Rohelise rahvuskonservatismi sünd Nõukogude Liidu haual

Aro Velmet

„Arutlusi asja pärast“ on eesti rahvuskonservatiivse mõtte platooniline ideaal. Ka Lauri Vahtre ja Valdur Mikita koos ei suudaks midagi nii stiilipuhast kirjutada. Tartu ülikooli füüsiku Tiit Kärneri 38st esseest koosnevast kogumikust leiab midagi igale maitsele: seal on essee postmodernismi hukutavast mõjust ühiskonnale, mõtisklus võrdõiguslikkuse ebaloomulikkusest, mitu kirjutist Eesti demograafilisest kriisist koos võimalike lahendustega (emadele – loomulikult ainult emadele – peaks makstama laste kasvatamise eest palka, aga ainult siis, kui nad oma tööd hästi teevad). Põhiprobleemiks on Kärneri arvates nii lokaalselt kui ka globaalselt kaduv kord, mis avaldub „väärtuste ja religiooni mõju languses, kultuuri killunemises ning [—] kõige selle tulemusel perekondade lagunemises, kuritegevuse kasvus, narkomaania levikus, vaimsuse haihtumises“ (lk 232). Kärneri eshatoloogiline visioon seob omavahel eesti rahvuse tuleviku ja inimkonna tuleviku ökokatastroofi koidikul. Nii nagu inimkonna hoolimatus loodusliku mitmekesisuse suhtes ohustab meie tulevikku planeedi tasandil, on ka kultuuriline nivelleerumine, rahvuskultuuri asendumine massikultuuriga ja eestlaste passiivsus oma rahvuskehandi kaitsel suuremate ökoloogiliste probleemide sümptom. Tema vaatenurka võiks nimetada öko-essentsialistlikuks rahvusluseks ning see on viimastel aastatel Eestis üha levinum mõtteviis.

Kärneri kolme aastakümne jooksul peamiselt Postimehes, Sirbis ja Akadeemias ilmunud tekstide liberaalsest perspektiivist analüüsimine oleks kahtlemata huvitav, ent mitte ülemäära produktiivne tegevus. Nende maailmade vaheline kontseptuaalne kokkupuude on liig õhuke. On muidugi võimalik, et Kärneri silmis pseudoteaduslikud sotsiaalteadlased suudaksid vastata mõnedele „Arutlustes“ õhku visatud faktiküsimustele või väärväidetele. Näiteks võivad kriminoloogid ja rahvatervise uurijad näidata, et kuritegevus on nii Eestis kui ka läänes laiemalt langustrendis ja Eesti uimastiprobleemide taga pole mitte üleilmne väärtuste lagunemine, vaid Eesti geopoliitiline eripära ja läbimõtlemata narkopoliitika. Euroopa sotsiaaluuringu läbiviijad võiksid jällegi vastata Kärneri palgalõhe-teemalistele küsimustele nagu „Aga mis siis, kui naised eelistavadki veidi väiksemat tasu ja veidi suuremat vabadust tööl? Kas keegi on kunagi naiste käest küsinud, mida nad ise tahavad?” (lk 196). On küll ja naised kipuvad sellistes uuringutes vastama, et paindlikkus oleks väga tore, ainult paraku ei ole tegu valikuga, mis naistele endile teha jäetakse (siit ka probleem).

Kontseptuaalselt võiks arutleda ka selle üle, et postmodernism ei ole sama mis „tõe asendumine fabritseeritud tõdedega“ ega „kunagiste pappide ja parteitöötajate põhitegevuse igikestev jätk“ (lk 208). Vastupidi (väga lihtsustatult seletades), arusaam, et asju ei usuta mitte sellepärast, et need on tõesed, vaid asjad omandavad tõeväärtuse, kui nendesse usutakse, aitab mõista, miks paljud inimesed eitavad kliima soojenemist ka ülekaaluka teadusliku konsensuse valguses või miks Putini režiimil on niivõrd suur toetus, hoolimata järjepidevast ajaloomoonutamisest. Teisisõnu, postmodernistlikud teooriad aitavad mõista just neid probleeme, mis Kärneri südant valutama panevad ja mida ta peab ekslikult postmodernismi tulemuseks. Viimaks võiks soovitada pöörduda ajaloolaste ja antropoloogide poole, et mõista, miks Kärneri arusaam Eestist kui Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke südamest, kohast, kus põrkuvad „lapsik idealism Läänes ning šovinism ja imperialism Idas”, põhineb palju stabiilsemal, homogeensemal ja konsensuslikumal arusaamal kultuurist, kui kogukonnad seda tegelikkuses on. Sellised arusaamad kipuvad kultuurikonflikte looma, mitte neid kirjeldama. Ent sotsiaalteaduste-huvilised teavad neid tõsiasju juba isegi ja konservatiivse, loomuomast ühiskondlikku korda postuleeriva maailmapildiga sellised vaated lihtsalt kokku ei lähe. Nii et sellise kriitikaga kaugele ei jõua.

