Rahu atmosfäär

Helen Hindpere

Mängufilm „Mandariinid” (Eesti-Gruusia 2013, 96 min), režissöör ja stsenarist Zaza Urušadze, operaator Rein Kotov, helilooja Niaz Diasamidze, kunstnik Thea Telia, monteerija Alexander Kuranov, produtsendid Ivo Feldt ja Zaza Urušadze. Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mihhail Meški, Grigori Nakašidze, Raivo Trass jt. Esilinastus Eestis 31. X Hobujaama tn kobarkinos.

1.
Režissöör Zaza Urušadze on korduvalt toonitanud, et „Mandariinid” pole poliitiline film. See on film inimestest. Ta jätab aga lisamata, et tegemist on poliitiliste inimestega – grusiin Nika ja tšetšeen Ahmed valivad oma veendumuste tõttu eri vaenupooled. Kuhu aga asetub poliitilisus lahkumises, mille tagajärjel jäävad filmis tühjaks eesti külad, või paigale jäänud Ivo erapooletuses? Maailmas ei saa jätta otsustamata, ammugi mitte sõjaolukorras – patsifism, neutraalsus ja apaatia on samuti valikud. Nii on ka lahkunud eestlaste ja kohale jäänud Ivo poliitilised inimesed.
Ivo oma otsusega päästa nii ühe kui ka teise vaenupoole elu on rahu kantsiks sõjas. Kuid filmi keskne küsimus ei ole rahu erapooletute seas – Urušadze üritab leida leppimist eeskätt ikkagi kahe vastasleeri vahel.
Kuidas siis lahendada kahe vastase vaen nii, et tagajärjeks ei oleks veendumuste kadu erapooletusse? On see üldse võimalik, või jõuab Urušadze oma patsifismis kõrvalejäämiseni, mida Ivo  kehastab? Sellele film ühest vastust ei anna. Grusiin Nika sureb enne, kui ta oma poliitiliste eelistuste muutumisest märku võiks anda, tšetšeen Ahmed aga sõidab filmi lõpus koju, avaldamata otsesõnu, kelle poole kaldub tema süda.
Ahmedi vaadetega on filmis üldiselt keeruline, mis annab märku, et Urušadze pole kahe vastasleeri ühe laua taha istuma asetamisega siiski päris lõpuni läinud. Režissöör seab grusiini vastu mitte abhaasi, vaid tšetšeeni – ja teeb temast palgasõduri. Palgasõdur on aga teatavasti läbi aegade olnud moraali hallile alale jääv amet: näib igal juhul halvem tappa raha eest kui uskumuste tõttu. Juba see on Urušadzest poliitiline samm, teadlik või mitte, sest sõjas osales ka palju tšetšeeni vabatahtlikke, keda koondas Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon.
Siiski pole Ahmedit palgasõdurina demoniseeritud. Vilksamisi leiab filmis aset dialoog, kus Ahmed selgitab, et aitab ühel väikerahval nende maad grusiinide terrori eest kaitsta. Kellel õigus on, ei olegi hetkel tähtis, küll aga näitab Nika vastus poliitilisust kui teatavat taustsüsteemi – ajalugu ja haridust, mille puudulikkuses Nika Ahmedit süüdistab. Viimane jätab küll vastamata, kuid ometi pole see mõtteliini lõpp: minevikku ei pea tingimata nägema kui vääramatult objektiivset faktide rida, nagu tundub Nikale tema õiguses. On küll faktid, kuid neid pole võimalik seostada ilma tõlgendamiseta, rääkimata veel ajajärkudest ja sündmustest, milles teadmisi asendavad spekulatsioonid. Minevik on lugu ning mitte üks ja kindel – minevik on kahtlemata poliitiline.
Urušadze annab Ahmedi südamesse piilumiseks siiski ühe väikse vihje. Enne tšetšeeni koju naasmist peab ta Ivoga viimase vestluse, kus tunnistab, et enam pole tähtsust, kes kelle tapnud on – ühed mustad mõlemad. Sellest võiks justkui järeldada, et Ahmedist on saanud erapooletu, samasugune kõrvalseisja,nagu Ivo – sõidab ta ju koju, mitte edasi sõtta. Sellisel juhul on aga Urušadze enda püstitatud küsimuse lahendamisega hädas. Tekkinud pole mitte rahu kahe vastasleeri vahel, vaid on laienenud rahu neutraalsuses – kujundlikult öeldes: on tekkinud veel üks võõramaalane Ivo. Grusiin Nika on surnud ja matnud endaga konflikti ühe poole, Ahmedit aga on algusest peale esitatud palgasõduri ehk asjasse mittepuutuvana. Patsifistlike ideedega rahust on lihtne nõustuda, kui konflikt on võõra maa ja võõraste rahvaste omavaheline sõda, kuhu kolmandad isikud ega palgasõdurid tegelikult ei kuulu. Grusiine ja abhaase selline vastus aga ei aita. Ometi ei tee Urušadze ka selle tõlgendusega nõustumist lihtsaks. Kui Ahmedi ametile lisanduvad tema vaated ja Kaukaasia rahvaste omavaheline vendlus, siis Ivo kohta selgub filmi arenedes, et ka tema pole sellel maalapil päris kontvõõras. Sealsesse mulda on ta matnud oma poja, sõja alguses tundmatust pommist hukkunu. Seda maad ta armastab ja vihkab; see on Ivo paigalejäämise põhjus. Sõda ei ole talle enam kauge, see on verega ta kodu külge seotud. Grusiinide ja abhaa-side asemel valib Ivo aga pooli sõja ja rahu vahel – ning jääb loomulikult viimase juurde.
Suudaks Ivo selle vastuseni jõuda ka siis, kui poja tapja oleks teada? Viimane vestlus Ahmediga annab aimu, et ilmselt jah. Kuid nii, nagu film ei anna märku, et Ivol oleks enne poja surma algava sõja osas poliitilisi eelistusi olnud, ei ole tal neid ka nüüd – seega on tema rahu jätkuvalt pooletu. Küsimuseks jääb, kas ja kus on leppimises kohta erapoolikusele, kindlatele poliitilistele vaadetele, nagu leidub seda Nikas. Hoolimata Nika surmast annab Urušadze meile siiski ühe viimase vihje probleemi lahendamiseks.
2.
Varasemad arvustused on välja toonud „Mandariinide” mitte eriti originaalset või erakordset sisu. See, mis on filmis uudne, on aga koos vastusega peidus. Ehkki alaliselt kohal, on seda süžeeliinist raske leida, raske hiljem sõnadessegi panna. Mis see oli, mis kumas läbi toa, kus kaks vaenlast leppimiseni jõudsid? Mina nimetan seda rahu atmosfääriks.
Tasub tähele panna, et Nika ja Ahmed ei jõua sõbrunemiseni argumentide kaudu. Nad ei vaheta pooli, ei jõua järeldusteni, kellel on õigus ja kellel mitte. See tähendab, et samm tagasi tsiviliseeritusse toimub isegi siis, kui püsivad poliitilised veendumused. Inimlikkus, mida käsitleb Urušadze, ei nõua neutraalset pinda, arvamuste kadu erapooletusse. See võib küll sealt alguse saada, kuid tegemist ei ole tingimusega; atmosfäär ei ole välistav. See jõuab Ivos väljendumisest mitte üksnes Nika ja Ahmedi, vaid kogu Taga-Kaukaasiani.
Seetõttu on kogu filmi toon sõjafilmide standardist nii erinev – see on soe, sume ja samamoodi värviliselt tume nagu mandariinisalud õhtus. Filmi lõppkaader on selle atmosfääri triumf – kassetilt mängib gruusia rokkbänd, kui tšetšeen lahkub autos, kaamera hämarduva maa kohale tõusmas: põllud, istandused, asulad – ja kõige kaugemal, teevõrgustiku ja linnatulede taga, mäed.
Me teame seda tunnet kodustki, seepärast näibki „Mandariinide” Gruusia kõverpeeglina Eestist – tuttav ilm, ainult palmidega; tuttav küla, aga mägedega. Siin on see kehastunud Vennaskonna viisides ja sõnades. Vahel õnnestub meil seda kogemata tabada, sinna sisse komistada – mõne laulupeo lõpp ja tänavad, paar venekeelset sõna bussis babuškaga, ootamatult ilus artikkel lehes päevauudiste vahel. Kõik jääb vaiksemaks, kisa jääb välja. Nagu oleks mägede vahel.
Seda atmosfääri tuleb püüdma hakata – ja kui kätte saadud, tuleb seda hoida ja mitte minema lasta. Rahu ei tohi peituda üksnes lahkumises või võõraks jäämises, vaid peab jõudma ka põrkuvate vaadete, tsivilisatsioonide piirile. See paneb normaalsele argumentatsioonile aluse, jätab sisse hea tunde ka siis, kui teine sinuga ei nõustu. Aga vähemalt istute ühe ja sama laua ääres.

VAHENDAS: ITAR-TASS
Robert Kurvitz

su süda on sõjakoridor
mineeritud paradiis
huuled liiguvad, linnud laulavad
uudist vahendas: ITAR-TASS

kus me oleme? teki all nagu
maavangis sinu Transkaukaasias
teised on aga sina kestad circa
kahekümnendat aastat

sinu süda on su sisesõda
absurdne väikeriik
kus halvad võidavad, head kaotavad
maailm on sust väsinud

MUST MÄGIAED
Blixa Bargeld, tõlk Helen Hindpere
 
Linn on uttumähkund
Ja mina ülal, mäel
Oma mustas aias
Taevast sissepiiratud
otsuste enklaavi
Mägikarabahhi
kus ma peidan end
 
Kunagised metsad
mäeähelikud – jäägi, ahh!
päike messingkollane
paradiisivaras
mu süs- ja diastoolid
ja nende vahel – hetk
mis kantud lindudel
kes askeldavad siin
mu südame enklaavis
kus ma kaotan end
Arthsahh!
 
ma laskun mäelt
üks kõik missugusesse orgu
ja lehvitan
üks kõik mis värvi lippe
ma olen mägikarabahh
 
Kaks musta kaarnat, suurt
puult ploome õgivad
ei tea, kas teine linn must hoolibki?
mu valitud enklaavis
Mägikarabahhis, kus ma peidan end
 
astu läbi
mul on aega lõputult
ja  vaade imekena
üle pilvede ja linna