Äärmiselt eestlaslik muusikadokumentaal

Raimo Jõerand on tabanud ansambel Kukerpillide fenomeni Eesti kultuuris ning toonud selle kinolinale sama soojalt ja sümpaatselt, nagu on bänd isegi.

PILLERIIN RAUDAM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Kukerpillide rapsoodia“ (Axelsberg, Eesti 2022, 58 min), režissöör, stsenarist, monteerija ja produtsent Raimo Jõerand, operaator Kullar Viimne.

Raimo Jõeranna dokumentaalfilmis „Kukerpillide rapsoodia“ näeb vaataja mitmete põlvkondade seas populaarset bändi Kukerpillid 50. tegutsemisaastal. Neli meest, kes koos laval moodustavad nii palavalt armastatud Kukerpillid – Toomas Kõrvits, Ike Volkov, Arne Haasma ja Heiki Vahar – on kontserdituuril Eestimaa kirikutes. Nad kulgevad mööda maanteid riigi eri paikadesse, kus mõnel pool ootab ees suurem, teisal jälle väiksem esinemine. Teekonna lõpus terendab ansambli suur juubelikontsert. Teekonna ning kulgemise motiiv on „Kukerpillide rapsoodias“ põhiline. Muusikuid kohtab eri paigus (ka kirjandusmuuseumi arhiivis ja pubis laua taga viina võtmas), ent tervikuks liimib need episoodid siiski sõit esinemiselt esinemisele. Kollektiivi noorusaegadele pole eriti ekraaniaega antud. Veedame filmi vaadates hetki bändiga, kes on viiskümmend aastat publiku ees olnud, ning märkame, milliseks elu on nad tahunud. Raimo Jõerand ütleb intervjuus Sirbile*, et Kukerpillide vanuse tõttu on tulnud elu kaduvuse teema ilmselt paratamatult kaasa. Meeste vestlustes ning ütlemistes kerkivad olnud ajad tihti esile. Väga aus on tõdemine, et mälu pole enam see – varem oli laval suure repertuaariga lihtsam hakkama saada. Nii pika tegutsemisaja puhul on kaotuste kandmine samuti bändi osa ning nende seast lahkunud liikmeid peetakse hea sõnaga meeles. Sellele kõigele vaatamata on film sümpaatne ja soe. Arutavad ju mehedki bändiproovis: „Kui muusikapalas üht ja teist muuta, siis ega liiga nukraks ei lähe?“. „Ei lähe nukraks. Elu ise!“ kuuleb vastuseks. Ei lähe ka film nukraks: ekraanil on ju elu ise ning sageli on hoopis naljakas.

Kuivõrd film keskendub Kukerpillide kollektiivile, on Raimo Jõerand teinud filmi alguses nutika lükke, kui bändi­logoga buss mööda Tallinna liikmeid peale korjab. Iga uue bussi astuva mehe juures saab ekraanilt lugeda, mis on tema nimi ning amet. Ilmneb inimene tema loomingu taga. Nooremal kinosaali sattunud publikul, kel pole ehk menuansambliga tugevat sidet, võiks olla põnev teada saada, et Toomas Kõrvits on ka mööblikunstnik, Ike Volkov arhitekt ja Heiki Vahar dirigent.

Film viib Kukerpillid rahvamuusika arhiivi, kust nende tegevus kunagi alguse sai. Seal nad istuvad ja kuulavad oma repertuaari kuuluvate lugude originaalversioone. See on kui ood ansambli algusaegadele, kui aktiivsemateks tegijateks olid veel Taivo Linna ja Toomas Kõrvits. Paljud ilmselt ei teagi, et Kukerpillide lood on suuremas osas rahvamuusika, millest osa on kohalik pärimus ning osa välismaine (näiteks cajun). Jõerand on arhiivikaadritega leidnud nutika võimaluse tutvustada dokumentaalfilmis publikule, et viisid, mida on omaks peetud, on sageli hoopis võõramaised. Ühtlasi rõhutatakse filmis tänuväärset tööd, mida Kukerpillid on teinud vanade eesti viisijuppide populariseerimisel.

Ike Volkovit (keskel) ja Toomas Kõrvitsat (paremal) aitab Eesti Rahvaluule Arhiivis oma lugude vanade salvestiste kuulamisel Lauri Õunapuu (vasakul) ansamblist Metsatöll.

Kaader filmist

Jõerand on filmimaterjali kombineerinud arhiivikaadritega. Nii näeme Kukerpillide muusika taustal nii Johannes Pääsukese Setomaa-reise kui ka näiteks Lasnamäe kortermaju. Häid otsuseid filmimise rakursside valikul on teinud operaator Kullar Viimne. Kontsertidel on filmitud laval esinevat bändi, nii et filmivaataja on asetatud saalis olnutega võrdsele kohale. Filmitegijad on pingutanud, et näidata peale Kukerpillide ka nende publiku läbilõiget. Nii vahelduvadki esinemiskaadrid emotsionaalsete keskplaanidega kuulajatest. See on nutikas lahendus, kuna nii ei saa teada, palju publikut saalis on – võib vaid ette kujutada. Ühes kontserdipaigas küll antakse teada, et pileteid on ette ostetud 19 (seda on väikse koha kohta palju!), ning võib arvata, et rohket kuulajaskonda tulemas ei ole, ent sealgi ei näidata publikut kui massi. Näeme neid pingil istumas ning kuuleme nende isiklikke meenutusi Kukerpillidest.

Filmi esimeses pooles on esil suuresti muusika praktiline pool: kuuleme bändi pikalt arutamas duuride ning akordide üle ja nõu pidamas, kuidas täpselt ühes või teises loos võiks tausta laulda. Ka arutlevad mehed tuuribussis, kas nad on refräänibänd või mitte, ega suuda selles mitte järeldusele jõuda. Teises pooles sukeldutakse aga sügavamale ellu. Kaamera ette on jäänud siiraid ja isegi veidi kurblikke hetki. Film algab kiriku uksest sisse voorivate vanemate inimestega. Mõni kasutab käimiseks keppe, teine tuleb ratastoolis, üks naisterahvas otsib annetuskasti panekuks rahakotist sente jne. Aga nad kõik tulevad kohale, sest neid ühendab sama muusika. Tunde, et tegemist on dokumentaalfilmiga, kus on keskmes Eesti asi, annavad loomulikult ka Kihnu Virve heietused. Dokumentaalfilmi tehes peab vahel õnn naeratama ning suur vedamine on lavatagune elu enne Kukerpillide suure juubelikontserdi algust. Heiki Vahar, viiul käes, läheb laululaste käest (kes võivad olla umbes 9aastased) laulusõnu küsima. Üks lava taga seisvatest tüdrukutest ütleb Vaharile, et ta mängis ka kunagi viiulit, aga lõpetas ära, sest tal polnud aega. Vahar jääb imestama, aga siis on tal endal aeg lavale minna. Ehk on selle stseeni näol tegemist isegi filmi kõige kõnekama kohaga: kõrvutatud on Kukerpillide põlvkonda, kes käib rahvusarhiivis lauluviise otsimas, nüüdse generatsiooniga. Kui kutsub muusikat looma, siis ei sunni lõpetama ilmselt ükski vägi, kuid tänapäeva valikurohkuses võib järjest sagedamini juhtuda, et ei jagu aega. Kõik see viib mõtted tahtmatult sellele, millised on need bändid, kelle pärast praegused noored end tulevikus kirikutreppidest üles vinnavad. Ka kirikutrepid on siinkohal pigem metafoor, sest vaevalt need esinejad pühakodadesse kipuvadki.

Dramaturgiaraamid, mille sisse sümpaatsed muusikud on pandud, võiksid olla tugevamad. Film on üles ehitatud kulgemisele, ent igal teekonnal võiks olla ka lõpp-punkt. „Kukerpillide rapsoodias“ on selleks 50. juubelikontsert, mis on ka igati loogiline ja hea valik, kuid selle oleks võiks filmi alguses tugevamalt ja põnevamalt paika panna. Ka kasvamine juubelikontserdi suunas võiks olla selgem. Kukerpillidele ja iseäranis nende publikule oluline kontsert kipub filmi vältel isegi meelest minema, kuna selleks ei tehta ettevalmistusi ega tule see ka jutuks. Vahepeal tekib kahtlus, et äkki film ei lõppegi sellega. Kulgemise ja teekonna motiiv kannab ning publik tunni aja jooksul Kukerpillidega koos ka kulgeda saab. Puudu jääb sellest, mida vaatajal on põhjust oodata. Muuseas, juubelikontserti filmi lõpus me peaaegu ei näe, kuid sellest ei tunne ka puudust. Jõerand on kõrvutanud suure kontserdi ja varem mainitud väikese, rõhutades, et Kukerpillid on ikka Kukerpillid, hoolimata sellest, kui suurele publikule esinetakse. Nende asi töötab samamoodi nii suurel kui ka väiksel laval.

Pole mingi saladus, et nii Eesti filmirahastajatele kui ka publikule meeldib Eesti asi. Vahel on seda Eesti asja isegi raske defineerida, kuna selle katuse alla mahub nii palju, ent Raimo Jõerand on suutnud kinni püüda Kukerpillide fenomeni Eesti kultuuris. Miskipärast on just nii, et isegi kui pole kunagi elus kontserdil käinud, siis sõnu tead ikka. Meenub see mees filmist, kes Emajõe ääres Toomas Kõrvitsale seletab, et Kukerpillid oli tema isa lemmikbänd ja nüüd on see ka tema lemmikbänd. Sellest piisab, et võtta Kukerpillide tööviljad pärast viitkümmet aastat hästi kokku.

Kui Kukerpillid arutavad, et kõik nende lood on mažooris, siis sama sõnaga võib kokku võtta ka selle filmi, ent kaduvuse lahkamisele vaatamata on film siiski rõõmus ja südamlik. Ilmselt ei ole tegemist selle aasta kõige meeldejäävama Eesti dokumentaaliga (seda just dramaturgia poolest), kuid ekraanile on püütud igati aus Eesti asi.

* Tristan Priimägi, Kõrgliiga kukerpallurid. – Sirp 2. IX 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht