Vaistu võidukäik ehk Hüva leili

Anna Hints: „Minu intuitiivne keel ei ole vähem väärtuslik kui ratsionaalse loogikaga põhjendatud valikud. Selles on täiesti oma loogika olemas, ainult teistel alustel.“

MERIT KASK

Sel nädalal esilinastus Eestis Anna Hintsi esimene täispikk dokfilm „Savvu­sanna sõsarad“, mille esilinastus jaanuaris USAs ühel maailma tunnustatuimal festivalil Sundance tõi Annale rahvusvaheliste dokumentaalfilmide programmis parima režissööri auhinna. Tegu on võimsa tunnustusega seitsme aasta pikkuse töö eest, mille käigus küpses režissööris arusaamine talle loomuomasest intuitiivsest loomeviisist ja sellest, kuidas jääda oma käsitlusele truuks ka siis, kui see läheb vastuollu sissejuurdunud üldtunnustatud reeglitega.

Sundance’i linastuste järel ilmus mainekates väljaannetes „Savvu­sanna sõsarate“ arvustusi, eranditult kõik positiivsed ja toetavad. Filmi iseloomustati, et see on intiimne, väge andev, aus, poeetiline, tervendav, toetav, lohutav. Millega sinu arvates film teiste seast esile tõusis?

Mul on raske vastata, sest ma ju ei tea, mis mõjub, mis mitte. Saan vaid väljendada seda, millise energiaga, milliste mõtete ja veendumusega olen seda filmi loonud. Kõik need nimetatud sõnad kajavad minus tugevalt vastu. Mul on hästi suur rõõm, et see, mida ma kogesin filmi valmimise käigus, nii võtete ajal kui ka montaažis ja helirežiis, ning mida ma soovisin filmi anda, on ekraanilt tajutav ja vaatajad on selle kinni püüdnud.

Tõenäoliselt väljendab see vastuvõtt midagi ka inimeste vajaduste kohta. Me vajame seda, et oleksime kuuldud ja nähtud, et eluraskustele vaatamata oleks kuskil valguskiir, et me leiaksime lohutust. Inimesi inspireerib see, kui keegi on julge ja aus. See annab jõudu olla ka ise julgem ja ausam ning jõuda äratundmisele.

Praegu on keerukas katsumusrohke aeg, meie lähedal käib sõda, oleme silmitsi kliimakriisiga ja nii edasi, ometi on iga aeg keeruline. Iga ajastu on katsumusi täis. Küllap on alati samu asju vajatud. Küsimus on selles, kas meil on turvalisi paiku, kus seda lohutust ja ausust kogeda.

Auhinda vastu võttes ütlesid, et see on kinnitus sellest, et tuleb usaldada oma intuitsiooni ja südant. Kõlab klassikaliselt, aga tean, et tegu polnud sõnakõlksutusega. See on su esimene täispikk film ja mõned raskemad katsumused tegemisel tulenesidki küsimusest, kuidas jääda endale kindlaks, kui väga usaldusväärsed, kogenud eksperdid annavad hoopis risti vastupidist nõu. Kuidas hakkasid oma häält usaldama?

Filmimaailmas on veel palju varjatud patriarhaalset mõtlemist. Mõtlen selle all kinnistunud arusaamist, kuidas peaks filmi õigesti tegema. Arusaamine õigest on aga paika loksunud tugeva meesrežissööri sõna ja teo järgi. Täpsustan, et patriarhaalsus on kinni mõtlemises, see on sooülene – ma ei kritiseeri siin mehi, vaid hoiakuid, mis enamasti teadvustamata meie otsuseid ja vastuvõttu kujundavad.

Näiteks küsimus, kuidas teemadele läheneda. Mis on sobilik, mis jääb n-ö hea maitse piiridesse, mida võib näidata, milliseid tundeid võib välja elada, milliseid mitte. Kui juttu on vägistamisest, siis kas seda peaks tegema nii avameelselt? Kas ekraanil peab tingimata näitama menstruaalverd? See on aga film, mis räägib naise kehas olemise kogemusest ja see oli minu lähtepunkt.

Rahastajad heitsid ette, et mul pole klassikalist peategelast, et keegi ei tule vaatama filmi, kus pole nägusid, vaid on kehad. Nüüd saan selle eest hoopis kiita.

Teisalt tekitas arusaamatust minu intuitiivne käsitlusviis. On juurdunud ettekujutus, et režissöör peab alati teadma, mida ta tahab. Ta ei tohi kunagi kõhelda. Juba koolis õpetati meile, et kõige hullem on ebakindel režissöör. Aga mina ei tea alati kõiki vastuseid. Kui minus on ebakindlus, kui mul on küsimused ja kõhklused, siis ma ei varja seda. See aga ei tee mind nõrgaks režissööriks! Ma ei ole sellega absoluutselt nõus.

Võin öelda, et ma praegu ei tea, mul on vaja otsida. Vahel nägin unes mingit stseeni ja ärgates tahtsin ihust ja hingest, et see peab filmis olema. Ma ei teadnud, kuidas me selle tervikus tööle paneme, aga olin veendunud, et sellel on oma koht.

Analoogseid olukordi oli mitmeid. Kui mul alguses see äratundmine tekkis, siis ma piiksusin vaikselt nurgas, aga ajaga kasvas veendumus, et minu intuitiivne keel ei ole vähem väärtuslik kui ratsionaalse loogikaga põhjendatud valik ja nii tekkis julgus seda ka välja öelda. On eksiarvamus, et intuitsioon ei ole loogiline. Vastupidi. Selles on täiesti oma loogika olemas, lihtsalt teistel alustel. Ja sellest on võimalik kõnelda, aga teistsuguses, poeetilises keeles. See veendumus on minus selgemaks saanud tänu filmi tegemise protsessile, aga ka auhinnale, mis mu põhimõtte justkui valideeris.

Palju probleeme tuleb sellest, et intuitiivse tajuga inimesed suruvad oma loomusunnilist põhimõtet alla, peavad seda alamaks ja kehvemaks. Sel juhul meie vägi ei kanna enam seda, mida me loome. Loomine on võimalik ainult siis, kui oleme õppinud tundma iseennast. Õppinud tajuma, kuidas toimin ja mõtlen, milline on mu tajumaailm. Et mitte kohandada oma tajumaailma harjumuspäraseks peetavaga, tuleb leida loomise viise vastavalt omaenda neuroloogilisele sättumusele, tajumaailmale.

Milline on olnud sinu teekond oma loomupärase loomisviisi tundmaõppimisel?

Minu teekond režissöörina on käinud paralleelselt kasvamisega inimesena. Ma ei ole kunagi mahtunud neurotüüpilisse ja sootüüpilisse kasti. Olen elus iseennast väga palju valeks teinud ja see kulmineerus sellise kriisiga, kus ma olin küsimuse ees, kas elada või mitte, olla või mitte. Ma sain aru, et jah, ma tahan olla, aga see ei ole olemine, kui ma enese valeks teen, alla surun.

Intensiivne tervenemine kestis umbes kümme aastat alatest ajast, kui olin kaheksateist. 28aastasena läksin filmikooli ja protsess jätkus filmilavastajana. Ka filmikoolis antakse meile alguses kindlad reeglid ja nende vahel laveerides tuleb üles leida oma hääl. Kui proovisin läheneda loomisele nii, et see hakkas mu mõtlemisega vastuollu minema, siis ei tulnud sellest lihtsalt midagi välja.

Kunstnikuna tulebki kõigepealt aru saada, kuidas ma ise toimin, mõista mehhanismi, mis on mu sees. Rääkimata sellest, et tuleb ära tunda teemad, millest tahan luua. See kõik moodustab ühe terviku. Siis tuleb juba otsida ja leida viise, kuidas oluline hakkaks toimima ja jõuaks vaatajani.

Mulle oli suur murrang otsus mitte kohaneda. See sarnaneb naisekehas olemise kogemusega. Naisena kohaneme kaua ühiskonna ettekirjutustega, mis sageli ei ole meile loomuomased. Ja siis tuleb iseendas revolutsiooni aeg. Otsus, et ma loon ise struktuuri, mille järgi tegutsen.

Struktuur on väga oluline. Intuitiivne taju on naiste puhul sageli seotud teatud tajutüübi alla surumisega. Sageli suhtutakse seda tüüpi tajusse või selle ilmingutesse kui millessegi kaootilisse, süsteemitusse, mõttetusse – nii nagu suhtuti hüsteeriasse 100–150 aastat tagasi.

Ma leian, et see on täiesti vale. Intuitsioonil on olemas selge struktuur ja see toimib omal moel. Nii sai tehtud ka savvusanna film: täpselt ei tea, kuidas stseen tööle hakkab, aga tunnet usaldades hakkab. Hiljem on juba võimalik seda ratsionaalse loogika abil seletada.

See nõuab palju sisemist usaldust enda vastu, aga ka seda, et ümber oleksid inimesed, kes mind usaldavad. „Savvu­sanna sõsarate“ protsess on olnud võimalik tänu produtsent Marianne Ostratile, kes ka ise töötab intuitsiooni pealt. Olulised on olnud ka kõik teised inimesed. Suur vedamine, kui üles on leitud need, kes ka mind usaldavad.

„Savvusanna sõsarate“ puhul on esile tõstetud nii operaatoritööd, helirežiid kui ka montaaži. Kuidas te koos operaator Ants Tammikuga õige pildikeele leidsite?

Olen hästi nõudlik oma operaatori suhtes, tegelikult ka helirežii ja montaaži suhtes. Mulle on oluline audiovisuaalne tervik. Mul tulevad luues ette mingid pildid või helid. Olen lõpetanud Tartus Pallase kooli fotograafia eriala. Mu sõnavara ja ettekujutus pildikeelest on piisavalt põhjalik, et osata operaatorilt nõuda, panna teda otsima ja mitte esimese mõtte järgi minema. Teisalt olen tegelenud väga palju muusikaga, nii on mul tunnetus ka sellest, kuidas heli toimib. Helikeel väljendab lugu samamoodi nagu pilt või jälgitav tegelane.

Ants on mu kursusekaaslane ja meil on väga hea klapp. Algusest saati oli meile oluline, kuidas on filmis naisekehad kujutatud. Tuli leida lahendus, kuidas naiste kehad ei oleks seksualiseeritud, et neid ei oleks filmitud male gaze’iga (ee mehe vaatest – toim).

Kõigepealt pidime tagama, et naised tunneksid end saunas vabalt. Et neil poleks probleemi, et Ants ja helioperaator Tanel ka seal viibivad. See lahenes väga lihtsalt, sest olin naistega alati ka ise saunas. Siis hakkasime pildikeelega katsetama. Õige pildikeele leidmine – mehe vaate mõistmine, märkamine ja elimineerimine – tuli küll kähku, umbes ühe saunakorraga, aga see oli ikkagi huvitav protsess. Nii Ants kui ma ise hakkasime märkama, kui palju me mõlemad mehe vaatest lähtume. See ei tähenda, et mõeldaks ühest või teisest naisest otseselt seksuaalselt, aga filter on nii tugev, endal ei pruugi aimugi olla, et me naise keha seksualiseerimine. Oli vaja pisut kohaneda, et endas korrektuur teha ja mõista: need on lihtsalt kehad.

Pärast seda sain Antsu pimesi usaldada. Ants on tundlik ja intuitiivne. Ma arvan, et meie loominguline keel sobib omavahel, lisaks on meil mõlemal katsetamisjulgust.

Selle filmi operaator ja helioperaator tegid rasket tööd. Üks saunakord kestis neli tundi. Olla kuumas ja niiskes ruumis mitu tundi jutti, hoida üleval oma varustust, seista sundasendis ja see juures täiesti keskendunult – üliraske. Ants ja Tanel tegid imet.

Mulle oli oluline, et me ei hakkaks sauna võltsima, vaid peab olema päris saun ja päriselt kuum. Siis saab ausus ja intiimsus esile tulla. Oli väga huvitav, kuidas operaatorid tehnikat soojusega harjutasid. Ants pidi kaamera­läätsed juba paar tundi enne võtet sauna panema. Alguses olid läätsed põrandal, siis esimesel lavaastmel, siis järgmisel. Lisaks olid ehitatud keerukad jahutussüsteemid.

Räägi pisut ka montaažist ja helirežiist.

Enne montaažilaua taha jõudmist käisime koos režissöörist elukaaslase Tushar Prakashiga üle kogu seitsme aastaga kogunenud materjali. Tunnetasime, süstematiseerisime, kataloogisime. Esimesel etapil monteeris kogenud Qutaiba Barhamji Prantsusmaalt – väga hea tegija, kelle töö vastu on mul suur lugupidamine, aga sai selgeks, et kõneleme eri keelt. Huvitaval kombel aitasid need vastasmõjud mul määratleda omaenda tööstiili ja seda, mida filmis otsin. Otsustasime jätkata Tushariga kahekesi. Kaheksa kuud elasime ja magasime koos selle materjaliga. Jõudsime väga kaugele välja, aga liiga kaua millegi sees olnuna ei ole pilk enam nii selge. Sain aru, et film pole veel valmis ja ei toimi, aga mida oleks vaja teha, seda enam näha ei osanud. Siis tuli appi värske, tundliku ja kogenud pilguga monteerija Hendrik Mägar.

Helirežii tehti Islandis, helirežissöör on kogenud Huldar Freyr Arnarson. Muusika sündis islandi helilooja Edvard Egilssoni ja Eetri koostöös. Eeter on folk elektroonika bänd, mida teen koos Ann Reimanni ja Marja-Liisa Platsiga.

Suitsusaun on äärmiselt kinematograafiline paik, aga ka väga heliline paik. Olin veendunud, et heli loovad inimesed peaksid enne alustamist kogema, mida üks suitsusauna sessioon endast kujutab. Kui Edvard Eestisse saabus, haakus ta suitsusauna kultuuriga väga hästi ja käik Võrumaale oli talle väga oluline. Hiljem tutvustas ta Islandis helirežissöörile ka suitsusauna helisid, et kõik oleks autentne.

Oled rääkinud looja vastutusest oma loomingu ees. Mida selle all mõtled?

Me kõik elame ühises teadvusväljas. Iga loometeos kannab mingit teadvust, taju, mille kunstnik sinna teadvusvälja lisab. Mulle on nii enne looma hakkamist kui ka protsessi käigus oluline endalt küsida: millist energiat ma loon? mida mu looming maailma lisab? mis suunaga, millise eesmärgiga ma loon? See ei tähenda, et tehtu peaks olema ainult roosamannalikult positiivne. Vastupidi. Arvan, et paljud asjad, millest tuleb kõnelda, on ebamugavad. Ebamugavus inspireerib mind. Seda tundes tulevad kohe ka küsimused.

Ma ei saa vastutada selle eest, kuidas keegi mu loomingu lõpuks vastu võtab või mis hinnang sellele antakse, aga saan juhtida, mis teadlikkusega ma selle loon ja mida omalt poolt ühisväljale juurde annan. Kunst kunsti pärast ei ole kindlasti omaette kõrgem väärtus. Loomeprotsess on mulle tihedalt seotud aegruumiga, kus ma loon. Tajun, et meie ajastu suurim väljakutse on, jah, hetkel sõda, aga laiemas plaanis kliimakriis, elu hävitav looduse ekspluateerimine. Mulle on oluline, et mu looming suhestuks nii nende kui ka muude pakiliste väljakutsetega, millega inimkonnana silmitsi seisame. Üks kunsti funktsioone on toimida äratuskellana, vahendina teadlikkuse muutmiseks.

