Vabaduse väljak ja valikuvabadus

Jaan Elken

Vabadussamba eelmisel konkursil, mille žürii tööd juhtis Lennart Meri, puudus lähteülesandes täpne teemapüstitus (ideestik, asukoht), mistõttu oli töid raske võrrelda. Mõne projekti järgi oli obelisk projekteeritud väljaku keskmesse, teisel oli must kuubik taevasse suunduva laserkiirega Harjumäe tippu, olemasoleva kõlakoja asemele asetatud, kolmandal juhul oli memoriaalkabel ette nähtud bastionivööndi ja Kaarli puiestee vahelisele alale. Sisuliste ja vormiotsingute poole pealt oli spekter sama lai: vaba armastuse kontakttsoonist ja skate-pargist kuni uusklassitsismi vaimus nekropolilaadsete memoriaalideni, sekka valgusinstallatsioone ja nõukogude monumentaalpropaganda arsenalist pärit vormivõtetele rajatud monstrumeid. Konkurss ega selle jätkukonkurss ei viinud konsensusliku võidutööni, 10 projekti läks teise vooru, kus esikoht jäi välja andmata. Kinnitus seisukoht, et sammas saab reaalsuseks vaid koostöös planeeritava väljaku rekonstrueerimisprojektiga. 2007. aastal läbi viidud konkursi võistlustingimused telliti 2006. aastal Eesti Arhitektide Liidult. Võistlustingimused arutati läbi arhitektide liidu juhtorganites, kaitseministeeriumi komisjonil (žüriil) polnud põhjust enam neisse (oluliselt) sekkuda. Abstraktse Vabadussamba asemel räägiti tingimustes Vabadussõja võidu sambast. Konkursist osavõtjate „vabadust piirati” ka veel sellega, et monumendi asukohaks oli määratud Harjumäe nõlv, plats otse saetud paest eklektilise dekooriga Meyeri treppide kõrval. Just siis oleks monumendi asukoha ja nimetuse, aga selle läbi sisuliselt ka konkursitulemused vaidlustanud arhitektide liidul olnud õige aeg sekkuda.

2007. aasta suvel toimunud konkursi žüriile esitatud 40 võistlustööst jõudis konsensusega lõppvooru 5 lahendust, praegune võidutöö nende seas. Ehk oleks esiviisik žürii mõnevõrra teistsuguse koosseisu puhul paari-kolme kavandi võrra ka erinenud. Tagantjärele olen üllatunud, kui palju osales nimekaid autoreid, kuid paraku suhteliselt särata töödega. Mis teha, kui viimase 18 aastaga pole vähemalt Tallinnas ei riik ega omavalitsus näidanud head tahet avalikku ruumi skulpturaalsete ja monumentaalsete lahendustega rikastada, kasutamata ametioskused lähevad rooste ka visuaalsete kunstide vallas. EKAs kestis skulptuurieriala õpetamisel aastaid mõõn ja lausa üliõpilaskandidaatide nappus. Uus põlvkond pole sina peal figuraalse plastikaga, kogemused sel erialal tulevad aga vaid konkreetses tööprotsessis, sestap on selist mastaapi, planeerimiselemente sisaldavad konkursid tasapisi nihkunud ambivalentselt ette valmistatud noorte arhitektide kätte. Ja tulemuseks on kord paremad, kord halvemad arhitektoonid.

Võidutöö 28meetrises monoliitses kehamis on piisavalt jõudu saada ka uue Vabaduse väljaku dominandiks, ristikujundis peitub võime luua sakraalset välja ja tähistada traagilist, ülevat, üle aegade kestvat kokkukuuluvustunnet – esiviisiku teised lahendused paraku sama lihtsalt mõistetavat, üldarusaadavat visuaalset retoorikat ei paku! Avalikus ruumis paikneva säidskulptuuri kohta käivad kunstiotsustused ei saa üksüheselt adopteerida kõiki kaasegse kunsti praktikas rakendatavaid mõõdupuid, näitusesaalides kehtivad kriteeriumid kehtivad siin vaid osaliselt. Seda mõtet on väljendanud USA juhtiv kunstiteoreetik ja postmodernistlik filosoof Arthur Danto.

Samba neostiilne ekletika on läbitöötamisel mõnevõrra mahenenud, nüüdseks juba lausa nipsasja või tarbekunstiteost meenutav ajatu vorm peaks väljaku kireva arhitektuuriga haakuma, lähimateks naabriteks jäävad XIX sajandist pärit nn Ameerika ärikeskuse saetud paekivist hoone, neobarokne Meyeri trepistik, art-déco’liku dolomiidist fassaadiga endine EEKSi maja (E. Jacoby ), funktsionalistlik kunstihoone (A. Soans, E. Kuusik), stalinistliku dekooriga nn uus kunstihoone (A. Kotli) ja teisel pool väljakut art-déco ornamendiga kaetud punasest klinkerist praegune linnavalitsuse maja (R. Natus). Vabadussõja võidu samba vorm võiks olla primaarsem kui väljaku uus planeering (rajatavad trepistikud, valgusšahtid, parklad), ei näe põhjust, miks kõiki neid detailides tervikuks ei anna siduda? Ei maksa unustada, et võidusamba edasiarendamisega olid seotud ka eksperdid – nii mitmed teoreetikud kui ka praktikud – Eino Mäelt, Raoul Kurvitz, Mart Kalm jpt, kes vastavalt žürii verdiktile noori autoreid kavandi arendusfaasis konsulteerisid. Vabaduse väljaku nüüdseks väljakujunenud, otsekui sakraliseeritud arhitektuuripilt, mida vaevalt et mingid muudatused lähikümnenditel ees ootavad, ongi ise kui läbilõige Eesti elust ja pürgimustest ärkamisajast nüüdisaega välja, postil trooniv Vabadusrist omal kombel otsekui lukustaks selle eklektika tervikuks.

Riigis, kus isegi abstraktne kunst on enamikule uudiseks ja sõimusõna, kus modernismi kohal haigutab tühik visuaalses, ruumilises ja kultuurilises kogemuses ning rahva enamus sõdib uue arhitektuuri ilmingute vastu Tallinna ja Tartu kesklinnas, on transavangardse samba omaksvõtt enam kui tähelepanuväärne. Pean siin silmas juba miljonini küündivat eraannetuste summat ja üle üheksat tuhandet annetajat.

Selleks et vaidlused samba üle oleksid veel konstruktiivsemad, võiks kõik võistlusel osalenud tööd koos makettidega eksponeerida mõnes Tallinna kesklinnale lähemas kohas. Ajutine eksponeerimispaik Laidoneri mõisas Viimsis on viinud selleni, et diskussioonis osalevad ka need, kes kavandeid ihusilmaga näinud pole. Interneti-foorumites ja kommentaarides praegu nähtav räägib ühelt poolt küll arvamusavaldamise mehhanismi toimimisest, sõnavara ja väljenduste eks­pressiivsus (ka erialalinimeste seas) võtab aga massihüsteeria vorme. Kunstiga seotud maitseotsustused on paraku aeg-ajalt sellised: kellegi või millegi väljavalimine tähendab kellegi või millegi mittevalimist. Lähiminevikust meenub Kumu lugu, selle ehitamise vastu esikohale tulnud projekti järgi protestisid nii Eesti arhitektid kui ka eksperdid. Ja ehituse maksumuse üle avaldati pahameelt. Võib-olla polegi muuseumi ruumiprogramm ja asukoht ideaalne, aga jumal tänatud, et see meil olemas on – ei kujutaks meie kunsti- ja kultuurielu enam ilma Kumuta ette.

Kas praegu käib monumendisõda nr 2, kus vend venda ei tunne? Küberkodusõda, kus võitjaid ei ole?

Ei saa mainimata jätta, et monument on seeläbi märgistunud juba enne oma sündi – päris hämmastav areng –, sest tunnistan, et minu puhul oli algne motivatsioon valida „Libertas” teiste lõppvooru pääsenud ideede vähene atraktiivsus. Ristikujundi arhetüüpsus ja postamendi rustikaalne nurgelisus, ja kõige selle kuidagi kontekstist väljaspool seismine, kusagil Tolkieni fantaasiamaailma piiril, samas võime kõnetada masse – see tundus olevat kombinatoorika, mis töötaks. Väheke fantasy’t Tallinna esindusväljaku veerel, midagi nii arvutisõltlastele kui vabadusvõitlejatele, two in one. Hilinenud camp’i ja popkunsti reinkarnatsioon Euroopa serval. Ja see, et poliitikud igasuguse monumentaalkunsti kaaperdavad, sõltumata ühiskonnakorrast ja asukohast maakeral, see ei tohiks ju haritud inimesele üllatus olla? Tahaks loota, et valitsusel kinnitub poliitiline tahe aktsepteerida nii kultuuriministeeriumis praegu kavandatavat avaliku ruumi kunsti nn 1% seadust ja loomeliitude seaduse parandusi, ning need pärast valmimist ka parlamenti toimetada. Vastavad töörühmad on moodustatud ning vähemalt protsendiseaduse käivitumisel peaks meie skulptoritel jt kunstnikel tekkima kunstivõistluste näol (kümnete miljonite eest tellimusi ainuüksi Tallinnas) nii suur valikuvõimalus, et samba-saaga võidurõõm või kaotuskibedus unustusse vajub. Tehkem Tallinn paljude eriilmeliste monumentide linnaks!

Artikkel kajastab kunstniku ja žüriiliikme Jaan Elkeni isiklikku arvamust ega väljenda Eesti Kunstnike Liidu seisukohta.