Tartu rahu ja ajaloo õppetunnid

Ei jäta just enesekindlat muljet niisugune Eesti, kes vajab – ja üha rõhutab, et vajab – kinnitust, et Venemaa ikka loobub, ka tänapäeval ja tulevikus loobub, oma suveräänõigustest Eesti üle.

HENT KALMO

Veebruaris hakatakse tähistama Tartu rahulepingu sajandat aastapäeva. Mineviku ja tänapäeva kokkusulamise poolest on see ehk isegi mõjuvam sündmus kui vabariigi juubel ülemöödunud aastal. Sest ikka ja jälle tavatsetakse rõhutada, et Tartu rahu – või vähemalt selle vaim – peab juhatama Eesti välispoliitikat ka tänapäeval.

Ajalehtede juhtkirjades selline päevakajaline toon muidugi ei üllata.

Nagu üks toimetaja on öelnud, võetakse Tartu rahu ümmarguste tähtpäevade puhul „võimsalt ette“. Iseäranis neil puhkudel lisatakse ajaloole „midagi tänapäevast … Et mis see hetkeseis on … Et oleks nagu kõik kuidagi kaetud …”¹ Nõnda võimegi aastast aastasse lugeda, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnitunnistus, teenäitaja, millel on õppetunni väärtus.² On koguni öeldud, et Eesti diplomaatidel ja poliitikutel lasub kohustus igapäevatöös alati küsida, kas nende avaldused ja sammud on kooskõlas lepingu põhimõtetega.³ Ja paistab, et küsitaksegi. Kümmekond aastat tagasi tõdes tollane välisminister, et Tartu rahu „pakub keeruliste otsuste eel alati inspiratsiooni ning tema väärtus ajas ei kahane …“⁴

Mõte, et Tartu rahulepingust saab ammutada välispoliitilisi õppetunde, pole uuema aja leiutis. Juba Ants Piip, Tartu rahuläbirääkimistel osalenud diplomaat ja hilisem Eesti „elukutseline“ välisminister, on kirjutanud 1926. aastal: „Tartu rahuleping [on] meie välispoliitika põhi, tema sisu, tendentsid ja viis, kuidas teda saavutati, on muutunud meie välispoliitika kõikumatuks nurga­kiviks…“⁵ Mälestamine on sedasorti avalik talitus, mis lausa sunnib tegema juttu ajaloo kestvast tähendusest. Ka sõdadevahelisel ajal oli kombeks, et 2. veebruaril võttis sõna mõni tähtis ameti- või poliitikamees, kes pidas, nagu öeldi, „päevakohase kõne“.⁶ Vaimulikud pidasid jutlusi, kust ei tohtinud puududa moraal. Kindralid ja kooliõpetajad innustasid olema ajaloo kõrgusel ja näitasid noorsoole teed tulevikku. Hugo Treffner maalis lepingu kümnendal aastapäeval „elavais värves rahu ja kodu armastust, mis meie rahvast on saatnud minevikus ja juhib ka edaspidi meie iseseisvuse teel“.⁷ Sellise õhustikuga sobis väga hästi, kui lisati, et ka kogu meie välispoliitika peab käima Jaan Poska jälgedes ja olema juhitud rahumõttest.⁸

Lepituspoliitika kui Tartu rahu vaim

Võib-olla peitubki põhjus vajaduses kõnelda pidupäevase loosunglikkusega, kuid torkab silma, et Tartu rahulepingule omistatud õppetunnid kipuvad olema kaunis üldise ilmega. Sest mida siis näiteks õieti tähendab „rahumõttest juhitud välispoliitika“? Rahu on kahtlemata väärt eesmärk. Poliitika puudutab aga vahendeid. Kas rahu kui eesmärk kirjutab ette rahu kui vahendi – sõjast hoidumise iga hinna eest? Paistab, et mitte, kuid vähemalt Ants Piip kaldus välisministrina just selles suunas. Temagi kordas ühtelugu vana mõttetera: tahad rahu, valmistu sõjaks. Ministritoolil edendas ta aga Tartu rahu nimel järjekindlalt kompromissipoliitikat. Rahulepingu 15. aastapäeval saatis Eesti valitsus Nõukogude välisministrile Litvinovile telegrammi, kus avaldas „kõige elavamat rahuldust selle üle, et [rahulepinguga] alustatud lepituspoliitika on arenenud tõsiseks ja kasulikuks koostööks …“⁹

See ei olnud pelk ilukõne. Piibu sõnul oli just koostöö, naabrite huvidega arvestamine Tartu rahu toonud poliitikatarkuse tuum. Eesti-Vene rahuleppe puhul olevat tegu tõelise ja õiglase rahuga, mitte jõuvõttega nagu Versailles’ leping. 1930. aastate keskel kinnitas Euroopas laiemalt kanda arvamus, et Versailles’ leping oli ebaõiglane, kuna ei pidanud küllalt silmas Saksamaa huve. Isegi Prantsusmaal ja Suurbritannias suhtuti mõistvalt Hitleri Saksamaa diplomaatide väidetesse, et 1919. aasta lepet tuleb rahu tagamiseks mugandada – ning et selle korduv rikkumine polnudki suuremat sorti patt. Piibu väitel näitas Tartu rahu kestmine, et Eesti diplomaadid olid osanud 1919. aastal sügavamalt mõelda. Nad mõistsid vaadata tulevikku ja nägid, mida idanaabril eluks tarvis on.¹⁰

Kui 1939. aasta sügisel tegi idanaaber Eestile sedasorti ettepaneku, millest ei saanud keelduda, siis katsuti samuti Tartu rahulepingust inspiratsiooni ammutada. Lepituspoliitika esitamine ajaloolise õppetunnina aitas rahvale põhjendada, kuidas ka NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakt on välja kasvanud Tartu rahu vaimust. Väideti, et baaside lepingus avaldub see vaim isegi puhtamal kujul kui 1920. aastal. Toona ei adutud, et Venemaal on veelgi vajadusi, mis tuleb rahu hoidmiseks tingimata ära rahuldada.

„Tagatistest Venemaa strateegilistele huvidele ei olnud siis juttu. Seisukorras, kus Venemaa oli pärast sõda, ta neid ei vajanudki. Kuid kes olukordadesse sügavamalt mõtles, sellele ei saanud see ebatõenäolik paista, et ükskord, kus Venemaa jälle suurriigina Euroopa tasakaalus oma endist osa saab etendama, tema oma strateegiliste huvide tagamise Balti merel päevakorda võtab ja sellele lahendust hakkab otsima.“¹¹ Sellest vaatevinklist oli baaside leping lihtsalt möödapääsmatu mugandus – Tartu rahu vaimu eelistamine Tartu rahulepingu kirjatähele. Ja kui 1939. aastal kuulduski läänest manitsusi mitte järele anda, siis sama „ütlesid meile paljud omadest ja võõrastest ka, kui tegime Tartu rahu“. Kas õppetund polnud siis see, et tuleb eirata teiste nõuandeid ja mõelda oma peaga? Ja nüüd mõeldigi. Mäletati hästi, et juba Peeter Esimene oli kavandanud Paldiskisse sõjasadama. Toona jäi mõte katki, kuid saatus olla tahtnud, et Stalin „selle töö nüüd lõpule viib“.¹²

Tartu rahu 20. aastapäev saabus 1940. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli selge, et Nõukogude Liit ei täida ka baaside lepingut. Ometi rõhutas välisminister Ants Piip tähtpäeval peetud raadiokõnes endise kindlusega, et naabrite vahel kestab edasi „seesama vastastikuse austuse ja usalduse vaim“. 1920. aasta rahuleping olevat ikka Eesti välispoliitika nurgakivi. Lepinguteksti ühe sõnastajana võis ta eriti autoriteetsel moel öelda, mida see tähendas paarkümmend aastat hiljem. Tartu rahu põhimõtete kinnitamine vastastikuse abistamise paktiga näitavat „kogu maailmale, kuidas suure ja väikese riigi vahekorrad võivad olla mitte jõule ja alistusele, vaid usaldusele ja vastastikkusele toetuvad mõlema riigi ja iga üksiku hea käekäigu tõstmiseks ja rahu kindlustamiseks“.¹³

See kõik annab mõtlemisainet tänapäevalgi. Nüüd nenditakse sügava poliitikatarkusega siin-seal, et NATO laienemine itta oli Venemaa rumal ärritamine.¹⁴ Krimmi annekteerimine olevat lääne süü, kuna Venemaa külje alla tungimisega seati ohtu tema „strateegilised huvid“.¹⁵ Mõte on laias laastus järgmine: samamoodi nagu Eesti diplomaadid ei osanud 1920. aastal näha, et Venemaa huvid nõuavad siia baaside rajamist (ning pidid seetõttu kakskümmend aastat hiljem vastastikuse abistamise paktiga oma tööd jätkama), ei mõistnud lääne diplomaadid 1990. aastatel, et Venemaa ei saa kuidagi lubada tungimist oma naabruses olevasse puhvrisse. Ajalukku süvenedes oleks taibatud „geopoliitika aabitsatõde: suurvõimud on alati tundlikud nende koduterritooriumi läheduses olevate võimalikele ohtudele“.¹⁶

Ehkki lepituspoliitika on saanud halva kõla, on ometi säilinud kujutlus, et riikidel on ajaloost ja asendist johtuvad vajadused, millega teised, eriti väikeriigid, peavad arvestama – öelgu õigus mida tahes. Tartu rahu ja praegune Iraani kriis pakkuvat meile sama õppetunni: „Riigid ei lähtu rahvusvahelistes suhetes mitte rahvusvahelisest õigusest ega riikidevahelistest lepingutest, vaid oma huvidest.“¹⁷ Nähtavasti arvatakse, nagu Piipki, et riikide huvid on midagi konkreetset-tegelikku, rahvusvaheliste lepingute kirjatäht aga midagi hõljuvat, romantilist, millel pole jõudu ega sisu, kui see ei rahulda suurvõimude vajadusi. Ent ajalugu õpetab sedagi, et õigus on sageli hoopis konkreetsem ja tegelikum kui „huvid“. 1940. aastal kogeti Eestis, kuidas Eesti-Vene lepete kirjatäht püsis muutumatuna, teise poole „huvid“ hõljusid aga aina ähvardavamalt laiali. Öelda, et sellises olukorras tuleb olla realistlik ja kohendada õigust huvide järgi – see ongi lepituspoliitika sisu.

Poska diplomaatiakunst

Loomulikult ei ole asi selles, et Tartu rahu annab meile väära õppetunni, kuna tähistab leplikkust ja järeleandmisi soosivat poliitikat. Pigem tasub küsida, kui mõttekas saab ülepea olla katse otsida välispoliitikale juhatust lepingust, mis koosneb peamiselt üksikasjalikest sätetest riigipiiri kulgemise, üleantava kulla, metsakontsessioonide jms kohta. See meenutab Uus-Inglismaal XVII sajandil käibinud tava avada iga raske otsuse eel suvalisest kohast piibel ja talitada loetu järgi. Tõsi, räägitakse pigem Tartu rahu vaimust ja pingutustest, millega selle sõlmimine saavutati. Pingutustega on aga nõnda, et neid saab mälestada ja tähtsaks pidada, kuid neist pole sugugi lihtne välja lugeda juhtnööre.

Seda näitab muuseas tõsiasi, et Tartu rahu külge on haagitud väga erisuguseid, sageli täiesti vastuokslikke õppetunde. Kord on tegu monumendiga läbinägelikule lepituspoliitikale, kord visale järeleandmatusele. Leping on „meie rahva rahutahte selgemaks dokumendiks“,¹⁸ aga samuti „isamaaliku vaimustuse vili“,¹⁹ kuna võrsus tahtest ja valmisolekust oma riigi eest sõda pidada. Kord on see Venemaale vastutahtsi peale surutud Eesti sõjalise võidu pitser, kord näide sellest, kuidas tuntakse ära, et teine pool on valmis kokku leppima. Rahulepingus ilmnevat süsteemne kaalumine, mis arvestab kõigi huvidega ja püüab saavutada kestvat rahu kogu piirkonnas, kuid selle kõrval on ka soov tegutseda omapäi, eirata teiste arvamusi ning rõhuda vaid omaenda kasule. Nii kukubki välja, et Tartu rahu vaimu saab kokku võtta vaid väga üldiste sõnadega. „Kui tahetakse Tartu rahust tuletada õpetust tulevikuks,“ kirjutas Piip, „siis oleks see küll järgmine: iga riik peab oma välispoliitikat ajama oma peaga, hoidma selle juures kõrvad ja silmad lahti, ning julgelt kinni haarama ajaloo rattast, kui seda nõuab rahva eluline vajadus.“²⁰