Su eelmine, toiduraiskamisest rääkiv dokfilm „Homme saabub paradiis“ (2021) pani aluse mitme uue toidupäästjate kogukonna tekkele ja ehk on ka „Savvusanna sõsaratel“ jõudu inspireerida inimesi tegema oma elus väiksemaid või suuremaid muudatusi. Kas sulle on eesmärk omaette, et filmil oleks edasiviiv mõju vaatajale?

Kui see nii juhtub, siis on see suur boonus, aga sellist asja ei saa planeerida. Ma saan tegeleda loominguga ja ainult loota, et see puudutab. Küll aga on selliste reaktsioonide eeltingimuseks see, millise teadlikkusega film on loodud. Sundance’il tulid mitmed mulle ütlema, et helistasid filmi mõjul oma lähedastele, kellega on keerulised suhted. Nad tundsid, et elu on habras ja nad tahavad olulised jutud ära rääkida. Kui midagi sellist juhtub, rõõmustab see mind meeletult, see on nagu Oscari võit! See teeb mind väga-väga tänulikuks. Tunnen, et kogu pühendumine, töö, vaev ja higi ei ole olnud niisama.

Ma ei ole kunagi suutnud tegelda teemadega, mis asuvad minust väljaspool. Need peavad mind sügavalt puudutama. Keskkonnaküsimus tõusis näiteks tugevalt esile, kui läksin pärast filmikooli tagasi Tartusse ja hakkasin tihedalt suhtlema looduskaitsjate ja -teadlastega. Mulle jõudis keha sisse taju, mis meie planeediga toimub ja kui fucked up see olukord on. Kui mingi teema jõuab juba naha vahele, siis saab hakata filmi tegema. Nii sündiski „Homme saabub paradiis“.

Samamoodi tundsin savvusanna-filmi puhul lausa füüsiliselt, et selle teemaga tahan edasi minna. Kui nii juhtub, siis tean, et loomisel on vägi taga ja see kannab mind lõpuni välja. Isegi kui ma alguses ei oska seda sõnastada, mis mind kannab.

Tean, et üks väga huvitav suund su loomingus on India.

Mu ellu on tõesti Eesti, ja eriti just Lõuna-Eesti kõrval tulnud ka India, seda tänu elukaaslasele Tusharile. Just sai valmis lühifilm „Pimeala“, mis kõnnib doki ja mängufilmi piirimail. Tegime koostööd prügikorjajatega ja võtsime filmi üles India prügimäel, mis paistis mulle sama suur kui Võrumaa Munamägi. Kogu see koostöö oli väga võimas ja loodan selle temaatika juurde tagasi tulla juba täispika mängufilmiga, kus on samuti plaanis segada dokki ja mängufilmi. Tegelikult ei erista ma neid kaht üldse. Loon tervikut, mis võib sisaldada eri võtteid.

Kuhu sa kunstnikuna edasi tahad liikuda?

Iga uus filmiprojekt annab võimaluse enese uuesti proovile panna. Enese ebamugavasse olukorda asetamine ja millegi uue katsetamine on minu DNAsse sisse kirjutatud. Kui loominguline protsess seda ei võimalda, siis ma ei käivitu. Proovikivid võivad olla väga erinevad – vormilised temaatilised, sisulised.

Tahaksin kunagi jõuda sinna, et ka algusfaasis on võimalik rahus töötada, ilma mureta, kust tuleb raha või tervisekindlustus. Mul polegi muud tööd peale loomingu. Ravikindlustus on tänu sellele, et õpin lavaka magistrantuuris.

Eks see, mida tulevik toob, vormub omal ajal. Igasuguseid ideid on, aga peab vaatama, mis ideed lendu lähevad ning kuhu jõud ja raha taha tulevad. Ennast tuleb seejuures hoida avali, terava, tundliku ja haavatavana. See on selline huvitav seisund, mis võimaldab üha rohkem kuulata oma sisehäält ning edasi liikuda vastavalt oma eripärale, rääkides teemadest, millest vaikida ei saa ega tohi.