Võim vajab vaimu, aga lõa otsa

Jan Kaus

Pühapäeval, 13. I esietendus Eesti Draamateatris Jaan Unduski näidend „Boulgakoff”, mille tõi väikeses saalis lavale Margus Kasterpalu (külalisena). Kirjanik Mihhail Bulgakovit (näidendis Boulgakoff) kehastab Hendrik Toompere jr. TEET MALSROOS

Andku teatraalid andeks, et keskendun siinses tutvustavas tekstis Margus Kasterpalu lavastatud Jaan Unduski näidendi „Boulgakoff” ideestikule, mitte läinud pühapäeval esietendunud lavastusele. Tõsi, kas või lavastuse põhiline kolmnurk – Hendrik Toompere jr pisut konradmäeliku piinatud geeniusena, Mait Malmsten nõukogude ühiskonna peegeldusena Stavroginist, Merle Palmiste vaoshoitud muusana – ja ka teised osatäitjad väärivad aplausi.

Kuigi, seda väärib kogu kontseptsioon: suhetekomöödiate vahel püütakse süüvida inimlikku, sotsiaalse looma staatuse ja saatuse kihtidesse. Tehakse seda hoogsalt, aga mitte lärmakalt. Vaataja ei näe kordagi ühtegi sukatrippi, vorm ei lämmata ega kummuta sisu, kõik laval liigub sisuga kenasti kaasa ja sõnumi vähesust ei saa lavastusele kuidagi ette heita.

Undusk on muidugi nähtus omaette: hiilgava kirjandusteadlasena, kelle tekstid on vaimukad ja pakuvad suurejoonelisi seoseid, on aga arusaadavad ka mõnevõrra võhiklikumale lugejale, suudab ta samas jõuliselt kaasa rääkida ilukirjanikuna. Pöördelisel 1990. aastal, koos Mati Undi „Öös on asju” ja Peeter Sauteri „Indigoga”, ilmus Unduski seni ainus romaan „Kuum”. Nüüd aga läheb ta vaikselt näitekirjanikuna üha paremaks.

Ning tõesti – „Boulgakoff” pakub ohtralt meeleliitmisainet. Siinkohal kaks mõttekest, mis mõlemad viitavad tõsiasjale, et kuigi „Boulgakoffi” näol on tegemist fantaasiaga Stalini aja jubedast ühiskonnast, püsivad paljud probleemid asja- ja ajakohastena.

Eelkõige seab Undusk luubi või lausa kõverluubi alla küsimuse võimust ja vaimust, mida tihti kergekäeliselt lahutatakse ja vastandatakse. Esmapilgul vastandub võimule, see on Stalinile, ka Boulgakoff. Kuid siis selgub, et eelkõige/vaid Stalini kõne ootuses ongi ta suutnud kirjutada, suutnud hakkama saada teda ümbritseva vaikusega, suutnud oodata kõnet telefoni aastatepikkuses vaikimises. Paradoks väljendub umbes nii: võim vajab vaimu, aga vajab seda lõa otsa, vaim ihkab üheaegselt nii sõltumatust kui tunnustust, see aga võib viia ohtlike suheteni võimu(de)ga (Eesti lähimineviku paines püsib see küsimus aktuaalsena ka siinmail). Stalinit pole laval näha, kuid ometi on ta võtmefiguur, tema jõud troonib Boulgakoffi jõu kohal vaid seetõttu, et selle teenistuses on võim, ning ainuke kirjanikule jääv võim on tema hingejõud. Kes siis lõpuks võidab? Raske öelda, Bulgakovit armastatakse siiani, kuid huviga ostetakse ka raamatuid Stalinist.

Teiseks. Tekkis kummaline paralleel kaasajaga. Selles ei saa ehk süüdistada tegijaid (juhul kui neile see paralleel ei istu). Kasterpalu lavastus võiks mõjuda paljudele praegustele loojatele teraapiliselt. Miks? Sest Boulgakoffi ümbritseb vaikimine. Teda küll tuntakse, kümmekond inimest teab ta tekste peast, kuid teda ei lasta ühiskonnaelu keskmesse, telefoni taga vaikiv Stalin hoiab kirjanikku ühiskonna keskmest eemal. Kas paljud kirjanikud ja kunstnikud ei tunne midagi sarnast tänapäevalgi? Tõsi, Stalinit pole, või kui on, siis pole praegusel Stalinil pead, vuntse, frentši ega jalgu. Tarbimisühiskond on laialivalguv, kuid samuti totaalsusele püüdlev süsteem, mis toodab vaikust, lämmatades oma käraga püüdu mõelda metafüüsiliselt ja eksistentsialistlikult. Kui Boulgakoffi ja tema kaasaegsete probleem oli hirm, siis praegune probleem on himu. Hirm Koba ees. Himu Kola sees. Asjade kultuses on mitmed loojad endilt sunnitud küsima: pritšom tut ja?

Kuid – ning ka sellele viitab Kasterpalu ja Unduski tükk kenasti – ega siis kirjanik pea kirjutama ainult tema ümber vaikust tekitavale ajastule, ehk võiks kirjanik mõelda ka ajatule? „Must maag” on ju võitnud enesele igaviku, on oma vaimu võimsal lühtril ajatusse kiikunud…