Oscarid vana ja uue maailma vahel

Tänavune Oscari-konkurents ilmestas hiilgavat filmiaastat. Mitmed auhinnata jäänud nominendid võinuks mõnel nõrgemal aastal riisuda koore.

ANDREI LIIMETS

Olulisim kõigepealt: pühapäeva ööl lugematuid filmifänne üle maailma üleval hoidnud Ameerika Filmiakadeemia auhindade üleandmisel ei virutatud tänavu laval kellelegi vastu vahtimist. Kordagi ei kuulutatud võitjana välja vale filmi. Isegi ühegi esineja nime ei väänatud teda sisse juhatades lootusetult võõraks. Kõik oli ettearvatav, turvaline ja viisakas, vaat et igavgi. Ehk siis täpselt see, mida akadeemia pärast viimaste aastate lõputuid fopaasid ja skandaale oma tõsiseltvõetavuse huvides vajas.

Korraldajate rõõmuks tähendas järgmiseks päevaks kokku loetud 18,7 miljonit vaatajat viimase kolme aasta kõige paremat tulemust. Paraku on see samal ajal ka kolmas kõige väiksem vaatajaskond telereitingute kogumise algusest saati. 1990ndate kõrgajaga võrreldes mitu korda kukkunud vaataja­arvust on saanud akadeemia kinnis­idee. Vaadatavuse suurendamiseks on pingutatud, näiteks laiendatud parima filmi kandidaatide arvu viielt kümnele, et anda ruumi suurtele kassahittidele nagu tänavused „Top Gun. Maverick“ ja „Avatar. Vee olemus“¹, või siis katsetatud publiku valitavate kategooriatega, mis viis mullu haudvaikuseni saalis pärast seda, kui „Välgu liitumine Kiiruse Väega“² oli välja hüütud, kui „Aasta kõige rõkkamapaneva filmihetke“ laureaat.

Kõikuv publikumenu ja kassatulemuste sabas sörkimine on tõstatanud tõsise küsimuse, milline on filmimaa­ilmas Oscarite ja üleüldse auhindade roll. Vähemalt sama skandaalne väike­vend Kuldgloobus kadus ju suurest mängust aastaga, ilma et keegi oleks taibanud taga nutta.

Kui 1920. aastate lõpus loodi Oscarid Hollywoodi toodangule tähelepanu tõmbamiseks ning ligi sajandi olid need vägev visiitkaart ja suurema menu garantii, siis nüüd marginaliseerub auhindade roll samal põhjusel mis kriiti­kutegi oma. Inforuum on killustunud, ent ühtlasi kõigile ligipääsetav, igaüks saab hinnata ja arvustada, igaühel on ligipääs teiste hinnetele ja arvustustele, nagu ka suuremale osale filmitööstuse värskeimatest töödest. Üha mugavam ja kindlamgi on usaldada Netflixi algoritmi soovitust, mitte IMDb skoori, rääkimata siis mingisuguse akadeemia hinnangust.

Kui lisada siia voogedastuse võidukäik ja seda kiirendanud pandeemia, on vaatajaid kinno tuua üha keerulisem. Vähese järele jäänud tähelepanu ahmivad endale truu vaatajaskonna leidnud, järgesid vorpivad frantsiisid ja röögatute eelarvetega vaatemängud. Ülejäänutel tuleb kiirelt muutuvas keskkonnas enese pärast võidelda, mille tagajärjel kõrbevad paraku nõudlikumad filmid nagu Sarah Polley „Naised räägivad“, Todd Fieldi hiilgav „Tár“ (mille mittejõudmist Eesti ekraanidele võib pidada aasta leviprohmakaks) ning isegi vanameister Steven Spielbergi „Fabelmanid“³. Seega, miks peaks laiemat publikut huvitama gaala, kus jagatakse auhindu filmide vahel, mida peaaegu keegi näinud ei ole.

Akadeemia paaniline reaktsioon oma mõju kadumisele on olnud kassahittide häälekas esiletõstmine, mis aga juba eos on ülimalt problemaatiline valik. Olgu hinnang Marvelile, Na’videle ja Tom Cruise’ile milline iganes, kogu meelelahutusliku väärtuse juures on küllap ka suurematel austajatel raske pidada neid filme aasta parimateks, kunstiliselt väärtuslikemateks, ajas püsivamateks. Müügist teenitud (sajad) miljonid on preemia, mida pole mõtet dubleerida, sama hästi võiks välja anda enim teeninud filmi Oscari. Palju õnne, James Cameron!

Kogu kinosüsteemi segaduse ja Oscarite identiteedikriisi tingimustes on eriti sümboolne, et tänavuseks suurimaks võitjaks osutus „Kõik kõikjal ja korraga“⁴, mis viis koju suurima hulga auhindu 2013. aasta „Gravitatsioonist“⁵ saati: parima filmi ja lavastaja kuldmehikese, lisaks kolm näitlejapreemiat (Michelle Yeoh, Ke Huy Quan, Jamie Lee Curtis) ja tunnustuse originaalstsenaariumi ning montaaži eest.

Kuidas selle väikese tuumaplahvatuse fenomeni seletada? Esiteks, vorm. „Kõik kõikjal ja korraga“ on hullumeelne žanrifilm lavastajatelt, kelle eelmine linalugu „Taskunoamees“⁶ räägib peeretavast ja paadina kasutatavast laibast. B-kategooria meelelahutusega flirtiv sürrealistliku huumoriga ulme, millesarnased akadeemia enne oma liikmeskonna laiendamist varakult välja praakis. Kire­projekt, mille umbes 20miljoniline eelarve kahvatub enam kui kümnekordselt samuti multiversumi ideega lustivate hiljutiste koomiksifilmide kõrval.

Selliste linalugude päralt on olnud kõiksugused alternatiivsed, sõltumatule filmikunstile keskendunud auhinna­tseremooniad, mitte aga filmitööstuse kõige pidulikum esindusgaala. „Kõik kõikjal ja korraga“ võitis aga nii nišist kui peavoolust peaaegu kõik, mida võita andis. Nüüdseks on väidetavalt tegemist kõigi aegade kõige enam auhindu võitnud filmiga. Lisaks osutus Danielite looming ka korralikuks kassahitiks, Ameerika viimaste aastate huvitavaimate filmide taga seisva tootja A24 seni enim sisse toonud tooteks.

Teiseks, sisu. Danielite film töötab mitmel tasandil, rääkides loo universumi päästmisest ja kurjuse alistamisest, aga ka peresuhetest, Aasia ja Ameerika kultuuride põrkumisest, ärevusest ja depressioonist ning infokülluse alla mattumisest maailmas, kus nutitelefoni teel tababki igaüht kõik, kõikjal ja korraga. Seda keerulisem on valida lõputust voost välja seda, mis on tähenduslik ja väärtuslik.

Sümboolne on ka Oscarite muutumine Ameerika tööstuse jõudemonstratsioonist kogu maailma filmipeoks. Kui Bong Joon-ho „Parasiit“⁷ 2020. aastal olulisimad Oscarid Lõuna-Koreasse viis, oli tegemist justkui pika protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on varem vaid võõrfilmi kategoorias esitatud muu maailma filmid valgunud üha enam ka kõigisse teistesse kategooriatesse. Näiteks suurejoonelise telugukeelse märuli „RRR“⁸ hitt „Naatu naatu“ on esimene India toodangust pärit lugu, mis esitati parima filmilaulu Oscarile ning teenitud kombel tuli kohe ka täistabamus.

Õhtu teiseks suureks võitjaks kujunes aga Saksamaa sõjafilm „Läänerindel muutuseta“⁹, mis lisas rahvusvahelise filmi preemiale auhinnad operaatoritöö, heliriba ja kunstnikutöö eest.

„Läänerindel muutuseta“ võidukäik on mõnevõrra irooniline mitmes mõttes. Esiteks on tegu justkui „Kõik kõikjal ja korraga“ vastandiga – suur, vana Hollywoodi meenutav sõjafilm, millelaadseid on akadeemia läbi aegade armastanud. Teiseks on Erich Maria Remarque’i romaani ekraniseeringu taga Netflix – voogedastusturu senine suverään, kes on püüdnud palavikuliselt tabada ka kõrgeimat institutsionaalset tunnustust, kuid jäänud seni kõigi oma esindusteostega lati alla. Mullu tuli hoopis pealt vaadata, kuidas esimese voogedastajana viis ihaldatud parima filmi preemia koju konkurent Apple TV+ väikese uusversioonist draamaga „CODA“¹⁰.

Kolmandaks oli just tänavu, kui on palju räägitud turu küllastumisest ja voog­edastushiidude peo lõpust, mis sunnib „sisule“ kulutatud hiiglaslikke summasid kokku tõmbama, Netflixile ka Oscarite jagamisel seni ilmselt parim aasta. Lisaks „Läänerindel muutuseta“ muljetavaldavale saldole jäi ettevõtte arvele ka parima animatsiooni preemia „Guillermo del Toro Pinocchio“ ning lühidokumentaali auhind „Elevandisosistajate“¹¹ eest.

Eelnev tähendab, et Oscaritele eelnenud kuudel eri hetkedel favoriitideks peetud „Fabelmanide“, „Tári“ ja „Inishe­rini hingede“¹² arvele jäi 22 nominatsiooni peale ümmargune null. Kohatu oleks siiski rääkida kaotajatest, sest säärane konkurents ilmestab vaid hiilgavat filmiaastat – igaüks mainituist võinuks riisuda mõnel muul aastal koore ning näiteks üks aasta vapustavamaid teoseid „Päikesepõletus“¹³ lõpetas vaid ühe nominatsiooniga.

1 „Top Gun: Maverick“, Joseph Kosinski, 2022; „Avatar: The Way of Water“, James Cameron, 2022.

2 „Zack Snyderi õigluse liiga“ / „Zack Snyder’s Justice League“, Zack Snyder, 2021.

3 „Women Talking“, Sarah Polley, 2022; „Tár“, Todd Field, 2022; „The Fabelmans“, Steven Spielberg, 2022.

4 „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2022.

5 „Gravity“, Alfonso Cuaron, 2013.

6 „Swiss Army Man“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2016.

7 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

8 „RRR“, S. S. Rajamouli, 2022.

9 „All Quiet on the Western Front“, Edward Berger, 2022.

10 „CODA“, Sian Heder, 2021.

11 „Guillermo del Toro’s Pinocchio“, Guillermo del Toro, Mark Gustafson, 2022; „The Elephant Whisperers“, Kartiki Gonsalves, 2022.

12 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.

13 „Aftersun“, Charlotte Wells, 2022.