Ajastuõudusega valede vastu

Ben Parker: „Vaatajal võib olla mõnevõrra keeruline, kui pole kellelegi kaasa elada, sest kõik on justkui halvad, aga ma ei tahtnud, et ükski Vene sõdur oleks filmis kangelane.“

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

PÖFFil linastunud ning kohe kinolevisse jõudev film „Matmine“1 viib Teise maailmasõja lõpupäevadesse. Eestis filmitud õuduspõnevikus peab rühm Vene sõdureid tooma Berliinist ära Hitleri surnukeha, kuid teekonnal läbi sõjast laastatud Euroopa ähvardavad neid mitmed välis- ja siseohud. Filmist räägib lähemalt lavastaja Ben Parker.

Tänavusel PÖFFil on mitu füüreriteemalist filmi. Mis publikut ja filmitegijaid Hitleri juures endiselt paelub?

Tänavune avafilm „Minu naaber Adolf“2 on Iisraeli filmitegija loodud ja juudi rahvale on Hitler ilmselgelt jäle inimene. Tema esitamine naabrina on filmile väga hea lähtekoht – koletis kõrvalukse taga. Kultuuris on ta endiselt nii tugevalt kohal seetõttu, et on võimatu mõista, kuidas ta sai kõike seda teha. See kõik ei juhtunud ju sugugi nii ammu, vaid meie vanavanemate eluajal. Filmis on hea teda kujutada puhta kurjuse kehastusena. Natside vormi nähes on selge, kes on halvad tüübid.

Kas puhas kurjus on olemas?

See oligi avafilmi teemaks, kas pole? Kas on olemas puhas kurjus või on igal asjal mingi inimlik külg. Ma arvan, et küsimus on definitsioonis. Kellegi teod võivad seda olla, miljonite tapmine on puhas kurjus. Aga kas keegi on saatana kehastus? Ei, ka tema oli laps, ka tema on inimene, ka temal on kellegi arvates oma head küljed.

Kuidas sa „Matmise“ looni jõudsid?

Ma lugesin, et venelased leidsid Hitleri punkri koos jäänustega ning tahtsid leida kinnitust, kas tegemist on temaga või mitte. Juhtumit hoiti saladuses ja ta surnukeha maeti maha. See pilt – mees maeti salaja maha ja kaevati uuesti üles – jäi minuga ning sündis tõe matmise ja varjamise metafoor. See haakub paljuski praeguste aktuaalsete sündmustega. Stsenaariumi kirjutamise ajal räägiti müüride ehitamisest, valeuudistest, Putin oli just esimest korda Ukrainasse tunginud. Tahtsin rääkida propagandast ja valedest ning sellest, mis juhtub, kui tõde peidetakse.

Ben Parker: „Teadsin, et film on publikule mõneti keeruline, kuna sel on väga tõsine ajalootaust ja samas B-filmi külg, aga tahtsin teha just sellise filmi.“ PÖFF

Seega on „Matmine“ film ka informatsioonisõjast.

Just. Filmi alguses ütleb üks tegelane, et tasub karta inimesi, kes lubavad sulle kõike, tõotavad, et miski lahendab kõik sinu probleemid. See on Pandora laegas: Inglismaal nägime seda seoses Brexitiga, Ameerikas Trumpiga, Venemaal Ukraina sõjaga.

Su film tabab ilmselt Eestis närvi, sest tegutsevad nii Vene kui ka Saksa sõdurid, kes okupeerisid kordamööda Ida-Euroopat ja kumbki pool pole positiivne jõud.

Kui mu filmis on üldse häid tegelasi, siis poolakad, Tom Feltoni kehastatud tegelane ehk, kuigi tema ees seisid väga rasked valikud. Ester Kuntu mängitud tegelane on läbinisti hea ja hukule määratud, mis on kurb. Ühel hetkel ütleb ta, et ühest vaenlasest saime lahti, aga kes nüüd teise välja ajab. Teadsin juba enne Eestisse tulekut, et see mõte kajab siin vastu.

Matmine“ on ajaloolise draama ja B-kategooria õuduka segu. Mil määral tundsid kohustust olla ajaloo­detailides täpne?

Lugesin Berliini kohta sõja lõpus nii palju, kui jõudsin, et aru saada, kuidas venelased üldse läbi Euroopa liikusid ja teel käitusid. Ma ei tahtnud, et ükski Vene sõdur oleks filmis kangelane. Vaatajal võib olla mõnevõrra keeruline, kui pole kellelegi kaasa elada, sest kõik on justkui halvad.

Poola kohta uurides lugesin ka Eestist. Kirjutasin filmi sisse nn libahundid, Natsi-Saksamaa geriljaväeosa. Ühel hetkel lugesin metsavendadest Eestis, kes võitlesid samal viisil ülla eesmärgi nimel. Tore oleks ka nende lugu jutustada.

Eestis filmiti küll „Tenet“3, aga rahvusvaheliste filmide võtted pole siin veel päris igapäevased. Kuidas „Matmine“ Eestisse jõudis?

Mul ei olnud enne Eestiga mingit kokkupuudet, aga olin kohtunud Ivo Feltiga. Mu produtsent Matt Wilkinson tegi koos Allfilmi ja Tanel Toomiga filmi. Sattusin nägema „Tõde ja õigust“4 ja olin vaimustatud, et need tüübid on teinud sellise filmi. Nägin ka „Mandariine“5, mis on väga hea film, ja oli selge, et olen nendega koostööd tehes heades kätes. Siis oli küsimus vaid võttepaikades ja need me Eestist ka leidsime.

Kuidas võttekogemus oli?

Koroonapiirangute tõttu oli keeruline, eriti eelproduktsioon. Üks mu lemmik­ulmeraamatuid on „Võõrana võõral maal“6 ja tundsingi ennast võõrana võõral maal. Mitte et Eestis poleks oldud viisakad ja vastutulelikud, vaid kuna kõik oli suletud: linn tühi, restoranid kinni, toitu pidi tellima Boltist või Woltist. Võttemeeskonna kokku tulles kasvasime aga perekonnaks.

Ajastufilmi on ilma piirangutetagi kallis teha. Kas tundsid ka rahalist survet?

Mingid piirangud on alati. Pidime täpselt jälgima, kui palju pürotehnikat kasutame, mil määral saame lisada eriefekte, kuidas kostüümid paika saada. Ma ei jäänud aga ilma millestki, millest oleks väga kahju olnud. Suurem mure oli siiski COVID, mis mõjutas stseene, kus pidanuks palju inimesi osalema. Siinse võttemeeskonna ja tööeetika tõttu tundus mulle siiski, et üldiselt saime olemasoleva raha eest rohkem, kui oleks osanud arvata. Filmikunstnik (Jaagup Roomet – toim) tegi suurepärase töö.

Oleksid ilmselt võinud tuua kaasa mõne Briti operaatori, aga otsustasid Rein Kotovi kasuks. Miks?

Alguses oligi mul mõttes võtta keegi Inglismaalt. Hakkasin nimekirja koostama, aga samal ajal pakkusid Ivo Felt ja Allfilm välja nimesid, kelle seas oli kui mitte Eesti parim, siis üks paremaid operaatoreid, kes on teinud nii „Tõe ja õiguse“ kui ka „Mandariinid“. Otsustasin siis kohe, et valin tema. Tollest hetkest tundus, et tegemist on pigem minu prooviesinemisega – tema pidi valima, kas tahab minuga koos töötada. Rein on nii rahulik ja kõike näinud, maandas mu ärevuse nagu piksevarras ja ütles, et kõik läheb hästi.

Paar tuntud näitlejat võtsid siiski kaasa. Harriet Walker on näiteks mänginud mitmetes kuulsates filmides ja sarjades. Miks otsustasid filmi tema looga raamida?

Produtsendid polnud selle otsuse puhul ühel meelel, aga mulle meeldivad sellised raamid väga, niisugused lood, mis algavad sõnadega „ma räägin nüüd sulle ühe loo“. See valmistab vaataja ette. Alustame 1991. aastast, kui raudne eesriie maha varises. Harrieti näol on näha vastakaid tundeid: ühelt poolt rõõmu, aga ka muret tuttava maailma kadumise pärast.

Tuntuim on näitlejaist vahest Tom Felton, „Harry Potteri“ filmide Malfoy. Ta sai noorena väga kuulsaks, kuid hiljem on tal vist olnud oma koha leidmisega raskusi.

Ma olen näinud paari tema osalusel tehtud hilisemat filmi. Mul on peas üks nimekiri näitlejatest, kes on väga head, ja teine neist, keda pean heaks, aga kelle puhul ei suudeta mingist aspektist kaugemale vaadata, näiteks Potteri-filmidest. Ma arvan, et Tom on väga hea ja suudab palju enamat kui Draco Malfoy roll.

Tegelikult pakkusin talle alguses valet osa, antikangelase oma. Ta ütles ise, et teine roll sobiks talle paremini. Kui arutama hakkasime, sain temast täielikult aru. Nii saime ka rohkem mängida vaataja ootustega, mis tulenevad tema varasemast tööst: alguses ei tea, kas tegemist on hea või halva tegelasega.

Töötasid ka paljude Eesti näitlejatega.

Ma teadsin Ester Kuntut „Tõest ja õigusest“. Teistega tutvusin rollivaliku käigus ja kuna näiteks Kristo Viiding ja Hendrik Toompere jr mängivad ka Rein Kotovi üles võetud sõjafilmis „1944“7, oli kergem ette kujutada, millised nad mundris välja näevad. Suurim üllatus oli mulle see, kui kuulus on Tambet Tuisk. Olin teda küll näinud „Seltsimees lapses“8, aga sain alles siin aru, et ta on üks Eesti tuntumaid näitlejaid. Ja mina tapan ta tegelase kohe ära – ups!

Eesti näitlejate nõrkuseks on peetud vähest kaamerakogemust – kõik tulevad ennekõike teatrilavalt. Kas nägid Briti näitlejatega võrreldes ka mingeid erinevusi?

Mulle meeldib teatrinäitlejatega töötada! Nad teavad, kuhu stseenis rõhk panna, millised noodid kandma peavad. Teatrinäitlejatega on tõesti see, et mõnikord mängitakse üle, kui püütakse jõuda publikuni, aga kaamera püüab nagunii kõik kinni. Õnneks meil sellega probleeme ei olnud, tundsin end küll pisut halvasti, et ei saanud anda piisavalt prooviaega.

Mis „Matmist“ nüüd ees ootab?

Film tuli just Ameerikas kinno, varsti läheb voogedastusse. Inglismaal oli see paaril festivalil ja jõuab jõuludeks samuti voogedastusse. Festivalidest ongi PÖFF viimane. Tõeline koju naasmine, väga tore on võttepere juurde tagasi tulla.

Filmile on eri riikides kogunenud arvustusi, hinnangud on üsna seinast seina. Mis on tagasisides enim üllatanud või huvi pakkunud?

Teadsin, et film on publikule mõneti keeruline, kuna sel on väga tõsine ajalootaust ja samas B-filmi külg – kõigile ei meeldi nende sidumine. Saan sellest aru, aga tahtsin teha just sellise filmi. Mõned on paremini alltekstile pihta saanud, mõned vähem. Paistab, et mõni on tahtnud näha filmi libahuntidest. Palun vabandust, et ma ei teinud seda filmi! Suuresti on tagasiside olnud siiski positiivne, mis on väga tore.

Mis järgmiseks, ka eelistad jätkata õudusžanris?

Kui keegi pakuks hea draamastsenaariumi, lavastaksin selle hea meelega. Kui ise kirjutama hakkan, lisan kindlasti mingi žanrielemendi. Mulle meeldib põimida žanrid ja metafoorid poliitilise sõnumiga. Oluline on teha seda, mis rõõmu pakub, mida oluliseks pead ja jagada tahad. Ja see muutub aeg-ajalt.

1 „Burial“, Ben Parker, 2022.

2 „My Neighbor Adolf“, Leon Prudovsky, 2022.

3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

4 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019.

5 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.

6 Robert A. Heinlein, Stranger in a Strange Land. G. P. Putnam’s Sons, 1961.

7 „1944“, Elmo Nüganen, 2015.

8 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht