Stimulatsioon, inspiratsioon

17. – 20. augustini toimuv teine rahvusvaheline animafilmide festival „Animist Tallinn“ näitab muu hulgas taas tervelt kahe teemaploki jagu uut Eesti animatsiooni.

MIA FELIČ

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Veider, leidlik, absurdne, taibukas, peenetundeline, mänguline, groteskne, paradoksaalne, omapärane, üleannetu, minimalistlik … Eesti animafilmil on mitu palet. Inimesele, kes selle kultuuritaustast ja -kontekstist suurt midagi ei tea, võib animafilmi esmakordne vaatamine mõjuda korraga veidralt ja tekitada põnevust. Soovitan seansile minna avatud meelega ja lasta filmidel jutustada lugusid nii režissööridest kui ka Eesti animeerimisstiilist, mõtlemisest ja loomisest. Parim viis Eesti animafilmiga tutvumiseks (koos selle kõikvõimalike kõrvalmõjudega) on vaadata sellega tõtt festivali suurelt ekraanilt.

Animist on iga-aastane Tallinna rahvusvaheline animafilmifestival, mis annab ülevaate tuntud režissööride parimatest uutest filmidest ning tutvustab publikule ka Eesti animatsioonimaastiku uusi noori tulijaid. Tänavune festival jaguneb eri teemaplokkidesse: rahvusvaheline võistlusprogramm, „Panoraam“, sürreaalsete filmidega „Öökino“, lasteprogramm ja Ukraina eri, mida viib läbi Anastassija Verlinska, kes on Kiievi kaasaegse animafilmifestivali (Linoleum Contemporary Animation and Media Art Festival – hetkel edasi lükatud) programmijuht.

Festivaliprogrammis on ka uue Eesti animatsiooni plokk, mille raames tulevad kokku nii maailmas tuntud Eesti kunstnikud Ülo Pikkov, Rao Heidmets, Hardi Volmer, Kristjan Holm jt kui ka meie animafilmimaastiku tärkavad pärlid Sander Joon, Ave Taavet, Kadi Sink, Risto Kütt jt.

Festivalile valitud filmides kajastub animatsiooni olemus – selle mitme­kesisus ja omapära. Filmid annavad aimu sellest, mida Eesti animatsioon endast kujutab. Olgugi et sel teemal võiks rääkima jäädagi, ei ole midagi, mis oma silme läbi saadud kogemust asendaks.

Toon festivalile valitud suurepärastest filmidest välja mõne, mis erilist tähelepanu väärivad.

Kristjan Holmi film „Epideemia“1 kostitab vaatajaid eestlasliku lihtsuse, minimalistliku lähenemise ja leidliku huumoriga. Režissöör keskendub tagasihoidliku stiili ja tühjusega igapäevaelu olukordadele – kui tekib võimalus, siis haigutage julgelt!

Kindlasti peaks vaatama Sander Joone filmi „Sierra“ (2022), milles originaalsed visuaalid põimuvad heliga ja mäng käib ebatavaliste nurkadega. „Sierra“ jutustab loo peresuhetest ja suureks kasvamisest autovõidusõidu metafoori kaudu. Filmi „sumisev“ dünaamika on küll huvitav, kuid kõige rohkem avaldab muljet peente ja ülilihtsate metafooride kasutamine keeruliste emotsioonide kujutamiseks.

Filmis „Silitada siili“ kohtab naine siili. Mees ei märka naises toimuvaid muutusi enne, kui on juba liiga hilja.

Kaader filmist

Nagu juba mainisin, pulbitseb Eesti animatsioon tihtipeale mustast huumorist ja paradoksidest, mis vaatajas korraga huvi ja ebamugavust tekitavad. See fenomen kajastub hästi Risto Küti filmis „Banaanid jäätise jaoks“2. Filmist „Silitada siili“3 võib leida sürreaalseid elemente ja fantaasiarikkaid põgenemisi igapäevaelu võõrandumise eest. Režissöör on ühendanud kafkalikud metamorfoosid kurikuulsa Juri Noršteini filmiga „Siil udus“4.

