Üks roll

OTT KARULIN

1996. aastal lahvatas Stockholmis skandaal, kui ühel rahvusvahelisel näitusel osalev kunstnik Oleg Kulik, kes, lastes end ketti panna, kehastus koeraks. Kuigi tema kõrval oli silt kirjaga „Ohtlik!“, ei pidanud paljud kunstihuvilised seda tõeliseks hoiatuseks ja nii ka pureda said.

Kolmteist aastat hiljem nähti seda koera ka Eestis, kui teatris NO99 etendati lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Sel korral sai hammustada kultuuripoliitik (õigemini Marika Vaariku kehastatud tegelane, kuigi toonase kultuuriministri perekonnanimi kattus lavastuse pealkirjas esineva välejalgse looma nimetusega).

„Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ oli ennekõike siiski viide Joseph Beuysi 1965. aasta samanimelisele performance’ile, kus ta oma näituse avamisel end galeriisse lukustas ja siis surnud loomale oma tööde sisu selgitas. NO99 algusest peale jälginuile meenub kindlasti ka jänes nende avalavastuses „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki“ (2005).

„Täna on tunne, et teater saab otsa − ja armastust on olnud väga palju“ on aga kirjas sel kolmapäeval avaldatud NO99 avalduses, kus teatatakse teatri sulgemisest. Jõuti lavastuseni NO30. Olles näinud enamikku nende lavastustest, ei tulnud see otsus mulle üllatusena, sest ainuüksi seepärast, et lubatud 99 lavastust ära teha, veel viis aastat ja kauemgi teatrit teha, kui kunagi seatud eesmärgid on tegelikult saavutatud, oleks räige enesepett. NO99-sugused kunstirühmitused saavad toimida ainult niikaua, kuni jaksavad olla Kuliku koerad, kes näitavad konventsioonidele hambaid. Kui aga on oht muutuda surnud jäneseks, s.t kui järele jääb vaid vorm, aga ideed on otsas, siis peabki asjad kokku pakkima ja teose lõppenuks kuulutama.

Seda enam et lavastusi, mis olid omas ajas revolutsioonilised, on NO99-l ette näidata üksjagu. „Nafta!“ (2006) kehtestas mitmes mõttes NO99 esteetilised põhimõtted, sh etendaja ja tema esitatava tegelase vahelise piiri hägustamine, lavastuste teemade ammutamine ühiskonna valukohtadest, aga ka meelelahutuslike võtete (nt muusikal kui kommertsžanr) kasutamine nende teemade avamisel. Viimase näiteks sobivad suurepäraselt ka „Kuningas Ubu“ (2006) ja „Savisaar!“ (2015).

„ГЭП ehk Garjatšije Estonskije parni“ (2008), kus rühm negatiivse iibe pärast muretsevaid mehepoegi asub organiseerunult Eesti rahvast uueks looma, lisas laval eelnevalt kirjeldatud võtetele eneseiroonilise rahvuslikkuse mõõtme, mis avas NO99-le ka ukse välisfestivalidele. Ka juba nimetatud „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009), kus samamoodi on osavalt põimitud kohalik ja globaalne vaatenurk, saatis festivalimenu.

NO99 esimese perioodi kulminatsioon on „Ühtse Eesti suurkogu“ (2010). See kultuurietendus algas pressikonve­rentsiga, kus trupp kuulutas välja 44 päeva pärast toimuva lavastuse, mille eesmärgiks näidata parteide populistlikke strateegiaid. Algus- ja lõpp-punkti vahele jäid mitmed aktsioonid ja „Valimiskooli“ kuus osa. „Juhtus“ ka asju, mille korraldajaks NO99 end esialgu ei tunnistanud (nt Ühtse Eesti plakatite sodimine linnapildis).

Just selle lavastusega õnnestus NO99-l enamik vaatajaid ära petta, panna nad uskuma, et seda kõike tehaksegi päriselt ehk teater tungib justkui ettenähtud piiridest välja. Ja seda vaatamata sellele, et teater ütles kohe alguses, et tegemist on lavastusega – oli ju ka Oleg Kuliku juures hoiatussilt.

„Ühtse Eesti suurkogu“ tegi NO99 nime tuntuks ka neile, kes sageli teatrisse ei jõua. Võib ju küsida, kas lavastused nagu „The Rise and Fall of Estonia“ (2011) ja „Savisaar!“ polnud liigagi taltsad oma temaatiliste ja esteetiliste valikute poolest, aga et samasse perioodi jääb ka Põhuteatri suvi ning mitu olulist aktsiooni (nt „Reformierakonna juhatuse koosolek“, 2012), siis polnud ka NO99 pikaaegsemal publikul põhjust pettunud olla.

See kõik vist väsitas, ammendas ennast kunstiliselt, võib nüüd tagantjärele targana öelda. Ehk oligi murdepunktiks Ene-Liis Semperi üksinda lavastatud „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ (2014), mille poliitilisus oli eelmiste sõnakate NO99 lavastustega võrreldes märksa visuaalsem. Ja hingab seeläbi ka rohkem ühes taktis praegu mujal Euroopas tehtava festivaliteatriga, mis on eneseiroonialt ja teeskluselt pööranud pilgu autentsusele nii valitud lugude kui ka väljendusvahendite mõttes.