Sinine rohelisel

Mia Hansen-Løve: „Püüan teha kaht asja korraga: näidata tegelikku elu ja otsida üles ka selle, mis teeb elu elamisväärseks.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Skandinaavia-prantsuse päritolu filmi­lavastaja Mia Hansen-Løve uus film „Üks ilus hommik“¹ räägib naerust läbi pisarate või vastupidi. Muidu märksa glamuursemale superstaarile Léa Seydoux’le on peaosas antud mängida tavapärasest lihtsama joonega tegelast, tõlki Sandrat, kes peab ühtaegu tegelema nii oma isa süveneva haiguse kui ka vastleitud uue armastusega.

Üks teie filmide põhiteemasid on aeg, mälu ja see, kuidas kõik möödub, muutub… Kas olete sellest ise teadlik?

Võiksin ikka olla, kuna kõik mu filmid sellega tegelevad. Mind on tõesti alati inspireerinud aja kulg ning see, mis jääb alles ja mis mitte. Jälgin, mille aeg hävitab ja mis aja üle elab. Mitte et ma seda teadlikult tahaksin teha, aga nii on lihtsalt läinud. Ma ei ole kunagi teadlikult valinud, millest mu filmid räägivad, aga soovin, et see oleks olnud nii – et valin mind huvitava teema ja teen sellest filmi. Aga nii lihtsalt see ei käi. Mind sunnib kirjutama sisemine vajadus ja alati näib, et mitte mina ei vali teemat, vaid teema valib minu.

„Ühes ilusas hommikus“ on kaks paralleelset lugu: naise uue armastuse lugu ning tema haige isa liin. Kust sai mõte alguse?

Mõlemad tulid koos. Mul oleks lihtne väita, et alguses oli üks või teine, aga see poleks õige. Filmi aluseks on tõdemus, et inimesena võime kogeda kaht väga erinevat emotsiooni korraga, ja see, kui intensiivne, jõuline, ilus, aga ka häiriv on korraga olla leinas ja tunda kirge. Kuigi keegi on väga haige või suremas, võib ta ise end samal ajal tunda elujõulisena. See võib tekitada suurt süütunnet, justkui oma õnneotsingutes põgenetakse haiguse eest, aga see on tingitud ka vajadusest. Palju põhineb mu enda elul, mil ma teatud etapil tõdesin, et sel moel võib korraga kogeda väga vastakaid tundeid. Püüdsin sellesama vastuolu filmi püüda. Paljud filmid keskenduvad vaid ühele ning püüavad öelda üht asja, aga mina soovisin filmikunsti kasutada teistsugusel moel. Käsikirja kirjutama hakates püüan alati leida viisi, kuidas rääkida lugu uudsel viisil. Enne „Üht ilusat hommikut“ mõtlesin, et on küll tehtud filme haigusest – Alzheimeri tõvest jms – ning romantikast, aga kas keegi on püüdnud näidata olukorda, kus mängus on mõlemad korraga.

Teie filmides on tunda kiindumust elu vastu, isegi kui elu on äärmiselt raske. Kas te peate end optimistiks?

Mu filme on peetud optimistlikuks, aga ma ei ole kindel, kas ise end sellisena defineeriksin. Tean, et ei taha olla pessimistlik, sest see teeks elu liiga keeruliseks, aga ei tea, kas tahaksin olla optimistlik, sest püüan igas olukorras säilitada kaine ja erksa meele. Optimistliku tunde annab aga teadmine, et elu on pidev liikumine ega peatu kunagi. Nii et isegi kui oleme sunnitud kogema hirmsaid hetki, traagikat, järgneb alati veel midagi. Elu peatub vaid siis, kui sureme, muul juhul on alati oodata midagi uut. Elu pakub hulgaliselt kogemusi, tihti vastandlikke. See tõdemus annab mulle lootust ja seda üritan ka oma filmides vahendada, teadmata, kas see on optimismi või omalaadse realismi märk.

Tihti käsitlete oma filmides traagilistest sündmustest ülesaamist ja annate sealjuures oma tegelastele õiguse jääda väärikaks, inimlikuks. Kas te teete seda teadlikult?

Sellel on vist pistmist sellega, miks ma üldse hakkasin filme tegema, ja sellega, et olin tookord väga melanhoolne noor naine. Oma meelelaadi olen pärinud isapoolselt suguvõsalt, Skandinaavia isalt. Ja filmitegemine oli mulle alati võimalus melanhooliast üle saada, hoida end tugevalt kahe jalaga maa peal ja vähendada vahemaad tõelise eluga, mida püüdsin paremini mõista ning rohkem nautida ja armastada. Filme tehes õppisin elu kohta väga palju. See on ka põhjus, miks ma ei suuda teha pessimistlikke filme nagu näiteks Mi­chael Haneke. Vahel mõtlen, et need, kes teevad väga vägivaldseid, süngeid ja pessimistlikke filme, peavad elus olema väga rõõmsad ja õnnelikud, sest kuidas muidu nad sellega toime tuleksid. Ma ei suudaks välja kannatada, kui mu oma filmid mulle pidevalt meelde tuletaksid, kui jube ja julm on maailm. Soovin, et mu filmid aitaksid mul saada targemaks inimeseks ja õpetaksid elu paremini mõistma. Ühtlasi tahan, et need oleksid realistlikud, sest ma ei soovi iseenesele ja publikule valetada, et elu on parem, kui see on. Nii et ilmselt püüan teha kaht asja korraga: näidata tegelikku elu, aga leida üles ka selle, mis teeb elu elamisväärseks.

„Ühes ilusas hommikus“ on keskne teema ka keel. Isa on kõnevõimet kaotamas, tütar töötab tõlgina…

Sandrast sai tõlk ilmselt seetõttu, et see haakus tema ja isa suhtega, kuna ta üritab pidevalt aimata ja sõnadesse panna ta isa sõnastamatuid soove. Nii et Sandra on ka talle tõlk, ja ametivalik tuli isa ja tema suhte loogilise jätkuna. Võib-olla on see ka austusavaldus mu oma isale, kes oli filosoofiaõpetaja ja saksa filosoofia tõlkija. Ise ei olnud ta ka kindel, mis keeles und näeb või suhtleb. Kasvasin üles keset kaht kultuuri ja see teadmine on mulle kallis. Olen alati tundnud end rohkem eurooplase kui lihtsalt prantslasena.

Sandral on filmis lühikesed juuksed, mis muudavad ta välimuse tavalisemaks, märkamatumaks. On see taotluslik? Kas Léa Seydoux oli rolli jaoks meeleldi nõus juuksed maha lõikama?

Olen nõus, et soengul on tema karakteri edasiandmisel märgatav osa ja lühikesel soengul on ka oma mõte. Ei olnudki keeruline teda veenda. Tal oli alguses õlgadeni soeng ja algne mõte oli anda Sandrale pikad juuksed, aga nii kaua ei olnud aega oodata ja ma ei tahtnud kasutada ka juuksepikendusi. Mõtlesin, et kui juuksed lühikeseks lõigata, saaksime rohkem näidata tema nägu. Mu südame­soovgi oli teha film, kus ta näeb välja väga harilik, ja me saame lähemale talle kui inimesele, keda ei varjuta iluvidinad ja glamuur, mis tema tegelasi tavaliselt filmides ümbritseb. Mõtlesin, et see toob välja tema inimlikkuse.

Kui te nüüd „Üht ilusat hommikut“ uuesti vaatate, kas võite nüüd kinnitada, et selle filmiga esile toodud isiklikud pained on teie elust nüüd kadunud? Et olete andnud need edasi tegelastele.

