Varaka tallinlase maja

Anu Mänd

Kui enamasti torkavad Tallinna vanalinna tänavail silma hiliskeskaegsed kolmnurkviilud või XIX sajandi rangelt sümmeetrilised hooned, siis Krista Kodres on oma raamatus keskendunud kunstiperioodidele, mis jäävad gootika ja klassitsismi vahele: renessansile, barokile ja rokokoole. Seni on keskajale järgnenud sajandite ehituskunst pälvinud uurijatelt küllaltki vähe tähelepanu, sest varauusaega on peetud võrdlemisi arhitektuuri- ja kunstivaeseks. Kodrese põhjaliku, aastakümneid kestnud uurimistöö tulemusel valminud monograafia veenab, et see pole kaugeltki nii. Raamat pole aga pelgalt arhitektuuristiilidest ja kitsale erialainimeste ringile – niivõrd laiahaardelist ja üldkultuuriliselt harivat, linna- ja kunstiajalugu kombineerivat käsitlust kohtab haruharva.

Kodrest on huvitanud eelkõige seosed eluviisi ja ehituskunsti vahel, see, kuidas väljendab elamu, eriti selle fassaad, omaniku identiteeti: tema seisust, ühiskondlikku positsiooni, väärtushinnanguid ja religioosseid tõekspidamisi. Autor läheneb teemale, uurides, mida tähistavad ja mille eest seisavad elamu arhitektuur ja dekoor, aga ka sisustus, ehk kuidas esitles omanik end oma maja kaudu. Raamatu alguspeatükkidest saame teada, miks ja kuidas hakkasid tallinlased ja nende tellimuste teostajad keskajast pärit maju kohandama või ümber ehitama, kasutades uusi arhitektuurilisi ja kunstilisi väljendusvahendeid. Kodres selgitab, kuidas erinevaid kanaleid pidi levisid teadmised uute vormide kohta: vahendavateks ja loovateks tekstideks varauusajal olid arhitektuuri- ja kunstitraktaadid, aga ka nn samba- ja mustriraamatud, kust ammutati teadmisi „hea ja õige“ arhitektuuri kohta ja mille põhjal hakati üha enam langetama oma kodu kujundamist puudutavaid otsuseid.

Vaatluse all pole mitte ainult Itaalia humanistide traktaadid, kus uue ehituskunsti ideaalid on esimesena sõnastatud, vaid ka Saksa, Prantsuse ja Madalmaade õpetlaste omad, kus käsitleti seda, kuidas kohandada Itaaliast lähtuvad impulsid vastuvõetavaks kohalikus kontekstis (materjal, kliima, traditsioonid). Neis traktaatides rõhutatakse, et maja ei pea olema mitte üksnes vastupidav, otstarbekohane ja kaunis, vaid et arhitektuur kajastab seisuslikus ühiskonnas omaniku sotsiaalset staatust ja peegeldab tema loomust/omapära. Mõistagi polnud raamatud ainus teadmiste levimise ja levitamise kanal, informatsioon liikus ka inimeste kaudu.

Avapeatükis käsitleb Kodres traditsioonide ja uuenemise vahekorda, andes alustuseks ülevaate Tallinna demograafilisest ja majanduslikust seisust XVI–XVIII sajandil. Kuna päris uute majade ehitamist said endale lubada vaid kõige jõukamad perekonnad, avaldusid muudatused peamiselt arhitektuursetes ja kunstilistes detailides. Raamatu üks põnevamaid osi ongi fassaadiikonograafia eritlus. Fassaadil kui maja „näol“, mis oli ühtlasi avaliku linnaruumi ja koduse privaatruumi piiriks, oli võimalik ilmalikke ja religioosseid ambitsioone väljendada mitmesuguste detailidega: raidportaalide ja puitustega, etikukivide, raidreljeefide või tahvelmaalidega, mille piltide ja/või tekstide kaudu edastati mitmesuguseid sõnumeid. Nii fassaadikaunistusi kui ka kodust asjademaailma analüüsib autor sümboolse kommunikatsiooni teoreetilise mudeli abil, näidates, kuidas materiaalne kultuur mitte üksnes ei peegelda, vaid konstrueerib ja kinnistab aktiivse toimijana ka vastava ajastu tõekspidamisi ja sotsiaalseid hierarhiaid.

Raamatu pealkiri võinuks olla ka „Varakas tallinlane ja tema maja“, sest käsitletud on vaid ühiskonna koorekihi, s.o jõukate kaupmeeste (eriti raehärrade) ja aadlike elamuid, sh rootsiaegseid linnapaleesid. Kuidas nägid välja ja olid sisustatud näiteks käsitööliste majad-töökojad või millistes tingimustes elasid alamad kihid, raamatust teada ei saa. Ühest küljest on keskendumine linna ladvikule mõistetav, sest oma maja saigi endale lubada eelkõige varakas ja positsioonikas linlane, kes tihtipeale oli ka keskmisest haritum ja rohkem maailma näinud ning kelle puhul modernne ja esinduslik elamu kuulus enesestmõistetavate representatsioonivahendite hulka. Teisest küljest on eriti viimaste kümnendite ehitusalased uuringud lisanud uut materjali ka „keskpärasemate“ majade kohta.

Raamatus on käsitletud ajavahemikku 1550–1750, tehes vajadusel põikeid ka varasematesse ja hilisematesse kümnenditesse. Viimaseid võinuks isegi rohkem olla, seda enam, et XVI sajandi keskpaigaga alustamisel on jäänud kõrvale reformatsioonijärgsed põnevad aastakümned, mil muutused ühiskonnas ja usuelus tõid kaasa pildikeele teisenemise. Ehkki vastavasisulisi allikaid napib, oleks huvitav teada, kuivõrd peegeldusid konfessioonide vastuolud näiteks majade fassaadiikonograafias ja kas evangeelse suuna domineerima pääsedes tekkis surve „paavstlike“ motiivide eemaldamiseks linnapildist. Praegu jääb raamatust mulje, nagu oleks linna sotsiaalmajanduslik eliit, eriti raehärrad, seisnud vankumatult uue usu kaitsel ja teinud kõik, et seda ka oma elamutel manifesteerida. Nii ühene ei saanud see protsess mõistagi olla.

Näiteks kinnitab Kodres, et Kuninga tn 1 fassaadil leiduvate maalide („Salvator Mundi“ ja „Armutroon ja neli evangelisti“) programm on „selgelt evangeelse suunitlusega“ (lk 67). Ent pildid on dateeritud ajavahemikku, mil maja kuulus raehärra ja bürgermeister Heise Patinerile (omanik 1504–1536), kes on muu hulgas tuntud just selle tõttu, et jäi ka pärast reformatsiooni katoliiklaseks. 1531. aastal sai ta jätkuva missalkäimise tõttu ametivendadelt noomida, see aga vanahärrat nähtavasti ei kõigutanud. Üht tema õuehoones paiknevat ruumi on peetud erakabeliks. Oma 1536. aastal tehtud testamendis ei jätnud ta evangeelseteks muutunud kirikutele (sh Nigulistele, mille kogudusse ta kuulus ja kus tal oli katoliku ajal olnud oma altar) pennigi: oma vara pärandas ta katoliiklikele pühakodadele, nagu toomkirik ja mitu kloostrit üle terve keskaegse Liivimaa. Seega tasuks Kuninga 1 fassaadiikonograafia analüüsimisel kaaluda alternatiivseid tõlgendusvõimalusi.

Elamu välise külje analüüsile järgneb raamatus ülevaade varauusaegse maja planeeringust: millised ruumid kuulusid elamu koosseisu, kuidas neid kasutati ja kuidas peegeldusid plaanilahenduses ajastu sotsiaalsed normid. Mööbli ja muu sisustuse peatükis on toetutud tallinlaste varaloendite andmestikule ehk teabele, mida omal ajal kodudes leida võis (ja mida peeti piisavalt väärtuslikuks, et see üles kirjutada). Tasub esile tuua, et Kodres oli Eestis üks esimesi, kes mõistis varaloendite kui massallikate potentsiaali ja hakkas neid oma uurimustes kasutama. Säilinud esemetel (mööbel, ahjukahlid, peeglid, lühtrid ja muu) pole autor eraldi peatunud, lisatud on vaid nende pilte. Nii tarbe- kui ka esindusesemete käsitlemisel on tehtud valik, s.t vaadeldud pole sugugi kogu interjööri. Mõnevõrra tekitab hämmastust hõbenõude ja -esemete väljajätmine – moodustasid need ju lahutamatu osa eliidi representatsioonivahendeist ja neid on küllalt palju ka meie päevini säilinud (eriti Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis). Tõenäoliselt on need välja jäetud seepärast, et autor on keskendunud eelkõige sisustuselementidele, mis on maja küljes n-ö kinni. Seda kinnitab ka järgmine peatükk, kus analüüsitakse seina- ja laemaalinguid, treppe ja raidkivist arhitektuurielemente, pöörates peatähelepanu nende ikonograafilisele retoorikale, sh usulis-moraalsetele sõnumitele.

Ükski arhitektuuri- või kunsti­ajalooline käsitlus ei saa mõistagi mööda minna meistritest ehk neist, kes teostasid omaniku soovid materiaalses ja visuaalses mõttes. Nii maja ise kui ka selle sisustus sündis tellija, arhitekti ja kunstnike koostöös. Raamatu viimases peatükis arutlebki Kodres (kunst)käsitöölise ja kunstniku identiteedi üle, süvenedes seejärel nende oskustesse ja loomemeetoditesse. Nii siin kui ka eespool näitab autor, et üks perspektiivikamaid mooduseid ajastu arhitektuuri- ja kunstiproduktsiooni analüüsimiseks on toetuda kultuuriülekande teooriale, s.t mitte eeldada ühesuunalisi mõjutusi metropolidest äärealadele, vaid uurida ühiskondade vastuvõtuvalmidust ja seda, kuidas „tõlgiti“ mujalt saabunud ideed ja vormid kohalikku kultuurikonteksti, kohandati need kohalike oludega. Selle tulemusena valminud teost ei saa pidada korduseks ega imitatsiooniks, vaid tegu oli olemuslikult uuega ehk „originaaliga“.

Kodrese raamat ei räägi üksnes ilusatest majadest, vaid on ka ise väga kaunis – läbinisti värvitrükis ja arvukate illustratsioonidega. Eriti erialainimesed tunnevad aga küllap puudust isikunimede ja tänavate-majade registrist, et konkreetse ehitise või eseme kohta käivat infot või pilti vajadusel hõlpsamini üles leida. Mõnevõrra häirib Andres Tali kujundus, kus tekst ulatub peaaegu lehekülje servani ja kus osa pilte on esitatud kõigest tikutoosisuurusena (sama paraku ka „Eesti kunsti ajaloo“ köidetes): kui pildil on terve maja ja autori argumendi jälgimiseks on vaja süveneda näiteks fassaadi detaili, siis on viimast ikka üsna võimatu ka luubi abiga tuvastada. Kasuks oleks tulnud ka vanalinna kaart, sest tõenäoliselt pole enamikul lugejaist Tallinna südamik sama selgelt silme ees kui autoril.

Pisinorimisele vaatamata on tegemist põhjaliku ja kõrgekvaliteedilise uurimusega, mis pakub infoküllast, ent nauditavat lugemist nii erialaspetsialistidele kui ka laiemale kultuurihuvilisele publikule. Uusimaid teoreetilisi vaatepunkte ja empiirilise materjali analüüsi oskuslikult põimides on Krista Kodres tõstnud vanemast arhitektuuri- ja kunstiajaloost kirjutamise tasemele, milleni noorema põlve kunstiajaloolastel on küllap veel pikk tee käia. 2014. aastal pälvis Kodrese raamat parima kunstiajaloolise monograafiana Ervin Pütsepa mälestusfondi aastaauhinna. Kuna tegu on ka tugeva ajalooalase uurimusega, pole kahtlust, et see jõuab ka ajalookirjanduse aastapreemia kandidaatide sekka.

* Nädalapäevad tagasi sai teatavaks, et Krista Kodresele omistatakse vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas.