Koomiksikangelaste verisem uuendus

„Suitsiidisalk“ on läbinisti meelelahutuslik koomiksifilm, aga vaatajale püütakse liialt selle äkilisust tõestada.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Suitsiidisalk. Uus missioon“ („The Suicide Squad“, USA-Kanada-Ühendkuningriik 2021, 132 min), režissöör-stsenarist James Gunn, operaator Henry Braham, heli­looja John Murphy. Osades Idris Elba, John Cena, Viola Davis, Joel Kinnaman, Margot Robbie, Peter Capaldi jt.

Kommertsfilmide tootmise vallas on praegu peamiselt levinud seisukoht, et koomiksifilmid peaksid olema mõeldud väga laiale vaatajaskonnale. Kuigi superkangelase-žanri kirjeldamiseks ei sobi enam silt „mõeldud lastele“, sest nn nohikukultuur on multimiljarditesse küündiv täiskasvanutele sihitud tööstus, on ka lihtne näha, et koomiksifilmid on loodud kaasama võimalikult ulatuslikku publikut. Aeg-ajalt võidakse küll filmidesse lisada täiskasvanute rõõmuks mõningast vürtsi – mõni juhuslikult pillatud vandesõna või seksiviide –, aga see on kõik piisavalt talitsetud, nii et ka noored lapsed võivad õnnelikult linastust nautida ja vanematele pinda käia, et nood kulutaksid mitmesuguse filminänni soetamiseks üüratuid rahasummasid.

Ometi on viimasel ajal märgatavalt kasvanud huvi selgelt vaid täiskasvanutele mõeldud koomiksifilmide tootmise vastu. Kui Christopher Nolani „Pimeduse rüütli“ triloogia kaldus ka sinnapoole – küllastades seda žanri sünge realismiga –, siis filmides „Deadpool“ ja „Logan“¹ nauditi vanusepiirangut nõudvat sisu juba tõeliselt. Mõlemas on pilgeni verist vägivalda ja roppu keelekasutust ning mõlemast said kassahitid, mis tõestas ainult täiskasvanutele suunatud koomiksifilmide kaubanduslikku potentsiaali. Nende filmide lähenemisnurk oli äärmiselt erisugune: „Deadpool“ toetus enesekindlatele, ent lapsikutele naljadele ja metahuumorile, „Logan“ oli aga toonilt pigem morn ja tume. Mõlemale sai aga peale kassaedu osaks ka soodne kriitikute tagasiside. Mõneti oli hea vastukaja tingitud tõsiasjast, et mõlema filmiga üritati teha midagi žanri väljakujunenud reeglitest teistsugust ajal, kus koomiksifilmid olid muutunud stamplikuks (need on seda enamasti praegugi) ja püüti dekonstrueerida mitmesuguseid žanriklišeesid.

Pärast David Ayeri algse „Suitsiidi­salga“² suhtelist ebaõnnestumist tekitas teatud huvi teadaanne, et kavas on loo nn pehme uuendus (reboot), millele antakse R-reiting (restricted). Kas Ayeri filmi probleemid tooni tasakaalustamatusest kuni ebaühtlase karakteriloomeni võiksid laheneda täiskasvanulikuma vaatenurga korral? Intrigeeriv oli ka teade, et seda hakkab lavastama Marveli „Galaktika valvurite“ filmide³ režissöör James Gunn, sest ta oli tõestanud, et suudab teha suure-eelarvelise filmi kommertsfilminduse seatud raamides ning oskab ühtlasi näitleja- ja karakteriansambli hästi kokku sobitada. Kauaaegsemad fännid oskasid meenutada ka tema filmi „Super“ (2010) – äärmiselt sünget ja vägivaldset superkangelase-žanri käsitlust – ning püüdsid ette ära arvata, kas Gunn toob sama stiili ka tegelastesse, kes on alguse saanud DC Comicsi koomiksite lehekülgedelt.

Suitsiidisalk. Seda nime kannab nn superkurikaeltest koosnev valitsuse erisalk, mida sunnitakse osalema Ameerika ohtlikes missioonides, vastutasuks lubatakse vähendada liikmete vanglakaristust. Filmis lähevad õnne otsima Veresport (Idris Elba), Rahutooja (John Cena) ning pärast ülesastumist nii originaalfilmis ja kõrvalfilmis „Röövlinnud (ja Harley Quinni erakordne vabanemine)“⁵ ka Harley Quinn (Margot Robbie). Neil tuleb tungida väikesele Corto Maltese saarele, kus on mõne aja eest aset leidnud riigipööre. Valitsusametniku Amanda Walleri (Viola Davis), kes võib nad iga hetk kaugjuhtimise teel hävitada, ähvardava pilgu all tuleb neil imbuda sisse salajasse baasi ja koguda infot seal vangis oleva maavälise olendi kohta. Missioonil kohmerdades aitavad nad ka kohalikke mässajaid, kes soovivad Corto Maltese uut režiimi kukutada. Püüdes olla nii juhid kui ka kangelased tuleb neil aga leida ka omaenda sisemine moraalikompass. Kuid kes on selles olukorras tõelised pahalased? Kelle poole otsustavad kõik lõppude lõpuks valida?

Filmi sihik on paika seatud juba vägivaldsetes avastseenides. Kui rühm Suitsiidisalga liikmeid (nad osutuvad hiljem peibutisteks) saare rannale tormab, tapetakse nad mitmesugusel võikal moel: ühel lastakse pea otsast, teine pannakse põlema. Ohvriks tuuakse isegi mõned DC koomiksifilmidest tuttavad tegelased. Sellega püütakse luua ohu ja ebakindluse õhustikku. „See siin erineb tavalisetest koomiksifilmidest,“ püütaks meile justkui öelda. „Me kõrvaldame teie lemmikud – mis tahes eemaletõukaval moel.“

Algul see lähenemine ka toimib. Reipus, millega siin filmis võetakse ette vägivald ja must huumor, on esialgu väga kaasakiskuv. Üle kahetunnise pikkuse juures hakkab aga filmist energia otsa saama. Kõigi selle žanri filmide – kuigi „Suitsiidisalka“ on koomiksifilmidega võrdselt mõjutanud ka sõjafilmid – elu ja saatuse määrab see, kuivõrd suudetakse pakkuda liialduste vaatemängu. Ka „Suitsiidisalgas“ püütakse teha sama, aga lisakoguse vere ja tapatalgutega, mis muutuvad filmi edenedes üsna ontlikuks. Mitte et Gunn ei suudaks pakkuda selliseid vaatemängulisi võttekohti, mida selles žanris nõutakse. Kindlasti suudab. Ja iseenesest on märulistseenid hästi tehtud: koos kohustusliku akrobaatika, muljetavaldavate eriefektide ja kondiväänamisega, millega publik on nüüdseks harjunud. On ka mitmeid halva maitse eksponeerimise momente – inimpea, mis enne alla neelamist veel silmi pööritades ringi vaatab –, mida tuleb tunnustada vähemalt julguse eest. See kõik tundub aga pinnapealne ja näib põhinevat visuaalsel ärritusel, kuid ei lähe emotsionaalselt korda.

Tonaalsuselt tundub film kohati pisut tõrges ja allumatu. Gunn ei suuda päriselt ära otsustada, kas soovib lõpuni minna koomiksilike liialdustega või kõrvutada žanriklišeesid realismiga. Episood, kus Rahutegija ja Veresport tapavad terve külatäie inimesi, ent avastavad alles hiljem, et need olid mässajad, keda nad pidid aitama, on algul süngelt koomiline. Samas jätab selline sujuv vabanemine nimetutest tegelastest isegi märuližanri standardeid arvestades suhu veidi halva maitse. „Suitsiidisalgas“ püütakse seda teemat isegi edasi arendada: hiljem sureb üks kõrvaltegelane ja salklaste vahel tekib konflikt, kui mõned neist ei suuda teda isegi meenutada. Veel üks tegelane hüppab rõõmust üles-alla, kui tal õnnestub esimest korda käituda superkangelasena, aga seepeale litsutakse ta kohe ka laiaks. Need hetked lahutavad meelt, aga siiski jääb mulje, et filmis ei ole suudetud valida, kas lõhkuda žanrile iseloomulikke jooni siiralt või huumoriga.

Ometi olgu öeldud, et näitlejaansambel teeb tasakaalu saavutamisel head tööd ja mängib omavahel hästi kokku. Kuigi filmi emotsionaalne kaar on algfilmiga umbes samasugune – salk pahasid püüab endas leida inimlikkuse alget –, mängivad kõik oma osa uljalt. Ei jää muljet, nagu peaksid näitlejad materjali neile sobimatult madalaks. Elba kehastab maailmast väsinud seiklejat, kuid Cena, kelle üheplaaniline rollilahendus tabab kümnesse, mängib Rahusobitajat nii, nagu oleks Kapten Ameerika mingi ultrapatriootlik jobu. Robbiele antakse teha võrdlemisi vähe, kuigi ta tegelaskuju renomee on publiku silmis võrdlemisi kuulikindel. Teistel tegelastel nagu Rotipüüdja 2 (Daniela Melchior) ja Rick Flagg (Joel Kinnaman) on veidi suurem emotsionaalne kaal. Kuninghai (häält loeb Sylvester Stallone), antropomorfne haikala, hoolitseb koomiliste vahepalade eest ja toob ka paar tõeliselt tundelist momenti.

Pole kahtlust, et „Suitsiidisalk“ on väga meelelahutuslik ja üks DC universumi paremaid filme. Ometi ei saa lahti tundest, et liiga palju aega kulutatakse tõestamisele, et film on märksa trans­gressiivsem ja uuenduslikum, kui see on välja kukkunud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Deadpool“, Tim Miller, 2016; „Logan“, James Mangold, 2017.

2 „Suicide Squad“, David Ayer, 2016.

3 „Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014; „Guardians of the Galaxy Vol. 2“, James Gunn, 2017.

5 „Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn“, Cathy Yan, 2020.