Teadus kõhutunde kaudu

Loovuurimuslike audiovisuaalsete tööde näitus „Perifeersed perspektiivid“ lubab heita pilgu loovuurimuste rollile muutuvas teadusilmas.

TEISI LIGI, ALEKSANDRA IANCHENKO

Näituse pealkiri „Perifeersed perspektiivid“ ja tutvustav kirjeldus lubavad justkui akadeemia sügavustes ja kõrvaltubades redutavad loomingulised uurimistööd avalikkuse ette tuua. Seda lugedes jääb mulje, justkui oleksid praktilise suunitlusega uurimused kusagil teaduse äärealadel, samal ajal kui teooria laiutab lahedalt keskmes. Ometi ei ole see juba mõnda aega enam nii, vähemalt filmiteaduses ja ka mõnes muus valdkonnas. Loovuurimused on tasapisi saanud akadeemilise ja ka üldhariduse loomulikuks osaks. Seda seepärast, et nende kaudu on võimalik teadmistele läheneda palju mitmekihilisemalt ja eksperimentaalsemalt. Ka Eesti teaduses on märgata suundumust loovuuringute väärtustamise poole. Juba kaks aastat tagasi sõlmisid EKA, BFM ja EMTA loovuurimuse raamleppe edendamaks kunsti ja teaduse omavahelist diskussiooni.1 Kultuuriministeerium on aga juba teist aastat avanud eraldi taotlusvooru loovuurimusprojektide toetamiseks.

Loovuurimust eristab harjumuspärasest akadeemilisest uurimusest keskendumine protsessile. Teekond on olulisem kui lõpptulem, püstitatud küsimused tihtipeale olulisemad kui saadud vastused ning mõtlemist ja tegutsemist nähakse võrdsetel alustel. Loomise protsess on seega tähendusrikkuselt samaväärne traditsioonilise akadeemilise tööga. Just praegu, mil tehisaru suudab väliselt jäljendada teadustöid, pealtnäha võimaldades tulemusteni jõuda ka kogu keerulist uurimisprotsessi läbimata, on loovat mõtlemist ja protsessi tähtsust rõhutavad uurimismeetodid iseäranis olulised. Ka loovuurimuse raamlepe kinnitab, et selline praktilistel alustel tehtud uurimus on mitmekesistuva teaduse olulisi väljundeid.2 Anneli Porri on ühes intervjuus välja toonud, et „traditsiooniline teaduslik meetod, mis sobib reaalia ja sotsiaalia uurimiseks, annab kunstides tulemuseks ainult absurdi“.3 Absurdi võib-olla mitte, aga sageli võib selline lähenemine tõesti olla tulemusetu.

„Perifeersete perspektiividega“ just seda püütigi teha. Näituse korraldajate (komitees olid ka Teet Teinemaa ja Elen Lotman BFMist) eesmärk oli esile tõsta alustavate teadlaste – nooremteadurite, doktorantide ja järeldoktorite – audiovisuaalseid loovprojekte. Välja oli valitud 12 audiovisuaalset loovuurimistööd üle Euroopa, nii dokumentaalfilmi, animatsiooni, filmi- kui ka meediakunsti valdkonnast. Eesti kõrget taset kinnitab see, et kaheteistkümnest tööst lausa kolm loovtööd tulid Eestist.

Näitust eksponeeriti endisel kaevandusalal, loomelinnakuks C-Mine ümber ehitatud tühjana seisnud tööstushoonetes. Vanas energeetikahoones lõid hiiglasuured kompressorid, mootorid, malmdekoor ja originaalsed keraamilised põrandaplaadid igati autentse atmosfääri. Näituse tehniline lahendus toetas teoste visuaalset ja kontseptuaalset sisu. Iirimaalt pärit Julian Kingi töö „Kaugeim kallas“ („The Farthest Shore“) kujutab liivakaldale rulluvat merelainet. See oli vaadatav põrandaga tasapinnal olevalt ekraanilt ja vaataja sai videot vaadata suunaga ülalt alla ning tunda nagu puudutaks edasi-tagasi liikuv merelaine ta varbaid.

Carlos E. Lesmes on juurte ja esivanemate jälgede otsinguil. „Minu esivanemate lõimedes“ põimuvad isiklik ja avalik arhiivimaterjal, luues fiktiivset autobiograafiat, kus püütakse juurte otsimise kõrval neid ka ise maasse panna.

Teisi Ligi

Eestist oli välja pandud koguni kolm tööd: Tõnis Jürgensi „Allaandmise praktika“ („A Practice for Surrender“, 2022), Carlos E. Lesmese „Minu esivanemate lõimed“ („Threads of My Ancestors“, 2023) ja Aleksandra Ianchenko „Nähtamatu trammiliin“ („Invisible Tramline“, 2021).

EKA kunsti ja disaini doktorant Tõnis Jürgens tegeleb une jälgimise temaatikaga. Peale nutikate jälgimisseadmete, millega mõõdetakse magamise ajal südamelööke ja hingamist, peab ta ka päevikut, kuhu kirjutab üles oma unenäod. Näitusel vaataja nagu libiseks ühte tema päevikutest, et saada osa autori mõtteruumist. Päevikuread moodustavad töö narratiivi, ekraanil on näha ärkvel kunstnikku öises magamistoas, valgustatuna aknast kumavate tänavalampide kollakast valgusest.

BFMi doktorant Carlos E. Lesmes on juurte ja esivanemate jälgede otsinguil. Tema uurimus ei ole ajalooliselt täpne arhiivitöö, sest dokumenteeritud jälgede ja faktide avastamise asemel kujutab ta neid ette. Kujutlusvõime aitab tal mõtestada enda identiteeti ja välja joonistada võimalikud rajad ja seosed, mis võiksid tema päritolu Eestiga siduda. Selles töös põimuvad isiklik ja avalik arhiivimaterjal, luues fiktiivset autobiograafiat, kus püütakse juurte otsimise kõrval neid ka ise maasse panna.

Aleksandra Ianchenko tegeleb trammide atmosfääri uurimisega, aga mitte reaalsete, ringi sõitvate trammide, vaid Tallinna Laagna teele kunagi planeeritud trammiliini näitel. See on liin, mis kunagi tegelikkuseks ei saanud ja on seetõttu olemas vaid ideena, unistuse või lausa fantoomina. Teos dokumenteerib Laagna teel tehtud performance’it – suusatamist mööda olematuid trammirööpaid – omamoodi katset fantoomi „esile kutsuda“. Ekraanil joonistuvad välja lumele jäävad efemeersed jäljed, mis annavad vaatajale edasi olematute trammide olemasolu ja sealset atmosfääri.

Konverentsil toimus ka loovuurimustele keskendatud ümarlaud. Arutelu viis läbi filmitegija, õppejõud ja kuraator Érica Rodrigues ja osalisteks olid kutsutud näitusel esindatud uurijad. Diskussioon puudutas loovuurimusse kätketud teemasid ja probleeme. Jon Stam, kelle töö tegeleb muuseumide digikollektsioonides olevate objektide ümbermõtestamisega kaaskureerimist võimaldavate installatsioonide kaudu, tõi eraldi välja, et loovuurimuse puhul ongi tema jaoks kõige olulisem protsess. Klassikalisema uurimuse puhul on tähtis lõpptulemus, konkreetsed vastused ja leiud, aga protsessi käigus tekkivad küsimused jäävad tähelepanu alt välja. Loovuurimuse väärtus seisnebki eelkõige võimaluses käsitleda protsessi ennast, pakkudes seda tähendusrikast ruumi, mis tavapärases teadustöös tihti tähelepanuta jääb.

Vestlusel rõhutati, et selles töös mängib rolli intuitsioon – mõistusest ja tunnetest sõltumatu kehaline aisting, mille kohta saab öelda ka „kõhutunne“, „sisemine hääl“ või „kuues meel“. Tuleb lasta sellel tundel loomeprotsessi juhtida. Osalejate sõnul ei ole see lihtne, sest meid õpetatakse juba varakult hägusa intuitsiooni asemel usaldama loogikat ja konkreetseid tõendeid. Toodi esile, et kuigi näiteks performance’ite puhul võib olla koreograafia või tegevuste järjekord eelnevalt paika pandud, kujunevad need tihtipeale reaalses esitusruumis ümber vastavalt atmosfäärile ja kohale. Intuitsiooni usaldades saadakse üle ka teoreetiliste ja praktiliste teadmiste tasakaalustamise keerukusest. Spontaansus, intuitiivsus, irratsionaalsus ja mängulisus on vestlusel osalejate sõnul loovuurimuse komponendid, mis tasakaalustavad andmete kogumist ja analüüsimist, teooriatesse ja meetoditesse süvenemist.

Arutelu näitas siiski, et loovuurimuste vajalikkuse tunnistamisest hoolimata ei ole kunst akadeemilises maailmas veel päris omas kodus. Seda, et kunstiteosed räägivad, mõtlevad ja edastavad infot samaväärselt kirjutatud tekstiga, on ikka veel vaja alatasa rõhutada. Kerkis ka üles küsimus, miks kunstnikud ei viita teiste kunstnike töödele, näiteks inspireerinud videotele või piltidele, kas või joonealustes märkustes. Ühtpidi seda kindlasti tehakse – implitsiitselt, vihjamisi, tuttavaid elemente kasutades –, aga see nõuab teadlikku vaatajat, kes viited ära tunneb.

Loovtööde tutvustamine avalikkusele sellises formaadis on üks paljudest algatustest, millele keskendub FilmEU innovatsiooni ja teadmussiirde projekt RIT (akronüüm ingliskeelsetest sõnadest research, innovation, tranformation),4 mille põhiülesanne on edendada teadusalast võimekust innovatiivsete loovuurimuslike projektide kaudu. Üks RITi pilootprojekt, mis põimib loovuurimuse kognitiivse filmiteadusega, on käivitatud ka BFMis, filmitegija, -õppejõu ja -teadlase Elen Lotmani initsiatiivil. Selle eesmärgiks on luua sild filmipraktikute ja neuroteaduste vahel, keskendudes kõige muu kõrval just sellele, kuidas tuua esile seda sõnades väljendamatut, intuitsioonil tuginevat teadmist; näidata, et ka mittesõnalisel teadmisel on oma kindel koht ja väärtus teadmiste laias spektris.

Tehisaru rolli laienedes on loov­uuringute tähtsus protsesside mõistmisel üha enam esil. Ka Euroopa rahastuse puhul on järjest suurem rõhk loovuurimustel ja eri valdkondi kaasavatel teadusuuringutel. Eesti filmiteaduses ei ole filmialased loovuurimused enam ammu kusagil teadusliku diskursuse servaalal. Kui vaadata kas või BFMis tehtavat, võib kinnitada, et loovpraktiline lähenemine on täiesti legitiimne teadmiste loomise vahend.

1 Eesti loovuurimuse raamlepe. 2021.

2 Eesti loovuurimuse raamlepe. 2021, lk 2.

3 Brigitta Davidjants, Uurimus ja loovuurimus kunstis ja muusikas. – Sirp 26. VII 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/uurimus-ja-loovuurimus-kunstis-ja-muusikas/

4 FilmEU RIT, https://www.filmeu.eu/filmeu-rit/about-rit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht