Taskurahaga tulevikku ehitamas

Tervis pole eralõbu, teadus pole eralõbu, loodus pole eralõbu – me kõik vajame neid, et ühiskond hästi toime tuleks.

MARJU UNT

Mäng katkes väga järsku. Võitjat ei selgunud. Keegi ei tea täpselt, mis juhtus. Tsivilisatsiooni alustalad, vägevate valitsus­institutsioonidega riigid ei osanud suures määramatuses otsustada, mida oleks nüüd tark teha. Hierarhiad ja käsuliinid olid segaduses. Kommunikatsioon ühiskonna pealikelt ei süstinud lootust, usku ega usaldust. Inimese ürgne reaktsioon ootamatule ohule on: võitle või põgene! Võidelda – aga kellega? Põgenemine on ka tardumine (teen ennast väiksemaks, äkki mind ei märgata!). Tardumus on raske, sest ei tea, mida oodata, mida teha, kuhu suunata oma energia. Selge oli vaid, et mängureeglid korraga enam ei kehtinud. Mäng, mida olime juba aastaid harjutanud, oli ühtäkki hajunud. Kiiruse asemele tuli paus.

Kõik on dialoogi küsimus! Vaja on teada, kellega dialoogi pidada. Valitsejatel on lihtne ja loomulik teadlastelt kriisi­ajal kiiret abi paluda, kui nad tunnevad teadlasi isiklikult ja on neid lugupidavalt kohelnud tõeliste tarkade partneritena riigi elu edendamisel. Probleemi lahendamine algab probleemi võimalikult täpsest sõnastamisest, lähteülesandest (hästi sõnastatud küsimus on pool vastust!) ja õigetest inimestest ning nendevahelisest koostööst. Loomulikult ka ressurssidest, aga lumetormis lumelabidate hinna üle ei kaubelda! Eesti ühiskonnas on palju tarku teadlasi, kes tegid, kui valitsus neilt abi palus – ja õieti juba ennegi! – seda, mida teadlased rõõmuga teevad: otsivad keerulistele ülesannetele lahendusi, mis oleksid elus rakendatavad. Kriisis on määravamaid tegureid kommunikatsioon, et hoida ühiskond koos, turgutada rahva vaimu ja toita lootust. Kui üldse oli kedagi hea kuulata ja uskuda, siis teadlasi – meedias sõna võtnud teadlased rääkisid nii, et Sokrates oleks rõõmustanud. Targad inimesed kõnelesid lahkelt, inimestele arusaadaval moel sellest, mida nad teadsid, ja nii tekkis usk ja lootus, et liigutakse õiges suunas. Teadlasi meie, eestlased, usaldame.

See on koht, kus tahaksin ühineda Sir Winston Churchilli tarkusega: ei tohi heal kriisil lasta raisku minna! Õppetund meie valitsusele – kiirabina teadlastega dialoogi taseme tõstmise vajadus – sai intensiivkursusena läbitud. Lollid, s.t väheinformeeritud, suured otsused oleksid olnud meile kõigile ohtlikud ja sellistena väga kallid, mis siin rääkidagi … Õppetund kõigile valitsustele, mida ei saanud eirata: tervis pole eralõbu, teadus pole eralõbu, loodus pole eralõbu – me kõik vajame neid, et ühiskond hästi toime tuleks. Kriisis sai see vältimatult selgeks.

Kui mäng oli pausi peale pandud, saime aega mõtelda. Mis mäng see õieti oli, mida me järjest suuremasse sõltuvusse langedes aina mängisime? Mäng, mis meie kultuuri ja igaühe elu aina rohkem kujundas. Mäng, millest oli saanud norm. „Võidab see, kellel on surres rohkem asju.” Justkui saaks õnne kätte, kui on üha rohkem asju … Justkui tooksid asjad meie juurde ka soojuse, armastuse, tarkuse ja headuse. Aga põhiline, et mõtelda pole aega. Sest mängu põhireegel oli: sa oled tõsine (tähtis) tegija, kui sul on alati kiire. („Mul on jube kiire!“ ei kõlanud ses mängus sugugi ebaviisakalt ega ammugi reetnud minu kehva ajajuhtimist ega seda, et kiirustades ma ei märganud eristada olulist ebaolulisest.) Kogu aeg tuli aina ringi tuuseldada: reisid, komandeeringud, istungid, üritused … Teenuseid, mida kiirustajad vajasid, pakuti aina enam, ja ajaviidet, mille puhul mõtlemiseks pole otsest vajadust. Meelelahutust, mitte meele liitmist.

Jah, mõtlemine, eriti loominguline ja analüütiline mõtlemine, mis võtab aega ja kiiresti muutuvas maailmas on eluliselt vajalik, ei olnud selles mängus küll väga soovitatav. Otsusta kiiresti! Paraku peab oluline otsus olema lahendus. Ent kiirustades, sügavalt analüüsimata seal, kus vaja oleks, teeme peaaegu kõik valusaid vigu. Vigade parandus võtab ju hoopis rohkem aega, tihti pole see võimalikki! Lollus on kallis kraam.

Kuidas edenes mäng Eestis?

Meile tuleb appi igihaljas Marju Lepajõe, rakendades hella selgusega Platoni kahte kausaalsust: „Minnakse mööda sellest, et aineline kausaalsus omandab mõtte üksnes jumaliku – ehk siis ülimalt mõistusliku kausaalsuse perspektiivis – tal ei ole iseseisvat sisu. Samas toimitakse, nagu see tal oleks.Näiteks kui riigikogus hakati arutama uut puhkepäevade seadust, siis langes vastav minister viibimata teise, ainelisse kausaalsusse ja leidis, et uusi puhkepäevi ei saa lubada, sest majandus pidada kannatama … Ta ei nimetanud, et töö mõte ongi vabaneda vajadusest teha rasket tööd üksnes igapäevase leiva teenimiseks, ta ei nimetanud, et inimese asi on ringi liikudes kanda pead oma suurepärasel kehakaarikul ja kontempleerida kosmost ning puhkepäevi on selleks kindlasti vaja.

Ja kui Eestis arutatakse inimese ja keskkonna suhteid, taandatakse inimene ikka lihtsalt lüliks suures toidu- ja sigimisahelas ja räägitakse liigi säilimisest, aga seda, et loodus peab saama segamatult areneda, teatud mõttes kasu(tama)tult, et loodus on selleks, et selle vaatlemisest õppida jumalikke perspektiive ja printsiipe iseenda elu jaoks, mis juba iseenesest toob kaasa loodusesse mittesekkumise ja mittereostamise, seda pole väitlustes eriti kuulnud.“

Nojaa … vastuseid meid tabanud tardumusest väljasaamiseks polegi lihtne leida. Kas tahame vana mängu juurde tagasi?

Tooksin siinkohal lugeja ette kunsti­ajaloolase ja tsivilisatsioonide uurija, Kenneth Clarki arutluskäigu Rooma impeeriumi kohta. Tsivilisatsiooni loomus, mis tundub olevat nii keerukas ja tugev, on ometigi habras. Mis on siis tema vaenlased? Eelkõige hirm. Hirm sõja, sissetungi, üleloomuliku tundmatu ees, mis teeb igasuguse investeerimise mõttetuks. Mõttetu tundub isegi esitada küsimusi, selleks et midagi muuta. Ja lootusetus, tüdimus. Mis hoiab tsivilisatsiooni? Igaühe usk omaenda vaimuväkke, usk ühiskonna toimimisse, usk seadustesse, distsipliini, ühisesse energiasse. Rooma impeeriumis kadus visioon, ühendav usk tulevikku – ta jooksis energiast tühjaks.

Kui vanaviisi jätkata, lasta hea kriis raisku minna, siis pole palju mõtelda vaja, aga meidki võib tabada Rooma impeeriumi saatus: jookseme energiast tühjaks visiooni ja eneseusu puudumise tõttu.

Nii et kui võtaksime õige ette selle variandi, et vajame uut visiooni. Selgus vabastab energia vanglast!

Mida me õigupoolest tahame? Õnnelikku elu endale ja oma lastele. Vabas Eesti riigis. Tarka, teadmispõhist tervislikku Eestit, kus meie ühiseks hüveks kasutataks meie targa rahva suurimat ressurssi – meie kõigi andeid. Ja mis jätaks alles meie ühiskodu, looduse, meie õnne ja kultuuri toitva allika ega vahetaks seda peenrahaks. Muide, sellest kõneldakse TAI (Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni) strateegiates. Strateegiatest räägitakse üldse kole palju, nende kirjutamise ja levitamisega raisatakse aega. Kahjuks on maailmas vähe sõnu, mis on nii mõjusad, aga nii tühjaks kõmistatud. „Strateegia“ asemel peaks enamasti kasutama sõna „unistus“. Aga kuidas siis unistus maa peale tuua?

Erasmus: pole midagi olulisemat, kui oma lapsele õige õpetaja valimine. Ei ole inimest, keda ei saaks halva haridusega ära rikkuda. Aga kui mõõta kala tema ande järgi puu otsa ronida, arvabki ta eluaeg, et on idioot. Meie uus, parem mäng peaks uue mõtte andma heale haridusele, millest kõik algab. XXI sajandi hea haridus – nii koolis kui ülikoolis – peaks meile andma õnneliku ja eduka eluhoiaku ja oskused selles eriti keerukas maailmas toimetulekuks.Seda on vaja meile igaühele eraldi ja kõigile koos, ühiskonnana. Selle teostamiseks tuleb püüda maha jätta XX sajandi konku­rentsikultuur, mis süvendas konkureerivat hoiakut seal, kus pidanuksime tegema koostööd.

Me kõik oleme mängijad, sest see on meie kõigi mäng, kuhu me panustame oma annetega ja kus aitame teisi oma andeid avastada ja lihvida lahkes koostöös.

Midagi on siin viltu

Kindlasti on kogu eesti rahvas murelikult kaasa elanud lugupeetud teadlaste valjuhäälsetele appihüüetele: „Pai valitsus, anna meile raha, me jääme nälga ja sureme välja! Anna meile kas või see 1%, mida sa lubasid!“ Ja kindlasti on paljud teadusest eemal seisjad kasvavas hämmingus. Teadlased on ju meile nii vajalikud, tahame ju tarkust meie riiki! Miks peavad nemad tõestama, et nad on meie riigile eluliselt vajalikud? Nõnda võib kaubelda millegi üle, mille väärtus on kergesti asendatav. Esmatähtsale leitakse alati raha. Näiteks võib turul tomati hinna üle kaubelda: näe, naabril on odavam. Turul kauplemine on klassikaline nullsummamäng. Kui sina saad rohkem, siis mina saan vähem. Nullsummamäng ei ole tulevikku investeerimisel õige mäng. Keegi ei ehita ju oma kodu riigihankega.

Aga veel suurem on hämming, kui mõelda suurusjärkude peale, näiteks hariliku eesti pere peale, kus vanemad teenivad, ütleme, kokku 2500 eurot kuus ja peres on paariteistkümneaastane laps. Tema taskuraha on nii umbes 25 eurot. Taskuraha on 1% pere sissetulekust. See pole investeeringuks mõeldud, oh ei! Muusikatunnid ja ratsutamine on investeeringud, mis võiksid lapse andeid arendada ja teda edaspidises elus õnnelikuks ja edukaks teha … ja lähevad hoopis teise klausliga perekonna eelarvesse. Laps võib taskuraha kulutada, mille peale soovib: minna kinno, osta kommi või arvutimängu. Mõistagi, juba valmistehtud mängu. Siin ongi konks. Valmis mäng on juba vana. Aga kui laps tahaks lasta endale toreda mängu teha, siis tema taskurahast ei piisaks hoopiski. Mis oleks, kui püüaksime disainida toredat mängu, mis meie visiooni õnnelikust Eestist ellu viiks. Aga kui me juba ette teame, et meil on selleks vaid taskuraha?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht