest. Seejärel astuvad lavale radikaalsed itaalia disainerid Alessandro Mendini ja Ettore Sottsass, kelle Alchimia ja Memphise rühmituse aegne looming ei anna justkui mingit alust tõlgendada nende mööblitükke millegi muu kui skulptuuridena. Viimasena ajavad juhtme kokku puupakud, millest ühte müüakse põhjamaiselt karge taluarhitektuuri sisutamiseks salongis ja teine on kõige tavalisem kuurinurgas vedelev kirvepakk.

See kõik demonstreerib hästi terminoloogilist allumatust. Tähtis on looja enese kese. Nii nagu puudub ilu ja inetuse kokkuleppeline selge piir, peab ka kunstnik-disainer-materjalikunstnik end ise väljal positsioneerima. Sellega luuakse tõlgendajale kontekst, joonistatakse huvilisele maakaart, ehitatakse kogejale sild. Seetõttu palungi praktilise ülesandena kõigil viktoriini läbinud üliõpilastel luua järgmiseks kohtumiseks üks inetu lill. Nädal hiljem näeb loenguruum välja nagu õudusfantaasiafilmi botaanikaaed ja tudengid tajuvad, et ilu ja inetus ei seisa ühel või teisel pool piiri, vaid ruumi läbib nii-öelda esteetiline vikerkaar, mille suhtes paigutub igaüks oma äranägemise kohaselt.

Lõpetuseks tsiteerin keraamik Grayson Perryt, kes võitis 2003. aastal Turner Prize’i, maailma ühe mainekama kunstipreemia. Perry on rohkem tuntud kontseptuaalseid sõnumeid kandvate keraamiliste anumate ja satsilisi kleidikesi kandva drag alter ego Claire’ina. Tänukõnes sõnas ta: „Ma arvan, et kunstimaailmal on olnud märksa raskem aktsepteerida minu pottsepa-olemust kui mu kleidikeste valikut. Ma ei ole keraamikute eestkõneleja. Ma olen Grayson Perry eestkõneleja. Damien Hirsti võit ei toonud ju endaga kaasa topisetegijate võidukäiku.“

1 Peeter Laurits: Kogu kultuur on olemuselt kollektiivne looming. Urmas Lüüsi intervjuu. – Postimees 13. X 2021.

2 Maurice Maeterlinck, Tarkus ja saatus. Tlk Aleksander Aspel. Loodus, Tartu 1936, lk 71.