VVV: Klouniga voodis

Vaapo Vaher

  Muidugi on banaalne kuulutada, et Ljudmila Gurt?enkot vihatakse ja armastatakse üheaegselt. Ehkki tegelikkuses on see kõige ehedamal kombel just nii. Ka minu vaimustus võib viskuda lakke, kui lasen lindilt ?Jaama kahele? või ahmin Gurt?enko sädelevaid mälestusteraamatuid. Ent kuuldes näitlejanna tülgastavaist kohtuprotsessidest tütre vastu või lugedes ta eksabikaasa Konstantin Kuperveisi avalikustavaid intervjuusid, haarab mind ?ovinismi paiskuv põlgus. Milline kuratlik naishing! Ja ometi, kõik mehelik minus kisub vastupandamatult seesuguse manu.

Ahistav vari ja päikseline helgus on vaheldunud Gurt?enko (sünd 1935) saatuses lapsepõlvest peale. Sõjaeelne üheaknaline toapugerik Harkovi majakeldris oli kui sünge punker, mis sööbis tumedalt lapse mällu. Ent inimesed tollest ajast on talle meelde jäänud vaid säravalt rõõmsaina. Ei ühtki kurba nägu! Justkui Aleksandrovi paraadfilmides. Kevadine suurpüha 1. mai, kui Ljuda noor elurõõmus isa, kriidiga valgendatud presentsussid jalas, marssis bajaani mängides demonstratsioonile suunduva majarahva eesotsas, ning valge seeliku ja maikaga ema juhatas laulu.

Siis prahvatas äkki sõda, millest laps suuremat ei taibanud, vaid veiklevad hüüdsõnad ta ümber: Stalin, SSSR, fa?ism, Hitler, Kodumaa. Isa sööstis vabatahtlikuna rindele, haarates kaasa bajaani. Seejärel laiasid sakslased juba Harkovis ja esineda armastav Ljuda laulis ja keksis hoovinurgas vaenlastest sõdureile, saades tasuks vaimustunud huilgamise ja kastrulitäie rasvast suppi. Kuni naasis Punaarmee, juba kosunud, pestud ja reibas, mitte see vildiräbalais sandikari, kes siit kunagi hirmunult taganes.

Koolitüdrukuna vahtis Ljuda uneledes lõpmatult ?Suurt valssi?, keerles vaimusilmas Straussi embuses, valge kübar peas, ja helises hõbehäälse ööbikuna nagu Miliza Korjus.

Kui Gurt?enko juba Moskvas kinokoolis käis, sigis uus iidol, Lolita Torres, argentiinlannast laulev filmitäht. Ning kui ta teise kursa tudengina äkki Rjazanovi filmitud ?Karnevaliöös? üleöö ise kinopubliku iidoliks sai, jäljendas ta linal kõiges Torrest. Olles niisama sädelev, nõtke ja tühine.

Aastate ümber, mil Gurt?enkot laviinina lämmatas kuulsus, on filmiloolased ohtralt innelnud. See oli tõepoolest periood, kus näitlejanna libises elukuristiku servale. Sinna ajastusse jääb armulugu Jossif Kobzoniga (?minu elu suurim eksimus?) ja mitmete teistega, sest noorukest veetlevat näitlejannat jälitas apla  hundikarjana kiimlev intellektuaalne meesollus. Ta sai teada, mis maitse on alkoholil, iseäranis aga filmitöös pettumisel. Gurt?enko Torrese ampluaa kujunes müüdiks, teda viibati rutiinselt mängima vaid hõredasse revüüsse või komöödiasse ja kui sattuski tõsisem materjal, siis oli re?issöör päästmatult amatöörlik, näiteks nagu Ivan Kavaleridze.  

Ent Gurt?enko osutus visalt trotslikumaks, kui arvati, meeleheitliku tööga puristas ta end põhjalaineist taas vee peale. Ta läbilöögiks tõelisse kunsti peetakse osatäitmist Tregubovit?i linatöös ?Vanad seinad? (1974), ent  minu jaoks on olulisem Aleksei Germani ?Kakskümmend päeva ilma sõjata? (1977).

German üritas vändata nõukogude oludes rõhutatult ebatavalist sõjafilmi ja kutsus kangelase ossa mängima ? Juri Nikulini. Mees oli siiani eeskätt tuntud kui kloun ja ekstsentriline koomik, välimuselt nägi välja kui pätistunud jota. Filmis pidi Gurt?enko Nikulinisse kõrvuni armuma ja et nad ka väljaspool filmi üksteise harjumusi teaks ja vastamisi sümpatiseeriks, pandi nad rongis, kus filmimine pikalt toimus, ööbima kõrvuti kupeedesse. Nädala pärast tundis Gurt?enko oma lihtrahvaliku partneri põhiharjumusi: ?Teadsin, kuidas ta magab, ninaga vilistab ja kuidas öösiti puuksutab. Hommik algas tal ränga pika köhaga. Söögiharjumused olid tal odavad, armastatuimaks palaks makaronid mereväe moodi?? German tahtis filmi süstida poolpaljaid andunud armustseene ja Gurt?enkol tuli läbi teha esteetilisi ja füsioloogilisi katsumusi. Ent film õnnestus ja ?Suure valsi? romantika ja Lolita Torrese sentimentalismiga alustanud Gurt?enko sai kurnava realistliku kooli.

Ljudmila Gurt?enko peab kunsti elust ülemaks. Elus võib olla ka julm ja jõhker, oma lapsegi vastu. Ta on öelnud: ?Näitlejanna ei saa olla iialgi ema!? Kunagi ei allu ta argielus mõnele mehele. Ainult siis, kui see mees on re?issöör, Mihhalkov või Men?ov ja käsil on filmimine. Päriselu on tema jaoks mänguelu: ?Elan ainult töös, ülejäänud aja lasen lõbu, itsitan, teesklen, seesmiselt aina ootan, ootan, ootan ? millal algab taas töö ja ma elan tõeliselt.?