Näikse, et üldsõnalisus ongi siin paratamatu. Antiikajast saati on teatud, et poliitika- ja diplomaatiakunst ei salli rangeid reegleid. Neis valdkondades maksab prudentia – võime talitada nõnda, nagu olukord parajasti nõuab. See olevat aga oskus, mida ei saa kokku võtta sirgjoonelisteks õppetundideks, vaid mida õpitake nii, et jälgitakse neid, kes valdavad poliitikat kui võimaluste ärakasutamise kunsti. Ajaloost saab seega väga hästi õppida – eeldusel, et ei oodata selliseid rusikareegleid nagu „ära anna kunagi järele!“, „ära kuula teiste nõu!“ või „suurvõimud on alati tundlikud …“

Kui seda silmas pidada, siis on lausa imekspandav, et Tartu rahu kui teenäitaja mälestamise ja rahuläbirääkimistel osalenud Eesti diplomaatide ülistamise kõrval ei ole peaaegu üldse uuritud seda, kuidas nad oma oskusi Tartus tegelikult tarvitasid. Laiemalt on meeltesse talletunud ainult kaks lugu: kindral Jaan Sootsi käre rusikaga lauale löömine („Riigipiirid ei ole karmoška, mida saab tuju järgi edasi-tagasi tõmmata“²¹) ning Poska nn konjakidiplomaatia („Kui vaidlus teravamaks läks, valas Poska Joffele konjakit, ja eks nii need kaks meest riigipiiri paika panid.“²²) Konjaki rolli üle ajaloos võib vaielda. Piip on väitnud, et Poska ja Joffe omavahelistel kõnelustel polnud sündmuste käigule mingit suuremat mõju.

Ei pea aga sugugi mängu tooma konjakit ja erakõnelusi, piisab üldkoosolekute protokollide lugemisest nägemaks, et Poska oli oma Eesti kolleegidest diplomaatiakunstis peajagu üle. Erinevalt nt Piibust ei läinud ta kõnelustele eesmärgiga saada kätte rahuldav piirilepe ja muu hädatarvilik. Poska adus, et 1919. aasta lõpus oli tekkinud ainulaadne võimalus: kuna Venemaa vajas rahu ja kauplemist läänega, oli Eestil avanenud väljavaade kopsakale summale kullafondist ja muudele hüvedele. Enamik delegatsioonist ei mõistnud, miks Poska nende asjade üle aina jageleb, kuid tulemus oli, et saadi viisteist korda rohkem kulda kui loodeti.²³

Kas sellest tuleb õppida, et nõudmised peab ka tulevikus võimalikult kõrgele kruvima? Poska jälgedes sel juhul igatahes ei käidaks, sest tema õhutas õigel hetkel ka järele andma. Kui kindral Soots raius, et Peipsi saared peavad jääma Eestile, siis ohkas Poska: „Kindralihärra, kindralihärra, vaadake ette, et teie strateegilised soovid viimati pilli lõhki ei aja.“ Samamoodi ajas Poska pikka aega ranget joont, et kõik rahalised võlad tuleb klaarida kindlate põhimõtete järgi. Kuna tema kõnelevat Eesti eraomanike nimel, siis ei saavat venelaste makstav summa olla „meelevaldne“. Ometi, niipea kui venelaste pakutud kullakogus oli sobiv, lõi Poska käed, ilma et mingitest põhimõtetest lepingus juttu oleks.²⁴

Kui Poska diplomaatiakunstist otsitakse õpetust, siis esijoones puudutaks see sihiselgust, teisalt aga pidevat hoolt selle eest, et vastaspoolele jäetaks enesekindel mulje – selline, et midagi ei vajata ning et saadakse suurepäraselt hakkama ka siis, kui kokku ei lepita. Alati, kui Venemaa esindaja ütles läbirääkimistel, et Eestile võidakse midagi heast tahtest loovutada, oli Poska kärme vastu vaidlema: eestlased ei ootavat kellegi head tahet, vaid seda, mis neile õiguse järgi kuulub. Kindlameelsuse mulje loomisega läks Poska nii kaugele, et sõitis ühel sõlmhetkel Tartust minema.

Peaminister Tõnissonile seletas ta „oma kuiva muige läikega silmis“, et see oli ainult taktikaline võte: „Ma neile tegin käigu. Ütlesin neile, et kui nemad jäävad oma nõudmiste juurde, siis ei saa enam kõneleda edasi.“²⁵

Sellist taktikat nimetatakse tänapäeval sõja piiril balansseerimiseks (brinkmanship). Sel korral läks õnneks, kuid vaevalt saab järeldada, et olukorra sõja piirini surumine ongi eduka diplomaatia võti. Pole midagi parata, jälle näeme, et ajalugu ei passi hästi juhtkirjalisteks õppetundideks.

Artikkel 2 – teejuht suhetele Venemaaga?

Kuidas paistavad Tartu rahu kui „tee­näitaja” valguses Eesti ja Venemaa praegused suhted? Esmapilgul tundub, et Tartu rahulepingu jätkuva allakriipsutamisega möödunud kümnenditel on võetud poskalikult vankumatu poos ja talitatud tema eeskuju vaimus. Kuid millist eesmärki on siis õieti taotletud? 1990. aastast saadik on käibinud kaks vaadet Tartu rahu rollile Eesti-Vene piiriläbirääkimistel. Ühe vaate järgi peaks eesmärk olema Tartu rahu piiride saavutamine. Sel juhul pole isegi tingimata oluline, millised rahvused Venemaa alla jäänud aladel elavad, sest (nagu 1995. aastal kirjutati): „Valigu Petseri- või Narvataguse oma elupaigaks kas või hiinlased või neegrid – vastavalt rahvusvaheliselt aktsepteeritud ja praeguseni kehtivale lepingule kuulub see maa meile.“²⁶ Tartu rahu mainimist põhiseaduses põhjendati samuti diplomaatilise võttena: polevat tarvis kaotatud aladest juba ette loobuda.

Teine vaade, mis paistab olevat valitsev, on aga niisugune, et piiriläbirääkimised pakuvad võimaluse kaubelda Venemaalt välja Tartu rahulepingu kehtivuse tunnistamise. Jälle tuleb meelde Poska. Kui tema tarkus oli aduda, et rahu ja kauplemist vajav Venemaa on valmis loovutama kulda, siis kas nüüd ei ütle sama poliitikatarkus, et piirilepingut vajav Venemaa on valmis viimaks ometi möönma, et Tartu rahuleping – ja iseäranis selle artikkel 2 – kehtib?

Selle peale tahaks aga küsida, kui palju kulda on väärt Venemaa tunnistus, et Tartu rahu kehtib. Vahest kõige tugevam argument niisuguse tunnistuse väärtuse poolt on see, et nõnda oleks justkui kaude mööndud Eesti õigusvastast annekteerimist 1940. aastal. Tegelikult lugu õiguslikult nii lihtne ei ole.²⁷ Seetõttu jääbki järele teine oletatav väärtus: kui Venemaa tunnistataks Tartu rahulepingut, siis pääseks täiel määral maksvusele selle artikkel 2.

Kuigi siiani on vaidlused keerelnud peamiselt küsimuse ümber, kas artikkel 2 kehtib, on probleem mujal. Kahjuks on täiesti ekslik arvamus, et on tark poliitika rajada tänapäeva Eesti-Vene õiguslikud suhted sellele artiklile. Asjal oli sisu ja mõte, kui Eesti Kongress kuulutas 1990. aastal, et „Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu riigiõiguslikud suhted põhinevad endiselt 1920. a. Tartu rahulepingul“.²⁸ Õigusvastaselt tekkinud riikide põimumine oli tarvis klaarida kahe suverääni vahelisteks suheteks. Tänapäeval aga pole Eesti ja Venemaa vahel enam mingeid riigiõiguslikke suhteid, mida oleks tarvis lahti harutada. Just sellise harutamisega tegeleb Tartu rahulepingu artikkel 2.

Selle artikli mõte oli välistada igasugused eriõigused, mis Venemaal võinuksid tekkida Eesti ala üle kuni aastani 1919. Teisisõnu, kogu see artikkel on rajatud eeldusele, et Venemaal olid niisuguseid õigused. 1919. aastal ei saanud seda tõsiasja muidugi eirata – samamoodi nagu 1990. aastal ei saanud eirata õigusvastase anneksiooni tagajärgi. Ent kui nüüd jätkuvalt sellele artiklile tuginetakse, siis on mõju hoopis vastupidine: Eesti ja Venemaa lahutamise asemel säilitatakse mulje, et nende riikide vahel ei valitse mitte kahe tavalise suveräänse riigi suhted, vaid mingid ajaloolised erisidemed, mis pidevalt ähvardavad taas elustuda.

Selguse huvides tasub artiklit 2 tsiteerida täies mahus: „Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“

Selline tekst kujunes välja erikomisjonis, kuhu kuulusid Joffe ja Piip. Kui võrrelda Eesti delegatsiooni pakutud esialgset teksti sellega, mis lepingusse jõudis, siis on näha, et üldine rahvaste enesemääramise põhimõte asendus Nõukogude Vabariigi kuulutatud põhimõttega. Õiguslikult oli see väga kaalukas muudatus. Artiklisse 2 sattus Piibu toetatud käsitlus, mille järgi Eesti iseseisvus Nõukogude valitsuse antud dekreedi alusel (ning kuulus seetõttu vähemalt mõneks ajaks Nõukogude Venemaa koosseisu). Artikli teiste osade selgituseks võttis peakoosolekul sõna Poska. Tema sõnul ei saanud olla kindel, et rahvusvahelised lepingud, millega oli antud õigusi Eesti maa ja rahva üle, ei säilitanud siiski kehtivust. Seetõttu oli tarvis täpsustada, et Venemaa loobub oma ajaloolistest õigustest „igaveseks ajaks“, s.t ei tugine ka tulevikus kuni 1919. aastani sõlmitud lepingutele.²⁹

Niisiis, artikliga 2 ei lubanud Venemaa, et ei hangi Eesti üle tulevikus mingeid suveräänõigusi, vaid loobus lõplikult nendest, mis tal sel hetkel võisid olla. Kas tänapäeval tuleks kurvastada, et sada aastat tagasi ei õnnestunud Nõukogude Venemaalt välja kaubelda tugevamaid garantiisid? Sugugi mitte. Esiteks, sellised „garantiid“ saadi hiljem. 1932. aastal sõlmiti Eesti-Nõukogude Liidu mittekallaletungileping. Ka baaside leping oli „rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele“. Pigem tuleks rõõmustada, et tänapäeval ei rajane Eesti ja Venemaa vahelised suhted ühe riigi antud garantiile, et temagi kavatseb täita rahvusvahelist õigust. Need rajanevad üldisele rahvusvahelisele õigusele, esijoones ÜRO põhikirjale, mida peavad täitma kõik riigid – ning Eesti ja Venemaa vahel ei valitse selles osas mingeid erandeid või eriõigusi.

Ent vahest on koer maetud hoopis mujale? Endine Eesti suursaadik Venemaal Simmu Tiik märkis mõned aastad tagasi, et Eesti-Vene suhete põhiprobleem ei peitu mitte õiguslikes eriarvamustes, vaid psühholoogias. Venemaa tundvat end „ebamugavalt väiksema riigi kõrval, kellega kunagi olid leivad ühes kapis, aga kes nüüd elab omaenda äranägemise järgi“.³⁰ Ei tea, kas „ebamugavus“ on õige sõna, kui ei taheta leppida naaberriigi täie suveräänsusega. Olukorras, kus Venemaa juhid ei suuda unustada, et nende riigil olid Eestiga kunagi leivad ühes kapis, ei paista igatahes Eesti poolelt tark vaadata oma suhteid samamoodi läbi ajalooliste eriõiguste prisma. Kui kõrvutada seda Poska diplomaatia­kunstiga, siis ei jäta just enesekindlat muljet niisugune Eesti, kes vajab – ja üha rõhutab, et vajab – kinnitust, et Venemaa ikka loobub, ka tänapäeval ja tulevikus loobub, oma suverään­õigustest Eesti üle. 1990. aastatel sündis koguni selline huvitav kava, et Venemaa esindajale poetatakse läbirääkimistel noot, kus mainitakse Tartu rahu kehtivust, lootuses, et see noot võetakse vastu. Pea võimatu on ette kujutada, et Poska oleks midagi sellist kaalunud. Kui sel moel talitataks, siis oleks küll antud parim tunnistus, et Tartu rahu lipu all on suletud silmad neile siiani õpetlikele viisidele, kuidas see saavutati.

1 Intervjuu Urmas Seaveriga: Marju Uusen, Ajakirjanikud kui ajaloo tõlgendajad, vahendajad või aktualiseerijad. Juhtumianalüüs Tartu rahu kajastamise näitel Eesti Päevalehes ja Postimehes aastatel 2005, 2007, 2009 ja 2010. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2010, lk 88.

2 Ardo Kaljuvee, Juhtkiri: Tartu rahu kui teenäitaja. – Eesti Päevaleht 2. II 2010.

3 Juhtkiri: Eesti riigi sünnitunnistus. Postimees 2. II 2005.

4 Tartu rahu väärtus ajaga ei kahane. – Koit 3. II 2011.

5 Ants Piip, Tartu rahu. Märkmeid kuuendaks aastapäevaks. – Sakala 2. II 1926.

6 Rahu aastapäeva mälestamine Viljandis. – Postimees 4. II 1930.

7 Tartu pühitses rahu 10. aastapäeva. Samas.

8 Viis aastat. – Postimees 11. XI 1923.

9 Tartu rahulepingu aastapäeva mälestamine. – Päevaleht 2. II 1935. Telegrammi saatis toonane välisminister Julius Seljamaa, kes oli samuti olnud Tartu läbirääkimiste delegatsiooni liige.

10 Postimees 2. II 1938.

11 Eesti leping Nõuk. Liiduga. Eeskuju rahvaste rahuliku koostöö korraldamiseks. – Maa Hääl 2. II 1939.

12 Samas.

13 Eesti-Vene rahuleping meie välispoliitika nurgakiviks. – Postimees 3. II 1940.

14 Vt nt Michael E. Brown, NATO’s Biggest Mistake, Foreign Affairs, 2014/5.

15 John J. Mearsheimer, Why the Ukraine Crisis is the West’s Fault, Foreign Affairs, 2014/5, lk 77-78.

16 Samas.

17 Vahur Koorits Iraani tülist: rahvusvahelist õigust pole olemas. – Eesti Päevaleht 8. I 2020.

18 Postimees 11. XI 1923.

19 Postimees 2. II 1921.

20 Vaba Maa 2. II 1930.

21 Sootsi käreduse kohta läbirääkimistel vt nt Heiki Raudla, Jaan Soots oli sõjamees ja poliitik. – Sakala 23. III 2010.

22 Konjak mängis Tartu rahukõnelustel oma rolli. – Postimees 2. II 2010.

23 Ants Piip, Tartu rahu, Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt, Vabadussõda 1918-1920, Tallinn, Rahvaülikool, 1930, lk 415.

24 Vt Hent Kalmo, Principles and Pragmatism in State Succession: Bargaining in the Economic Affairs Commission of the Tartu Peace Conference, Baltic Yearbook of International Law, volume 17, 2019, lk 18.

25 Postimees 2. II 1935.

26 Olaf Imelik, Ebastabiilne stabiilsus. – Vaba Eesti Sõna 11. V 1995.

27 Rahvusvahelises õiguses ei olnud 1940. aastal ega ole tänapäevalgi selgeid reegleid selle kohta, mis saab föderatsiooni astuva riigi rahvusvahelistest lepingutest ning kas need võivad pärast föderatsioonist väljaastumist taas endisel viisil kehtima hakata. Seega võiks Venemaa väita, et Tartu rahulepingu praeguse kehtivuse tunnistamisest ei järeldu tingimata mööndust, et Eesti pole kunagi õiguspäraselt NSV Liidu koosseisus olnud.

28 Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest Eesti Vabariigi maa-alal.

29 Vt 6. XII 1919. a koosoleku protokolli, RA, ERA.957.10.28, l. 18.

30 Jaanus Piirsalu, Simmu Tiik esitab diplomaatilise iluuisutamise vabakava Moskvas. – Eesti Päevaleht 6. VIII 2008.