Jah, filme tehes püüan alati selleni jõuda. Alati loodan, et filmitegemine aitab mul painetest vabaneda. Hiljuti panin tähele, et kuigi mu filmid toovad mälestused kummalisel uuel moel uuesti esile, siis mälestustena ei ole need nii realistlikud. Tekitab mõttelist segadust ja vahel mõtlen, kas ma mitte ei püüa panna filmi minu ja mälestuste vahele, et tekiks mingi võõrandus.

Isa haigusjuhtum² oli mulle väga piinarikas ja seetõttu mõjub „Üks ilus hommik“ ka väga katartilisena, kuna nüüd tean, et selles filmis on mul õnnestunud osa oma isast igaveseks säilitada ja see lohutab mind. Teine aspekt, mille üle ma vähem uhke olen, on see, et film on tekitanud minu ja nende piinarikaste mälestuste vahele teatud distantsi. Film on tulnud minu ja selle valu vahele.

Samamoodi oli mu teine film „Minu laste isa“³ ajendatud mulle lähedase filmi­produtsendi enesetapust⁴, ja film ise võimalus ta mingil moel ellu äratada, muuta traagiline kogemus vähem realistlikuks.

Filmis „Üks minu hommik“ on väga värskelt kasutatud värve. Filmi toon oleks teistsuguste värvi­valikute pu­hul olnud ka ilmselt täiesti teist­sugune, näiteks suurte värvi­lai­kudega kampsun Sandra seljas…

Jah, kampsuni võtsin endale ja kannan seda nüüd tihti. Ma ei tea, kui lihtne on mul värvidest rääkida, aga ma olen väga värvitundlik küll ja seepärast on ka kõik mu filmid olnud värvifilmid. Esteetiline valik oli aga seotud hoopis sinise kampsuniga, mida näitleja kannab filmi ava­stseenis. Tahtsin panna Sandra kampsuneid kandma, et taas rõhutada tema harilikkust, aga ta tuli näitlejaproovi selle vana kampsuniga, mis mulle väga meeldis, sest see oli talle veidi suur ja tegi teda mehelikumaks. Tugev sinine kõneleb selgusest ja lihtsusest ning seostub mulle rõõmuga. Minu lemmikvärv. Filmi avastseen on tähenduslik: Sandra püüab isa juhendada avama ust, mida ta ise lahti teha ei suuda. Panin ta just seal kandma seda sinist kampsunit, ja korteri uks on roheline – need kaks värvi kõnelevad teineteisega mulle meeldival moel.

Värvidest on raske rääkida, kui ei ole maalikunstnik, aga ma hoolin värvi­valikust väga.

Rääkides rõõmust ja elujõust tuleb öelda, et teie filmid on tõendus sellest, kuidas seks ja seksuaalsus on prantsuse filmides endiselt täies elujõus erinevalt suurest osast muust maailmast, kus see on taandunud väga haruldaseks ja seda teemat isegi välditakse. Kas olete märganud seda muutust?

Tõsi, reegleid tuleb järjest rohkem, mida meil on lubatud näidata ja mida mitte. Režissööridele võib see tõesti osutuda probleemiks, sest vabadust jääb järjest vähem. Olen veendunud, et seksuaalsusel on meie elus oma koht, eriti selles loos. Sandra leiab uuesti elutahte seksuaalsuse ja kire kaudu ning loomulikult ma pidin seda näitama, mis ei tähenda, et tahan tingimata näidata vulgaarsel viisil. Püüan alati lugu rääkida oma kinematograafilises keeles, sest romantika ja seksuaalsuse kirjeldamises-kujutamises on välja kujunenud ka stambid. Püüan neist hoiduda. Aga sellise armastusloo puhul pidin seksuaalsusele keskenduma ja leidma oma viisi, kuidas seda edasi anda.

1 „Un beau matin“, Mia Hansen-Løve, 2022.

2 Øle Hansen-Løve kannatas neurodegeneratiivse haiguse käes ning suri COVID-19sse 2020. aastal.

3 „Le Père de mes enfants“, Mia Hansen-Løve, 2009.

4 Film põhineb üldjoontes produtsent Hubert Balsani enesetapul 2005. aastal.