Ülo Pikkovi „Taaskohtumine“ (2022, koostöös Anu-Laura Tuttelbergiga) kujutab seevastu rahulikku, meditatiivset ja poeetilist rännakut Ruhnu saarele. Filmi teevad esteetiliselt kauniks ja liigutavaks liivaanimatsiooni kombineerimine nukkudega, mis on meisterdatud Ruhnu saarelt leitud asjadest. Olgugi et filmi atmosfäär näib justkui rõõmsameelne ja kerge, räägib animeeritud dokumentaalfilm tegelikult traagilist lugu kodumaa kaotamisest ja minevikuga rahu sobitamisest.

Joosep Sepa „Tartu aknad, mu arm“ (2021) on samuti üks õrn ja poeetiline film, milles kohtuvad Gunnar Neemest inspireeritud visuaalid ja Bernard Kangro luuletused. Filmist peegelduv armastus, kokkukuuluvustunne ja igatsus kujutavad luuletaja isiklikku suhet Tartu linnaga.

Silmailu leiab nii varieeruvate tekstuuridega nukufilmist „Varielu“ (2022), mille on loonud tudengid Kadi Sink, Sigrit Villido ja Silver Stradins, kui ka Pikkovi flmist, mille nukud on valmistatud orgaanilistest ja taaskasutatud materjalidest (näiteks luu, oksad ja muld).

Peale „Varielu“ on Kadi Sink ka filmi „Otseteed“ (2021) režissöör, produtsent ja animaator. Filmis püstitatakse ökoloogiline dilemma prügi loomadeni sattumise teemal.

Tudengifilmis „Elu ring“ (2022) piilub Viktoria Schmidt kodutu alkohooliku nähtamatusse ellu ning heidab valgust tema traagilisele saatusele.

Hardi Volmeri ja Urmas Jõemehe nuku- ja joonisfilmi vahel pendeldav „Maetud Euroopas“ (2022) on visuaalselt lummav. Siin kasutatakse stoppkaadri tehnikat ja viiakse vaatajad tuhandete fotode abil reisile läbi Euroopa surnu­aedade. Omalaadne antropoloogiline uurimus hõlmab endas kõike, mis seostub kadunukeste mälestamise traditsioonidega – matmisrituaalid, surnuaedade arhitektuur ning allmaailma eri sümbolid ja embleemid.

Priit Tenderi film „Koerkorter“ (2022) on valminud koostöös Nukufilmiga – viimati tegid nad koostööd üle 20 aasta tagasi, kui sündis film „Rebasenaine“ (2002). Absurdses draamafilmis vaevleb peategelane oma hüljatud ambitsioonide ja haukuva korteri käes ning võitleb rutiinse elu mõttetusega. Film on lihtne, ent suurepärane. See üllatab vaatajaid sürreaalsete elementide, absurdi ja tabava huumoriga. Tegevustik toimub postsovetlikule maailmale sarnases düstoopilises paigas, kus valitseb kõhe õhkkond.

Ka Jass Kaselaan huvitub sarnastest elementidest Eesti ajaloos. Filmis „Hobune“ (2022) on kasutusel nõu­kogudeaegne arhitektuur ning ebameeldivaid tundeid kutsuvad esile sõjaparalleelid ja esteetiliselt häirivad tegelased.

Nimetatud filmide suurelt linalt nägemine viib vaataja kurssi Eesti animatsioonfilmi palgega ning mis veelgi olulisem, seab kahtluse alla vaataja arusaama „normaalsusest“. Kuna igast filmist kumab läbi režissööri ainulaadsus ja omapära, siis võib väita, et animafilmi loojate fantaasial ei ole absoluutselt mingeid piire. Vaatajale saab peagi selgeks, et hea animafilm pole nõus passiivse vastuvõtuga, vaid ihkab vaatajat raputada. Animatsiooni fookus on niisiis – ning ma usun siiralt, et mitu kõnealust filmi on sellele ideaalne näide – stimuleerimisel, inspireerimisel ja küsimuste tekitamisel, et võiksime kinosaalist välja jalutades tunda, justkui oleksime veidike muutunud.

Tõlkinud Linda Tender

1 „Epideemia“, Kristjan Holm, 2021.

2 „Bananas for Ice Cream“, Risto Kütt, 2022.

3 „Silitada siili“, Ave Taavet, 2021.

4 „Ёжик в тумане“, Juri Norštein, 1975.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht