„Just Film” väärib eraldi festivali

Margit Adorf

Tänavune PÖFF veel kestab, kuid selle lastele ja noortele suunatud alafestival „Just Film” on selleks korraks läbi saanud, auhinnad jagatud ning noortefilme järelejäänud programmist enam ei leia.   PÖFF on sel aastal kompaktsem, varem sai festivali enda jaoks pikemaks venitada sel moel, et enne põhifestivali algust ära vaadata noorte- ja tudengifilmid, sel aastal on festival filmide poolest küll sama mahukas, kuid ajagraafik intensiivsem. Tõelised hundid saavad siiski hakkama, nagu tõestasid „Just Filmi” vaatajaarvud, mis olid selgi aastal suuremad kui varasematel kordadel – löödi kõigi aegade publikurekord. Õigupoolest on tänavu 13. korda toimunud „Just Film” juba sellisesse murdeikka jõudnud, et võiks PÖFFi tiiva alt päriselt välja murda ja saadagi eraldi festivaliks. See sisaldab juba omakorda nelja alaprogrammi, sellel on kolm eraldi žüriid, sel aastal toimus ka lühifilmide konkurss „Ükskord meie külas ...”, kuhu laekus kolme kuu vältel üle 50 filmi.

Võitjaks pärjati Tõlliste noorte film „Elu võimalikkusest maal”. Kriitikuna ütlen, et lugu algab küll pisut kohmakalt, kuid läheb siis kenasti käima, kui loost saab muusikaline tummfilm, mis paistab silma eelkõige dünaamilise montaaži ja hea pildi- ning rütmitunnetusega. Lugu on lihtne ja kompaktne, lustiga tehtud. Huvilised võivad konkursil osalenud töid vaadata portaalist eestielu.ee või otsida võidutöö üles YouTube’ist. Selleks et konkursile tööde esitajad jalgratast leiutama ei peaks, korraldas „Just Film” maapiirkondade koolides ligi 40 filmitegemise töötuba. Võib öelda, et noortefestival kasvatab Eesti filmi tegijate uut põlvkonda ja sel aastal nähtu põhjal on tulevik helge ning hoogne, kui just hilispuberteet süngemaid teemasid sisse viskama ei hakka. Sest huvitav on vaadata, kuidas lastefilmide programmis on põhitoon helged teemad või siis käsitletakse elu sünget poolt optimistlikult, kuid mida n-ö noortekamaks, seda jõhkramaks, masendavamaks ja vägivaldsemaks teemadering muutub.

Lastefilmide programmis hindas lastežürii parimaks hollandi režissööri Maria Petersi linaloo „Mike jätab hüvasti”, mis ongi ere näide sellest, kuidas raskeid teemasid saab lastefilmis edasi anda soojades toonides. Maria Peters on hinnatud režissöör ja produtsent, kes oma lavastajadebüüdi tegi 1983. aastal. Noorte- ja perefilme on ta varemgi teinud, kuid pole neile otseselt spetsialiseerunud. Hollandi režissööridest tasub tema nimi igal juhul meelde jätta.

Paremad filmid

Noortefilmide seast tõstis noortežürii pjedestaalile saksa filmi „Midagi halba ei saa juhtuda” („Tore tanzt”). Tegemist on Katrin Gebbe autorifilmiga – ta on nii stsenarist kui ka režissöör. Gebbe nimi kirjutage tuleviku tarbeks kladeservale, sest tegemist on tema esimese täispika filmiga ning ta jõudis sellega ka Cannes’i filmifestivali valikprogrammi. Sakslannat meie Kõusaarega võrrelda ei saa, Gebbe on vähemalt stardis kõrgema lennuga, ka on tal filmialane haridus. Aga tema võidutöö lahkas usuküsimusi, fanaatilise sekti liikme kokkupõrget täieliku vastandiga. Mingi lõbus vaatamine see film just pole, kuid kellel võimalik ja kel festivali ajal see film nägemata jäi, võiks selle DVDna tagantjärele hankida.

Rahvusvahelise žürii peaauhind läks USA filmile „Lühiajaline 12”, mis kõneleb laste hooldekodu töötajatest ja elanikest. Loo stsenaariumi autor ning režissöör on Destin Cretton, kes tegi samanimelise ja samateemalise lühifilmi 2008. aastal ning juba lühifilm sai sooja vastuvõtu. Cretton oli „Just Filmi” programmis sel aastal esindatud teisegi täispika filmiga „Ma pole hipster”, mis mulle isiklikult meenutas meie oma „Free Range’i”, tõenäoliselt peategelase eneseotsingute ja sihituse pärast. „Ma pole hipster” oli siiski helgemas toonis ning loominguliste heitluste kõrval oli teiseks oluliseks liiniks peresuhete lahkamine. Näib, et Crettoni loomingut saab tulevastelgi „Just Filmidel” näha, sest tal on praegu töös uus noortefilm, kuid täpsemalt on selle kohta midagi vara arvata.

Minu üks lemmikuid ja ka suur publikusoosik oli „Just Filmi” kavast USA film „Suvekuningad” – selles oli mõnusat huumorit, puberteediea paine oli muhedalt lopsakas, kergelt ülepaisutatud, kohati muinasjutuline. Nii nagu üks mittemasendav noortefilm olema peab.

Oleksin tahtnud rohkem filme vaadata, soovinuksin näha neid filme laotatuna pikemale perioodile, kuid eks korraldajad teavad ise oma piiranguid. „Just Filmi” raames näidati sel aastal kümne päeva jooksul 50 filmi, kokku 100 seanssi.