Mis koondab Eesti feministlikku kogukonda?

Kuidas on saanud omavahelisest suhtlemisest, kus üksteist kuulatakse, partneri(te)ga arvestatakse ja luuakse seeläbi usaldus, feministlik probleem?

REBEKA PÕLDSAM

Pannes kokku tänavuse Tallinna feministliku foorumi programmi, küsisin endalt: millised on praegu Eesti feministidele tähtsad teemad? 2017. aastal #minaka-liikumise, -laine või -kampaaniaga – kuidas keegi seda nimetada tahab – paranes kõikjal maailmas teadlikkus, et seksuaalvägivalla kogemisest tuleb rääkida. Kuna selgus, et ahistamine on väga levinud, tekkis küsimus, kuidas ennetada seksuaalvägivalda, mis on vormilt nii mitmekesine, ja miks seadused inimest ei kaitse? Ent märkimisväärsem on suundumus, et paljudes läänemaailma riikides on viimasel viiel aastal muudetud seadustes vägistamise definitsiooni: lubatud on vaid vahekorrad, kus kõik osalised on väljendanud selleks selget soovi. See teadmine pole jõudnud ainult naisteni, vaid piiridest on saanud teadlikumaks ka mehed.

Kui rääkida nõusolekust seksuaalsuhtega, ollakse tihtilugu imestunud, et Eesti praegustes seadustes ei ole lähtutud selle puhul vastastikusest kokkuleppest. Sama tihti peetakse vastastikust selgesõnalist kokkulepet utoopiaks ja küsitakse, kas nüüd peab siis enne seksimist seksist rääkima. Sellepeale saab küsida, et kui seksist on ebamugav rääkida, kas ollakse üldse piisavalt küpsed, et sellises suhtes osaleda. Kuidas on saanud omavahelisest suhtlemisest, kus üksteist kuulatakse, teineteisega arvestatakse ja luuakse seeläbi usaldus, feministlik probleem? Mulle tundub, et suhtluse vastastikusus ongi üks suuremaid poliitikat ja ühiskonda ühendavatest ja lõhestavatest küsimustest. Feministliku rõhuasetuse annab siin vaid see, et valdavalt väldivad teistega arvestamist võimupositsioonidel mehed, osalt seetõttu, et võimupositsioonidel on mehi lihtsalt rohkem. Pole siiski põhjust luua illusioone ka võimupositsioonil naiste puhul.

Feminism ajas

Minu moraali toetab asjade ajalises perspektiivis vaatamine. Juba mõnda aega on tunne, et käes on kõige hullem aeg üldse. Alles oli COVID-19. Nüüd on inimeste südame ja meeled vallutanud sõda Ukrainas ja juba kuu aega ka Iisraeli-Hamasi sõda Gazas. Eesti valitsuse majanduspoliitika tõotab kasvatada viletsust nii rahakotis kui ka muudel tandritel. Tööelu põletab läbi ja kõigil mu ümber on pidevalt kiire: ei ole aega tööülesanneteks, uudiste lugemiseks, mõtlemiseks, tundmiseks, kokkusaamiseks, puhkamiseks, leppimiseks. Kas sel juhul jõuab üldse millegagi nõus olla või rääkida keerulistest tunnetest, mis eeldab ruumiandmist ja -võtmist? Paistab, et on nii kibe, et aitab vaid huumor.

Soome kirjanik, dräägiartist, kultuurikorraldaja ja transinimeste õiguste aktivist Mira Aurelia Eskelinen avaldas maikuus autobiograafilise raamatu „Sisetunne“ („Aavistus“, S&S, 2023). Mulle kui kvääriajaloo uurijale on LGBT+inimeste omakäelised elulood üheks väärtuslikumaks allikaks ja loodan väga, et neid ilmub lähiaastatel nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes veel rohkem. Eskelineni tõlkekatkenditest¹, mis räägivad nii hirmudest ja kõhklustest kui ka eufooriast ja unistustest, õhkub julgust elada – ja see nakkab. Vahel on hea endalt küsida: kas ma elan ainult kohustuste küüsis ja kui tihti teen seda, mida tõesti tahan? Kas ma üldse tean, mida ma tahan?

Veel rohkem nalja tegi 2003. aastal ilmunud raamat „Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt“ (ENUT) ja selle üle arutamine. 20 aastat tagasi peeti feminismi nähtavasti mingiks noorte hulluseks. Kas praegu võiksid end toonaste feministidega samalaadselt kehtestada kliimaaktivistidest noored, kuna keskealisi kliimaaktiviste marginaliseeritakse, peetakse naiivseteks? Kogumiku autorid on 20 aastat hiljem oma raamatu suhtes kuidagi skeptilised: polevat piisavalt radikaalne, piisavalt tuumakas. Aga see raamat pulbitseb naljast ja sõbralikust šovinismi tümitamisest, sest suurem osa patriarhaalsuse väljendustest on liiga labane, et seda tõsimeelselt kritiseerida. Kui ikka poliitiline poistebänd tõotab lüüa platsi puhtaks ja (asemele?) tuua „Rohkem seksikaid mehi“, nagu lubas 2003. aastal Res Publica, siis võis ka tunduda, et käes on maailma lõpp, kui valimislubadused nii totrad on. Õnneks on „Tilliga ja tillita“ parimates raamatukogudes ja veebis vabalt saadaval.²

Naeruta ei saanud ka Ukrainast pärit põgenikud. Koostöös Eesti Pagulasabiga kutsusime foorumile naised, kes rääkisid nii Eestist kui ka Ukrainast. Kui perekonnast pool on sõjas surma saanud ja teine pool on jõudnud Eestisse ajutisse korterisse, siis mõni nädal pärast saabumist ei oska põgenikud vastuseks sotsiaaltöötaja küsimusele, kas olete juba töö leidnud ja valmis endale korterit otsima, teha muud kui homeeriliselt naerda. Lein vajab aega – ja me peame seda inimestele andma. Selles pole midagi naljakat, et aega ei anta. Naljakas on pigem see, et eesti mehed, kes käivad või elavad koos ukraina naistega, peidavad oma kehva suhtlusoskuse rahvusliku eripära taha. Rahvuslike stereotüüpide üle võib ju ikka veidi naerda.

Tartus rääkisid Tarmo Jüristo, Christian Veske ja Jens Jaanimägi, milliseid mõtteid tekitab sooline ebavõrdsus neis kui meestes. Vahest kõige huvitavam tähelepanek oli see, et kuigi mehed on paljudel juhtudel naistest privilegeeritumad, siis ei aita kedagi privileegiolümpia –, kus privileegide rohkus on häbiasi. Küll aga aitab oma privileegide teadvustamine paremini kommunikeerida, ära kuulata, läbi rääkida. Kuniks arusaam privileegide mõistest on keskpärane, on mõnusam kokku tulla luule ja laulu ja lugude ümber, et koos pinget maha nipsutada ja öelda kõigile abieluvõrdsusevastastele „Osta endale elu!“, millega kväärloominguõhtul Tartus rahvas kokku köideti.

Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri lavastus „Other Mother“ ehk „See teine ema“ rääkis seitsmeteistkümnest naisest, kes ei mahu emaduse normidesse. Kas tipptennisist on halb ema, kui ta ei loobu karjäärist? Kas Willendorfi Venus on lapseootel naine, ema või vanaema või lihtsalt üks ümmargune naine? Miks pole kuni viimase ajani loomingulised naised saanud pühenduda oma tööle, sest neid takistavad emakohustused? Eriti meeldis mulle lugu Tala Madani maalisarjast ja animatsioonist „Shit moms“ ehk „Sitased emad“³, kus ema on tehtud sitast ning muudkui määrib kõike, mille vastu ta puutub, ja lapsed teevad emast torne. Nüüd mõtlen, et mida see ikkagi tähendab.

1 Katkendid Mira Aurelia Eskelineni raamatust „Sisetunne“. Tlk Mona Tärk. Feministeerium 25. X 2023. Ilmub 2024. aastal ka Värskes Rõhus.

2 Liina Järviste, Kadi Mänd, Barbi Pilvre, Mari-Liis Sepper (toim), Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, 2003.

3 Tala Madani, Shit moms. www.xibtmagazine.com/events/tala-madani-shit-moms