Karjalast pärit koreograafist filmilavastaja siirderiituste maailmas

Jyrki Haapala: „Hea, et traditsioon on muutunud ja naised võivad nüüd ise oma elu üle otsustada.“

JANNO ZÕBIN

Soome filmirežissöör Jyrki Haapala (sünd 1971) on üks Karjala tänapäevase kultuuri loojatest. Ta on õppinud koreograafiks ja tantsijaks Helsingi teatrikõrgkoolis, seejärel töötanud elukutselise tantsijana eelkõige Soomes, Hollandis ja Belgias. 2020. aastal valiti Haapala 23 maailma kõige paljutõotavama kaasaegse tantsija hulka ja ta on esinenud festivalil „Flow“ , Helsingi disaininädalal, Kiasmas, Norra rahvusgaleriis ja Venemaal Karjala vabariigi rahvusteatris.

Veel möödunud aasta lõpus jõudis Sõpruse ja Elektriteatri ekraanile Haapala kunstiliste karjalakeelsete filmide triloogia: „Veneh“ (2016), „Lindu“ (2021) ja „Ilmu“ (2023). Karjalas üles kasvanud Haapala kujutab neis kolmes teoses sealseid ülemineku- ehk siirderituaale: „Veneh“ räägib naise abiellumisest ja kodutalust, „Lindu“ surmast ja sünnist ning „Ilmu“ sünnitamisest. „Veneh“ on maailma esimene karjalakeelne film, mis tunnistati 2017. aastal Skandinaavia rahvusvahelisel filmifestivalil parimaks Soome lühifilmiks.

Tegime Haapalaga koos seda, mida ta filme luues isegi tegi: sukeldusime soome-ugri maailma ja kitsamalt karjala folkloori. Lavastajana soovis ta siirderiitustes näidata naiste vastutavat rolli. Naine võib küll soome-ugri kultuuris olla nii alla surutud kui ka võimestatud ning sellest sai meie jutuajamisel läbiv teema. Vältisin kergema vastupanu teed minemist ja vestlesin Haapalaga soome keeles.

Jyrki Haapala, milline on sinu suhe Karjalaga ja kuidas on see mõjutanud sinu filmide sündi?

Olen ise pärit Põhja-Karjalast ja elasin seal, kuni läksin Helsingisse teatrikooli õppima. Kasvasin seega maainimeste hulgas, meie peretuttavate seas oli ka inimesi Vene Karjalast, alalt, mille Soome Venemaale loovutas. Kui üheksakümnendatel piirid avanesid, tantsisin ma Joensuu karjala rahvatantsurühmas ja me käisime üle piiri esinemas. Viola Malmi oli Venemaa poolel Karjala ja Ingerimaa rahvapärimuse asjatundja, kes mind palju mõjutas. Teatrikoolis õppides oli kuklas kogu aeg tunne, et peaks karjala pärimusega seoses midagi ise tegema, midagi, mis ei oleks otseselt seotud rahvatantsuga.

Mu vanaemagi rääkis vabalt Aunuse karjala keelt, mis polnud küll tema lapsepõlvekeel. Ta lihtsalt puutus karjalakeelsete inimestega seal elades tihti kokku. Meie peres olid karjala juured kogu aeg teemaks, ka vanemad sugulased rääkisid karjala keele murdeid.

Mida „Kalevalast“ huvitavat leidsid ja mis leidis koha filmis?

Alguses ma ei mõelnud üldse „Kalevalale“. Need lood ja mõtted, mis hiljem filmidesse läksid, olid minu peas ja hakkasin neid kokku liitma. Need on eelkõige kunstilised filmid, mis lähtuvad siirderituaalide kirjeldustest. Mingis mõttes on need lood võrreldavad „Kalevala“ lugudega.

Millise aja jooksul ja kus on need kolm filmi üles võetud? Kas filmimise protsess oli keeruline?

Selles mõttes oli keeruline, et olin varem seotud paljude projektidega Vene poole Karjalas. Pidime minema sinna ka filmima, aga siis tulid koroonapiirangud ja hiljem sõda. Seega ei saanud me filmida sealsetes, vastavat esteetikat võimaldavates külades ja pidime materjali üles võtma Soomes Põhja-Karjalas Viinijärvis, Outokumpus, Ilomantsis ja nende lähistel. Mõned filmi osad on lavastatud ka Helsingis.

Oled filmilavastaja, aga ka tantsija ja koreograaf. Kas see on mõjutanud filmide visuaalset keelt?

Ma ei ole filmilavastamist õppinud, aga olen lapsest saati filme armastanud. Tantsuetendus sünnib laval hetkes ja siis justkui kaob. Tahtsin teha midagi, mis jääb kauemaks püsima. Olen selles mõttes ebatavaline režissöör, et ei lähtu nii konkreetselt stsenaariumi tekstist, kuigi see on filminduses muidu enamasti nii.

Näitad oma filmides nüüdseks kadunud komberuumi. Siirderiitused on urbaniseerumise tõttu viimase kahesaja aasta jooksul muutunud. Miks paelub sind sajanditagune, aga mitte praegune siirderiituste maailm?

Kui rääkida positiivsest poolest, siis iseloomustab vanemaid siirderiitusi kogukondlikkus: elu pöördelistel hetkedel oli inimesel kogukonna toetus. Kuna pulmi ja matuseid oli kümneid või sadu aastaid ikka samamoodi läbi viidud, ei tuntud end üksi. Koroonaajal inimestega rääkides tuli ilmsiks nende ängistus: lähedase surmaga üksi jäädes ei teadnud nad, mida teha. Inimene oleks tahtnud lähedastelt toetust või saada mingist kombetalitusest abi, et elus edasi minna, et keegi oleks olnud juures, nutnud ja leinanud koos temaga ja isegi tema eest.

Kas tänapäeva siirderiitus erineb kunagisest?

Tänapäeval ongi elu pöördeline sündmus inimese enda asi. Öeldakse endale, et need on minu pulmad ja teen need täiesti omanäolised. Inimene valib, keda ta sinna kutsub ja keda mitte. Traditsiooniliste siirderiituste, näiteks pulmade puhul olid teretulnud kõik kogukonna liikmed, nii oli kombeks.

Eestis arvatakse, et XIX sajandi teine pool ja XX sajandi algus oli väga meestekeskne aeg ja naised toimetasid pigem koduses sfääris. Rahvuslikult ärkasid ikka rohkem mehed. Milline oli olukord Karjalas?

Ühiskond on pikka aega funktsioneerinud väga meestekeskselt, aga see, miks olen neis filmides esile tõstnud naisi, tuleneb minu oma pere ja Karjala sugulaste kogemusest. Naised on olnud kindlad ja tugevad ning mehed on neile järgnenud. Naised on langetanud tähtsaid otsuseid.

Soome uurija Marja Liisa Keinänen on folkloristika klassikute Julius ja Kaarle Krohni töödele viidates väitnud, et soome-ugri religioon, mida teadlased püüdsid tagantjärele rekonstrueerida, on nende käsituses väga mehekeskne. Millele toetudes saab väita, et Karjalas on naistel usuelus, ka näiteks siirderiitustes, olnud oluline ja vastutusrikas roll? Millal see võis nii olla?

Karjala kultuurile pühendunud uurija Viola Malmi rääkis juba üheksakümnendatel sealsete naiste tähtsusest palju. Nende traditsioonilist rolli rõhutati siis just surmaga seotud siirderiitustes. Nõukogude ajal oli usuelu keelatud ja sellest avalikult ei räägitud. Nõukogude Liidu lagunemisega kerkis naiste tähtsus, muu hulgas nende seksuaalsuse võlu, taas esile.

Keinänen leiab ka, et rahvuslikul ärkamisajal jäeti kirjandusest süstemaatiliselt naiste elukogemus välja. Naiste rolli pisendati või tehti see koguni nähtamatuks.

On arvamusi, et Lönnrot on „Kalevala“ lood muutnud mehelikumaks, kui need algupäraselt olnud on. Põhja-Karjala kohanimesid uurides on leitud, et sealne ühiskond võis enne kristlust olla matriarhaalne. 1920ndatel Samuli Paulaharju kirjutatud käsitlused on jälle väga naisekesksed. Patriarhaalseid kirjatöid olen ma lugema sattunud palju vähem.

Naised on Uurali rahvaste folklooris sageli patused ja ebapuhtad. Millest selline suhtumine tuleneb? Kui palju oled folkloori uurides sellega kokku puutunud?

Jah, seda esineb seoses menstruatsiooni ja sünnitusega. Sel puhul on naine tihti olnud ka kogukonnast eraldatud, teda on marginaliseeritud. Talle on kehtinud mitmed reeglid ja keelud. Kuid seda võib ka nii võtta, et naise võim, ka seksuaalsus on nii tugev, et neid ei saa vaos hoida.

Põhjala emandat Louhit on „Kalevalas“ küll kujutatud võimuka, aga õela tegelasena. Miks kipuvad naised XIX sajandi läänemeresoome eepostes olema kas allaheitlikud või siis õelad ja riukalikud? Napib positiivses mõttes emantsipeerunud tegelasi.

See on jälle hea küsimus, milline on Louhi olnud algupärastes runolauludes. Ta võiks olla ka kuri vanamees, aga on kamandav naine, kes hoiab mehed kontrolli all. Võim kui selline on tema puhul oluline.

[2007. aastast peale on Karjala vabariigis Põhjala emanda tähendust püütud ümber mõtestada. Louhi rajoonis Louhi järve rannal asuvas Louhi külas algatatud projektis „Emand Louhi – anname hea nime tagasi!“ kirjutatakse: „See ei ole vene Baaba-Jagaa lihtne analoog, vaid mingi ülemaailmse kurjuse kehastus. Kui palju negatiivset energiat peab küll olema kontsentreeritud ühte kohta, mis kannab niisugust nime? Loomulikult võiks külale ja rajoonile anda uue nime, aga on olemas teinegi variant – muudame suhtumist Louhi nimesse ja anname sellele uue sisu.“ Louhi hea nime taastamisega loodavad korraldajad aidata kaasa küla uuestisünnile. Nende nägemuse järgi ei ole Louhi kuri nõid, vaid tõeline perenaine, kelle püüdlused olid seotud oma rahva heaoluga. – J. Z.]

Keinänen usub, et naised olid Karjalas kesksed esivanemate kultusega seotud rituaalides.

Runodes ja itkudes on esivanemad olulised: neid tahetakse kohata ja nende juurde minnakse. Itkudel on oma keel ja sõnavara. Neid kujutava sõnavaraga, neile suunatud itkud on valdavad.

Külakomisid uurinud antropoloog Piret Koosa leiab, et ametlik kõrgreligioon kaldub tähtsaid rolle ja positsioone naistele mitte lubama, mitteametlik rahvausk aga annab neile võimaluse juhtroll võtta. Kas Karjalas on mingil ajal midagi sellesarnast näha olnud?

Jah. Mitmed uurijad on leidnud, et õigeuskliku Karjala kaugetes külades ei olnud igas külas preestrit. Vaimulikud pole alati nii olulised olnud.

Kristlusega segunenud rahvausundis on siirderiitused olnud just naiste pärusmaa. Luterluse ja katoliikluse mõjul on rituaalide maailm muutunud patriarhaalsemaks. Muidugi olen Venemaale jäänud Karjala külades ise kogenud, et paljudest meestest on saanud alkohoolikud ja pere juhtrollgi on jäänud naistele.

Oma triloogia esimeses osas „Veneh“ kujutad peretütre kodutalust lahkumist, mehe pere juurde kolimist ja näitad lahkumisrituaale. See hetk näib naise jaoks olevat palju pöördelisem kui praegu. Tegu, mida justkui enam tagasi pöörata ei saa. Tänapäeval saadakse kokku ja minnakse lahku kiiremini ja kergemini. Miks nii?

Naise meheleminek on olnud pikka aega paljudes traditsioonilistes ühiskondades oluline sündmus, sest just naine kolis mehe juurde elama ja sattus omamoodi koduorja staatusesse, hierarhias kõige alumisele redelipulgale. Mees ja mehe ema hoidsid teda kontrolli all. Ka mu oma ema on noorena midagi sellesarnast läbi elanud.

See tegi elu keerulisemaks. Kui mõelda, et naine võis kodutalusse lähedasi vaatama minna alles pärast esimese lapse sündi, hakkad mõistma, miks nii kibedalt kodust lahkumise pärast itketi. Nüüdseks on olukord linnastumisega seoses muutunud. Ma ei tunne ühtki naist, kes on kolinud mehe ja tema võimuka ema juurde. On ikkagi hea, et naised saavad ise oma elu üle otsustada.