Küll aga võiksid Kärneri tekstid huvi pakkuda intellektuaalse ajaloo perspektiivist. Esseekogumik, mille varaseim tekst pärineb aastast 1985 ja hiliseim 2014, annab võimaluse mõista, kuidas meie praeguses, iseseisvas, avatud ja mitmekultuurilises riigis toksilisena mõjuvad konservatiivsed ideed sündisid ja arenesid dissidentliku vastuseisuna Nõukogude Liidu rahvuspoliitikale selle impeeriumi lõpuaastatel. Selle väitega ei taha ma neid ideid kuidagi halvustada – vastupidi, ma soovin näidata, et kultuuriline essentsialism oli tollal võimas poliitiline relv marksistlik-leninistliku juurtega ülalt alla tehtud rahvuspoliitika vastu. Mõistmata toonast konteksti, ei saa me ka aru, miks on ideedel kultuuride teaduslikult tõestatavast, üheselt defineeritavast ja normatiivselt väärtuslikust olemusest tänapäeval ka väljaspool EKRE-seltskonda intellektuaalide ja loomeinimeste seas niivõrd tugev kandepind.

Asetagem end Kärneri positsiooni. Tema esimesed esseed on otseses dialoogis hilise Nõukogude haridus- ja kultuuripoliitikaga, mida me tunneme põhiliselt venestamise nime all. Teadlane kritiseerib „Üldhariduskooli põhikirja projekti“, kus nõutakse ajalooõpetuses keskendumist sellele perioodile „mis läbiti ühtses paljurahvuselises riigis koos vennasrahvastega“ (lk 27). Ta kritiseerib migratsioonipoliitikat, mille tõttu toodi Eestisse sadu tuhandeid võõrtöölisi, mõtlemata kohalike eestlaste kultuurilise järjepidevuse säilitamisele (lk 40–43). Ta kritiseerib keelepoliitikat, mis surus 1980ndate alguses eesti keelt üha rohkem avalikust ruumist välja (lk 37). Viimaks kritiseerib ta ülalt alla käsu korras rakendatud meetodeid, mille toel see poliitika ellu viidi. Ent lõpuks on vaja Kärneril esitada ka ideoloogiline kriitika: põhjendada, miks marksistlik-leninistlik visioon maailmast, kus rahvused esmalt üksteisele lähenevad ja seejärel ühte sulavad, tuues kaasa töölisklassisisese vastasseisu lõpu ja uue sotsialistliku kvaliteedi, tegelikus maailmas ei päde. Veelgi enam, Kärneri kriitika peab veenma kahte auditooriumi: kohalikke intellektuaale, kes tunnevad muret eestikeelse kõrg- ja rahvakultuuri tuleviku pärast, ning kriitika adressaate, Gorbatšovi, vene teadlasi ja intellektuaale, kelle jaoks lubatud mõttemaailm perestroika-aastatel avardus, ent kes võtsid (või olid sunnitud võtma) sotsialistlikku ideoloogiat jätkuvalt tõsiselt.

Kärner lahendas selle keeruka ülesande muljetavaldava intellektuaalse tulevärgiga, mis tõi kokku rahvusluse, bioloogilise mitmekesisuse ja ajaloolise materialismi. Esiteks postuleeris füüsik „objektiivse“ rahvusteooria, mis jälgib ühiskondlikke protsesse nende oma sisemisest, teaduslikult kirjeldatavast loogikast lähtuvalt – idee, mis peaks marksistliku dialektikaga tutvunud inimestele silmapilk vastuvõetav olema. Siin aga sarnasus lõpeb. „Objektiivse protsessina“ ei mõelnud Kärner mitte tootmissuhete arengut (nagu Marx), vaid biosfääri looduslikke piire, mida inimkond ennast hukule määramata ületada ei saa. Normaalne ühiskondlik areng ei hoia Kärneri väitel alal mitte ainult bioloogilist mitmekesisust, vaid ka kultuurilist mitmekesisust, mis „annab ühiskonnale teatava garantii, et kriisisituatsioonides ta on võimeline leidma vajalikke lahendusi, sest kultuur lõppkokkuvõttes sisaldab endas inimlikku kogemust kontsentreeritud kujul“ (lk 36). Ajaproovile vastu pidanud rahvuslike väärtuste kaitse tagab ökoloogiliselt jätkusuutlikud ühiskondlikud otsused, kultuuride mitmekesisus omakorda tagab inimkonna tuleviku. Siin ja ka hilisemates esseedes viitab Kärner Nõukogude astrofüüsiku Nikolai Moissejevi globaalse evolutsionismi teooriale, millel on rohkem kui üks ühisjoon näiteks NSVLis kõrgelt tunnustatud mõtleja Vladimir Vernadski noosfääri ideega. Mõlemad nägid inimtegevust ja biosfääri kujunemist vääramatult seotud protsessina. Selle mõttekäiguga saavutas Kärner mitu eesmärki: esiteks võitis ta endale tugevad liitlased tunnustatud Nõukogude teadlaste ideede näol, tõstis „rahvusküsimuse“ provintsivaidluse tasemelt globaalse tähendusega teemaks ning formuleeris selle terminites, mis haakusid marksistliku arusaamaga ühiskonna vääramatust, materialistlikult determineeritud arengust.

Viimase lihvina andis Kärner „rahvusele“ oma definitsiooni, mis välistas lisaks ametlikule Nõukogude internatsionalismile ka migratsioonipoliitikast lähtuva pragmaatilise multikultuurilisuse, mida ta pidas Eesti kohalike võimurite lähteseisukohaks (umbes, et „kui need tiblad juba siin on, siis tuleb ju nendega midagi peale hakata“, lk 35-36). Esiteks kujunevat inimese rahvustunne välja alateadvuslikult ja lapsepõlves, nii et ta on seotud „teatud kultuurikeskkonnaga, eelistab seda kõikidele teistele“ (lk 86). Sellega välistab Kärner igasuguse integratsiooni. Teiseks polevat kahe kultuuri kõrvuti eksisteerimine bioloogiliselt võimalik: „võõra kultuuri [—] täielik omandamine saab tähendada vaid omaenda kultuurist lahtiütlemist” (lk 22). Selle üheks põhjuseks olevat inimestevaheline „loomulik“ antagonism, seda olla mõistnud juba Claude Lévi-Strauss. Niisiis, Kärnerile pole oluline mitte lihtsalt kultuuriline mitmekesisus, vaid autentsete ja puhaste kultuuride mitme­kesisus.

Küsimus pole selles, kas Kärneri teooria n-ö vastab tõele või mitte. 1980ndate Nõukogude kontekstis polnud kindlasti tegu marginaalse ideega. Kärneri arutluskäik võimaldas rääkida rahvuskultuurist, mainimata seejuures autonoomiat või iseseisvumist, ja paelus ka neid intellektuaale, kes pidasid rahvusküsimust teisejärguliseks. Lõpuks oli see võimas diskursiivne vastuhoob „objektiivsele“ marksismile, pakkudes välja teise, pealtnäha veelgi vastuvaidlematult tõelise jõu planeedi biofüüsikaliste piiride näol. Muide, selline strateegiline essentsialism, poliitiliste probleemide taandamine loodusteaduslikeks probleemideks, pole kaugeltki ainult rahvuslaste pärusmaa. Meenutagem geiaktivistide hüüdlauset „Ma olen sellisena sündinud!“, mis oli USAs kindlasti efektiivne, aga mille peale neuroteadlased ütleksid ilmselt parimal juhul: „Jah, aga …“. Kummagi näite puhul ei tähenda teaduse sidumine identiteedipoliitikaga tingimata, et teaduslikke argumente oleks kasutatud kuidagi meelevaldselt või pragmaatiliselt, korruptiivselt. Vastupidi, me näeme, et ka intellektuaalid elavad omas ajas ja teaduslikud ideed sünnivad paratamatult poliitiliste muredega inimeste peas. Teadus ja poliitika – kes neid suudaks lahuta.

Ent tasub meenutada ka Nietzschet, kelle arvates pole dogmaks muutunud teadus midagi rohkemat kui religiooni analoog – veel üks katse leida üks inimteadvusest eraldi seisev pidepunkt, millele toetudes nihutada maailma. Kärneri pidepunkt võis 1980ndatel olla efektiivne ja tema ökokriitiline lähenemine on taas aktuaalne, ent kokkuvõttes toob rahvusliku puhtuse otsimine tänapäeval kaasa rohkem probleeme kui lahendusi. Globaalne ökokatastroof on lähedal ja me peaksime seda tõsiselt võtma, ent selle mõju inimkonnale pole lõplikult otsustatud ei üht- ega teistpidi. Igal juhul nõuab kliima soojenemisega kohanemine rohkem rahvustevahelist koostööd ja mõistmist, et inimeste liikumine on olnud normaalne nähtus sellest ajast saadik, kui eestlaste eelkäijad üle Uuralite Läänemere äärde jõudsid. Mis puudutab rahvuskultuuri tulevikku, siis jään ma Kärneriga viisakalt eriarvamusele ja eelistan maailma, kus Tammsaaret loevad paljud eri nahavärvi ja maailmavaatega inimesed, maailmale, kus viimane eestlane istub inimtühjal Vargamäel, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kramplikult käte vahel, ning õhkab jõudu kokku võttes: „Vähemalt ei puudutanud seda ühegi venelase käsi” – ja siis sureb.