Ukraina sõda, Krimm ja Musta mere must maagia

Putin, kellele meeldib end kõrvutada Peeter Suurega, on saavutanud tollega võrreldes täpselt vastupidise tulemuse.

ÜLO MATTHEUS

Krimmis, mitte kaugel Feodossijast, on maagiline mägi Karadag (türgi keeles Must mägi), mis paikneb samanimelisel looduskaitsealal. Idaslaavi folkloori kohaselt on see paik, kuhu on kätketud Surematu Kaštšei surm. Nagu pajatab muinasjutt, on Kaštšei surm peidus nõela otsas, nõel omakorda munas, muna pardis, part jäneses, jänes kirstus ja kirst tamme otsas Mustal mäel. Vanade müütide kohaselt on Mustale mäele Musta mere ääres peidetud kolm valitsuskeppi, mille kohta on öeldud, et see, kes valitseb XXI sajandil Krimmi üle ja kelle nimi on Vladimir, sellel aitavad need kolm valitsuskeppi saada maailma valitsejaks. Nii avab Krimmi mütoloogilise tähenduse okultist Andrei Kosmatš.¹ Tema teada on Vladimir Putin Karadagi neil salapärastel põhjustel ka mitmeid kordi külastanud, kuid ta lisab paljutähenduslikult, et seejuures on jäänud märkamata tõsiasi, et ka Ukraina presidendi nimi on Vladimir.

Samasugused väe kohad on Kosmatši sõnul ka kaks Ukraina Vana-Kreeka-aegset linna: Hersonesos Sevastopoli lääneservas ja Kertši kohal asunud Panticapaeum. Praegusel ajal pääseb sinna Kosmatši sõnul ligi vaid Venemaa föderaalse valveteenistuse lubadega, et vältida mõjutustegevust (must maagia, nõidumine, hüpnoos jms), kuna nii võidakse suunata riigi julgeolekule olulisi isikuid ja sellega võib kaasneda riigipöörde oht. Kogu valdkonna eest vastutab Kosmatši väitel isiklikult valveteenistuse asedirektor Aleksandr Komov, kelle ülesanne on muu hulgas koordineerida okultismiga seotud isikute ehk astroloogide, ekstrasensitiivide, mustade maagide jt tegevust. Selleks on Komov, kelle hüüdnimi omade keskel on Žor Žorõtš (Жор Жорыч), tutvunud Kosmatši kinnitusel väga põhjalikult nii astroloogia, futuroloogia kui ka numeroloogiaga ja omab neis valdkondades üksikasjalikke teadmisi.

Kaks Vladimirit, kaks väge

Mõlema sõdiva riigi presidendil, mõlemal Vladimiril, on sümbolväärtus, mille kaudu väljendub riigi edu või ebaedu. Üks neist on diktaator ja sõjakurjategija, teine oma rahva demokraatlikult valitud liider. Kui Venemaa roll globaalse tegijana on allakäiguteel, siis Ukraina oma on tõusmas. Zelenskõi juhitud Ukrainat toetab valdav osa demokraatlikust maailmast, Putinit vaid Hiina, Iraan ja Põhja-Korea.

Sellegipoolest võib ka Ukrainas täheldada teatud sisepoliitilist väsimust või kinnijooksmist, ka presidendi sära tuhmumist. Oma lähima toetaja Poolaga käib Ukrainal vaidlus viljaekspordi üle ning see on viinud head naabrid ebamugava sõnasõja ja tülini. Kõige valusamalt närib Ukrainat aga korruptsioon, mis on sundinud Ukraina presidenti ette võtma radikaalseid samme, välja vahetama või hülgama ka oma lähimaid toetajaid ja kabinetiliikmeid. Ent võitu pistisekultuuri üle ei paista veel kuskilt.

Valus on ka Ukraina riikliku juurdlusbüroo uurimine, mis puudutab Lõuna-Ukraina kiire okupeerimisega seotud asjaolusid ja Ukraina tollast peaaegu olematut vastupanu. Teema tõi avalikkuse ette BBC Ukraina toimetus, kelle hinnangul võidakse seoses juurdlusega esitada süüdistus ka Ukraina relvajõudude ülemjuhatajale Valeri Zalužnõile. Menetluslikku staatust Zalužnõil selles asjas toimetuse kinnitusel siiski veel ei ole.² See on Ukraina jututubades tõstatanud küsimuse, kas ikka peaks seda teemat uurima just nüüd või lükkama selle edasi sõjajärgsesse aega, sest süüdistuse alla võivad sattuda armeejuhid, kes praegu sõdivad Ukraina rinnetel. Võib arvata, et isegi kui neid vaid kahtlustatavatena üle kuulatakse, mõjub see neile ruineerivalt.

„Zalužnõi juhtumist“ on rõõmsalt kinni haaranud Vene meedia, kuivõrd Venemaale poleks ju midagi toredamat sellest, kui Ukraina ise oma armastatud väejuhi teelt kõrvaldab. Portaal Военное обозрение (TopWar.ru) on tituleerinud Zalužnõi suurimaks poliitiliseks oponendiks Zelenskõile Ukraina presidendivalimistel, märkides, et Lõuna-Ukraina kiire okupeerimisega seotud kriminaalasi võib saada Zalužnõile sellel teel takistuseks.³

Zalužnõi ise pole oma poliitikasse siirdumist kinnitanud ja tõenäoliselt on tema kandideerimine vaid osa meediaruumi tavapärastest spekulatsioonidest. Kuid arvata võib, et Ukraina presidendivalimised, mille esimene voor peaks toimuma 2024. aasta 31. märtsil ja mille korraldamist läänes tungivalt nõutakse, võivad sisepingeid veelgi kasvatada. Välja võidakse tuua kõik need probleemid, mis on seotud Ukraina relvajõudude aeglase edenemisega ja riigi suutmatusega panna piir korruptsioonile, mis põhjustab kahtlusi ka doonorriikide abi sihipärases kasutamises. Poliitilised põhjused, erimeelsused oma liitlastega ja pinged Ukraina sees võivad hakata Ukraina kaitsevõimet tõsiselt mõjutama.

Kui Ukraina väsimise pärast tuntakse siirast muret, siis Vladimir Putini äpardusi saadavad enamasti vaid kommentaatorite iroonilised märkused. Nagu sagedasti välja toodud, on Putin, kellele meeldib end kõrvutada Peeter Suurega, saavutanud tollega võrreldes just täpselt vastupidise tulemuse. Nii on Läänemeri, Venemaa aken Euroopasse, nüüd juba täielikult NATO kontrolli all ja alliansi tõrjumise asemel Vene piiridelt ümbritseb see Venemaad veelgi tihedamalt. Ka on kokku varisenud müüt võitmatust Vene armeest ja selle ainulaadsest (аналогов нет) sõjatehnikast, armee professionaalne osa on suuresti hävitatud, relvastuse ja laskemoona varud kokku kuivanud, majandus kiratsemas, rahvas vaesem kui enne jne. Forbesi hinnangul kulutab Venemaa sõjale 300 miljonit dollarit päevas, mis teeb 18 sõjakuu kohta kokku 167,3 miljardit dollarit.⁴ Selle kõik võinuks Putin analüütikute arvates kulutada Venemaa majanduse arendamisele ja rahva elujärje parandamisele, kuid selle asemel on jõutud olukorda, kus ta on sunnitud abi paluma isegi Põhja-Korealt, mida ei tee ükski endast lugupidav riik.

Vene politoloog Valeri Solovei, kes tugineb enese väitel Kremli siseallikatele, jutlustab Youtube’i jututubades üha järjekindlamalt Putini halvast tervisest ja kinnitab, et sügist ta üle ei ela. Solovei teada olevat Putinil neerupealise kasvaja. Putini nõrgale tervisele viitavat ta sõnul seegi, et avalikel kohtumisel (v.a kohtumine Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga) esindab Putinit tegelikult tema teisik, sest Putinil endal olevat selleks juba jõud otsas. Kas see on tõde või soovmõtlemine, selgub niisiis juba hilissügisel. Selles peaksid selgust tooma ka Venemaa presidendivalimised ja see, kas Putin kandideerib valimistel või ei. Solovei väitel käivad Kremli siseringis juba aktiivsed otsingud uue kandidaadi leidmiseks, kuid sellist, kes suudaks võimupüramiidi nii üle võtta, et see kokku ei kukuks, ei ole väidetavalt veel leitud. Valimised peaksid toimuma 17. märtsil 2024, kuid need tuleb välja kuulutada hiljemalt 18. detsembril 2023, millest edasi on aega kandidaatide esitamiseks 25 päeva ehk jaanuari keskpaigani. Pole välistatud ka variant, et presidendivalimised lükatakse käimasoleva sõja tõttu edasi.

Kas ATACMSid päästavad olukorra?

Arvestades mõlema poole nappivaid ressursse, ka lääne väsimust Ukraina toetamisel, on prognoositud, et sõda võib kujuneda vinduvaks kurnamissõjaks. Kuigi initsiatiiv on jätkuvalt Ukraina käes, pole otsustavaid läbimurdeid tehtud ja enne teedelagunemist on Ukrainal selleks soodsat aega veel poolteist kuni kaks kuud. On ka märke olulistest muutustest. Ennekõike Ukraina tihenenud rünnakud Krimmi sõjalistele objektidele. Ühelt poolt kõneleb see sellest, et Ukraina võimekus rünnata kaugeid sihtmärke on paranenud, kuid teiselt poolt on selle taga vabam tegutsemisruum, mille avas Venemaa taganemine Musta mere viljakoridori leppest. Sellest tulenevalt pole Ukrainal enam põhjust hoiduda Vene Musta mere laevastiku ja selle baaside ründamisest. Selleks on kasutatud nii maa- kui ka meredroone ja kaugmaarakette, sh Ühendkuningriigi rakette Storm Shadow.

Pikisilmi on oodatud ka kaugmaa­rakette ATACMS, kuid president Zelenskõi visiit USAsse ÜRO peaasambleele ja kohtumine Joe Bideniga nende osas veel lõplikku selgust ei toonud. Washington Posti teatel on Bideni administratsioon siiski lähedal otsusele, et eraldada Ukrainale kobarlõhkepeaga kaugmaarakette, mis ei kuulu enam USA eesliini relvastuse hulka. Nagu samas märgitakse, on USA armee arsenalis augusti lõpu seisuga 1486 ATACMSit, neist 1122 tava­lõhkepeaga ja 364 kobarlõhkepeaga.​ Lockheed Martin toodab aastas küll juurde 500 ATACMSit, kuid need on viimase kinnitusel seotud lepingutega väljas­pool USAd.⁵

Ukrainale eraldatavate rakettide arv pole ajalehe väitel teada, kuid ilmselt pole see kuigi suur, arvestades eeltoodud arve ja asjaolu, et rakettide nappi varu on vaja USA enda strateegilisteks eesmärkideks. Nii võib järeldada, et ATACMSide eraldamisel on ennekõike psühholoogiline efekt, mis avab ukse veel ühele relvaliigile, mõjub julgustavalt Ukrainale ja heidutavalt Venemaale.

Krimm kuulub Ukrainale!

Ukraina ägenenud rünnakud Krimmi sõjaliste objektide pihta kannavad selget sõnumit: Krimm kuulub Ukrainale! Ennekõike on see sõnum neile poliitikutele, kelle arvates on Krimm kauplemise objekt, et saavutada mingeid kokkuleppeid Venemaaga.

Ukraina vaates on Krimmi küsimus ka puhtsõjaline, kuna Venemaa on muutnud kogu poolsaare suureks sõjaväebaasiks. Радио Свобода projekti „Крым. Реалии“ andmeil paikneb Krimmi poolsaarel 232 Venemaa sõjalist objekti, nende hulgas 58 laevastikubaasi ja laevastikuga seotud objekti, 46 laskemoona ja sõjatehnika ladu, 27 radarisüsteemi, 26 õhutõrjeüksust, 24 lennuvälja, 11 kütusebaasi ja 63 muud kaitseotstarbelist rajatist. 15. septembri seisuga oli Krimmis rünnatud 60 sõjalist objekti 87 korral,⁶ kuid nüüdseks on need arvud juba palju suuremad.

Toimunud rünnetest on pälvinud enim tähelepanu 14. septembri raketirünnak Sevastopoli laevaremonditehasele, millega muudeti kasutuskõlbmatuks dokis seisnud allveelaev „Rostov Doni ääres“ ja dessantlaev „Minsk“. Rünnak oli tähelepanuväärne sellegi poolest, et pärast Teist maailmasõda pole seni ühtegi allveelaeva sõjalisel teel hävitatud. Rünnakule eelnes Vene raketikompleksi C-400 Триумф hävitamine Jevpatorijas, see ju tegelikult avaski Krimmi õhuruumi edasisteks rünneteks. Oluliseks on peetud ka Verhnjosadovas paikneva Vene Musta mere laevastiku juhtimiskeskuse ja Sevastopolis tegutseva laevastikustaabi ründamist Ühendkuningriigi rakettidega Storm Shadow.

Sevastopol, Trooja hobune

Pikka ajalootraditsiooni silmas pidades võib mõista, kui traumaatiliselt mõjub Vene imperiaalsele mõttelaadile Krimmi kaotus. Krimm liideti Vene impeeriumiga 1774. aastal Kuuenda türgi sõja tulemusena ja see kindlustas Venemaale vaba väljapääsu Mustale merele. Sellest ajast peale on Krimm kuulunud Venemaale või olnud vähemasti Venemaa kontroll all, kuivõrd Sevastopolis paiknev mereväebaas jäi Venemaa valdusesse ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Esialgse kokkuleppe kohaselt pidanuks see lepe kehtima kuni 2017. aastani, kuid 2010. aastal pikendati lepet veel kuni 2042. aastani.⁷ Krimmi annekteerimise järel Venemaa tühistas need lepped.

Nagu tagantjärele targana näha, täitis Vene mereväebaas ja laiemalt kogu Sevastopol oma valdavalt venelastest elanikkonnaga Trooja hobuse rolli, etendades 2014. aastal Krimmi annekteerimisel keskset osa. See sündmus kergitas Putini kohale enneolematu aupaiste, millest tulenevalt on pakutud, et Krimmi kaotus oleks Putini renomeele sedavõrd hävitav, et seda ta poliitilises mõttes üle ei ela. Ent eks aeg näita, kas seegi pole juhtumisi vaid soovmõtlemine, sest siiani on Putin üle elanud kõik kaotused.

Seoses Venemaa invasiooniga 2022. aastal on nüüdseks tekkinud täiesti uus olukord, kus Ukrainal on võimalus Krimm tagasi võita. Kui Venemaa poleks uut täiemahulist sõda alustanud, olnuks Ukrainal raske sõjalisi aktsioone Krimmi vastu põhjendada ja selleks poleks jätkunud ka relvastust. Nii tulnuks lootma jääda vaid diplomaatilistele lahendustele. Täiemahuline sõda Ukraina vastu on taganud viimasele aga lääne toetuse ja teinud ukse lahti relvaabile, mille najal on Ukraina sõjaline võimekus paisunud selle piirini, et ka Krimmi tagasivõtmine ei tundu enam ebareaalne.

Tõsi, kõneldud on nii sõjalisest kui ka diplomaatilisest lahendusest. Valeri Zalužnõi on varem kinnitanud, et mitte keegi ei saa takistada teda Krimmi vabastamast sõjalisel teel, kuid president Zelenskõi on kõnelenud ka võimalusest suruda Vene väed Krimmist välja poliitilisi vahendeid kasutades hetkel, kui Ukraina väed on Krimmi piiril. Märgilise tähendusega on Zelenskõi otsus nimetada Ukraina kaitseministriks krimmitatarlasest Rustem Umberov. See kõneleb sellest, et ka krimmitatarlaste ambitsioon on rakendatud Krimmi vabastamise vankri ette.

Riskid

On õige mitu põhjust, miks Krimmi vabastamise või okupatsiooni lõpetamise küsimus on olnud läänes üksjagu valuline ja nii sageli on oldud valmis Krimmi Venemaale jätma. Kõneldud on ohtudest, mis kaasnevad Putini meeleheitele viimisega, ja ennekõike on silmas peetud tuumaohtu. Kuid üheks põhjuseks võib olla ka kartus Krimmi vabastamisega vallanduvast humanitaarkriisist. Krimmi okupeerimisest Venemaa poolt on möödas üle üheksa aasta ning selle aja jooksul on Krimmis toimunud suured demograafilised muutused, mis puudutavad sadu tuhandeid inimesi. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal on Krimmist (2021. aasta andmed) lahkunud 250 000 kuni 300 000 ja asemele tulnud 353 000 inimest. ⁸ Elanike arv on seejuures püsinud 2,5 miljoni piiril.

Võib arvata, milliseks kujuneb olukord, kui Ukraina relvajõud haaravad Krimmi oma kontrolli alla sõjalisel teel. Ukraina juba ongi palunud oma kodanikel turvalisuse kaalutlustel Krimmist lahkuda. Kuid peale otsese ohu, et sõjategevusega kaasneb tsiviilohvreid, tuleb probleeme ka elanike varustamisega esmatarbekaupade, vee ja elektriga.

Liikvele läheb ilmselt hulganisti põgenikke, sealhulgas Vene kodanikke, kes tahavad Krimmist lahkuda. Kertši silda ei pruugi aga enam alles olla ja maismaa kaudu liikumine, olgu siis Ukrainasse või Venemaale, eeldab humanitaarkoridori loomist ja sõdivate poolte vastavaid kokkuleppeid. Jääb ka praamiliiklus, kuid selle võimalused on piiratud. Võib arvata, et Krimmis tekkiv humanitaarkriis on Venemaale välispoliitiliselt kasulik, sest siis saab näidata näpuga Ukrainale, ning seetõttu ei võta Venemaa selle ületamiseks ilmselt ka midagi ette.

Selgus puudub ka küsimuses, mida tehakse Vene kodanikega, kes on saabunud Krimmi ebaseaduslikult, kuivõrd õiguslikus mõttes on nad sinna ümber asunud ilma Ukraina nõusolekuta. Ukraina presidendi esindaja Krimmis Tamila Taševa on kinnitanud, et mingit massilist deporteerimist ei tule ja igale inimesele kohaldatakse individuaalne otsus. Kuna kõik Venemaa kodanikud on tema sõnul tegelikult kolonisaatorid, sest nad tulid okupeeritud territooriumile selle demograafilist koosseisu muutma, on nad sellega ka kuriteo kaasosalised ja kuuluvad riigist väljasaatmisele, juhul kui nad pole juba lahkunud enne Krimmi vabastamist.⁹

See ei puuduta aga neid Krimmi elanikke, olgu siis endisi Ukraina või Vene kodanikke, keda Ukraina seaduste järgi käsitletakse kas riigireeturina või sõjakurjategijana, kes tuleb allutada Ukraina õigusemõistmisele. Kuidas sikud lammastest eristada, võib osutuda vägagi problemaatiliseks. Kas väljasaadetavad Vene kodanikud peetakse enne kinni? Kas nad koondatakse mingitesse väljasaatmiskeskustesse või laagritesse? Inimõiguslaste peas süttib silmapilk punane tuli, kui keegi selliste mõtetega välja tuleb. Ka lisandub hulganisti kinnisvaraprobleeme, kui õigusjärgsed omanikud nõuavad uusasukailt oma vara tagastamist. Eestis võivad inimesed meenutada omaenda kogemustest, kui valulik oli see protsess.

Seega toob Krimmi vabastamine esimese hooga kaasa sama palju probleeme kui lahendusi. Ent ühtlasi on selge, et kui Krimm peaks jääma Venemaa kätte, militariseerib ta selle piirkonna veelgi suuremas ulatuses ja probleemid ei lõpe kunagi. Krimm jääb nagu sõjakirves Ukraina pea kohale ja hoiab üleval pingeid kogu Mustal merel.

1 Последнее причастие. Беседа с Андреем Космачем. – Фейгин Live 28. IV 23. https://www.youtube.com/watch?v=Mb4AfncNCas&t=24s

2 Оксана Тороп, Кто сдал Юг? Би-би-си выяснила детали самого резонансного расследования в Украине. – BBC News Україна 21.IX 2023. https://www.bbc.com/ukrainian/articles/cgr5wx2kppwo

3 Британская пресса: Главком ВСУ Залужный может стать фигурантом уголовного дела по факту «потери юга Украины» в 2022 году. Военное обозрение 21. IX 2023. https://topwar.ru/226583-britanskaja-pressa-glavkom-vsu-zaluzhnyj-mozhet-stat-figurantom-ugolovnogo-dela-po-faktu-poteri-juga-ukrainy-v-2022-godu.html

4 Katya Soldak, Russia’s War On Ukraine: News And Information From Ukraine. – Forbes Ukraine 18.IX 2023.

https://www.forbes.com/sites/katyasoldak/2023/09/18/monday-september-18-russias-war-on-ukraine-news-and-information-from-ukraine/?sh=2508cf9d7866

5 Karen DeYoung, John Hudson, U.S. close to providing Ukraine with long-range cluster missiles. – Washington Post 22. IX 2023. https://www.washingtonpost.com/national-security/2023/09/22/atacms-ukraine-cluster-munitions/

6 Мапа військових об›єктів Криму. – Крим. Реалії. Схеми, Радіо Свобода. RFE/RL’s Central Newsroom 15. IX 2023. https://www.radiosvoboda.org/a/crimea-military-bases-map/32397787.html?markerId=undefined

7 Vastavalt: 1997. aasta leping Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku staatuse ja tingimuste kohta Ukraina territooriumil ja 2010. aasta Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vaheline leping Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku viibimise kohta Ukraina territooriumil.

8 Yevheniia Horiunova, Social changes in Crimea occupied by Russia. – Baltic Rim Economies 28. IV 2022. https://sites.utu.fi/bre/social-changes-in-crimea-occupied-by-russia/

9 What will happen to russians in Crimea when the peninsula returns to Ukraine? – VisitUkraine.Today, 4. V 2023 https://visitukraine.today/blog/1795/what-will-happen-to-russians-in-crimea-when-the-peninsula-returns-to-ukraine#google_vignette