Reformatsiooni saadikud

Reformatsiooni mõju nüanssidesse süüvimine muudab ühtlasi käsitust reformatsioonist endast.

PIRET LOTMAN

1933. aasta 8. septembril, neitsi Maarja sündimise püha õhtul, asus väike grupp Eesti katoliiklasi teele Rooma poole. Pühas linnas paavsti audientsil sai neile kui „reformatsiooni saadikuile“ osaks eriline tähelepanu.¹ Nad võeti vastu just nimelt kui reformatsiooni, mitte kui Maarjamaa saadikud. Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine Eestis kinnitab selle kujundi tabavust. Reformatsioonile pühendatud arvukad loengud, seminarid, konverentsid ja ilmunud tekstikogumikud olid vaevalt ajendatud eestlaste erilisest austusest Martin Lutheri või evangeelse kiriku vastu, pigem terendas eri valdkondade humanitaarteadlastele võimalus tuua fookusesse oma uurimistulemused. Ja kaugeltki mitte üksnes kirikuloolisest või teoloogilisest aspektist, sest uuritagu Eesti poliitilist või mentaliteedi, keele või kirjanduse, muusika, arhitektuuri või majanduse ajalugu, otsapidi jõuame ikka välja reformatsioonini. Reformatsiooni mõjusid uurides uurime me iseennast. Nagu Saksa vallutus liitis meid poliitiliselt Lääne-Euroopaga, liitis reformatsioon meid vaimselt protestantliku maailmaga. Kõigi pühakute päeva eelõhtul Wittenbergi lossikirikus avalikustatud 95 Lutheri teesi vallandasid pikaajalise protsessi, mis on meid vorminud ja mille jälgi on meie tänapäevas rohkem, kui seda tavaelus adume.

Reformatsiooni mõju nüanssidesse süüvimine muudab ühtlasi käsitust reformatsioonist endast. Enam ei tõmmata teravat piiri keskaegse kirikutraditsiooniga, kus juurdusid ja mõnel puhul olid juba avaldunud reformaatorite ideed, samuti ei suhestata reformatsiooniga üksnes protestantliku kiriku arengut, vaid kogu lääne kirikut ja ühiskonda hõlmanud muudatused. Rootsi reformatsiooniloolase Martin Berntsoni väitel oli reformaatorlike teoloogide puhul kõige uuenduslikum nende tahe ja suutlikkus rakendada oma ideid praktikas, võimalikuks sai see aga üksnes ilmalike võimuinstitutsioonide toel.²

On otse sümboolne, et reformatsiooni poliitilise ajaloo uurimise järjepidevust hoidnud Tartu ülikool on ise reformatsiooni laps – loodud 1632. aastal Academia Gustaviana’na eeskätt Liivi- ja Ingerimaa tarvis luterlike pastorite koolitamiseks. Nagu ka selle kõrgkooli eelkäija, Tartus aastail 1583–1600 ja 1605–1625 tegutsenud jesuiitide kolleegium, mis kavandati katoliiklike ideede levitamise eelpostiks nii õigeuskliku Venemaa kui protestantliku Skandinaavia suunal. Jesuiidi paatrite tarvis 1622. aastal Braunsbergis ilmunud käsiraamat „Agenda parva“ on ainus säilinud raamat, mis sisaldab esimesi terviklikke eestikeelseid palveid. Eestikeelsete trükitekstide olemasolu on teada küll juba reformatsiooni koidikult, 1525. aastast.

Jesuiitide viljakas tegevus eestikeelse kirjasõna üllitamisel ja nende pedagoogiliste meetodite tõhusus lubavad oletada, et eesti kirjakultuur arenenuks ka katoliiklikus areaalis. Oletuseks see aga jääbki, tõsiasi on, et aluse eesti kirjakeele järjepidevusele rajasid luterlikud vaimulikud. Järjepidev ja tulemuslik on olnud ka eestikeelse kirjasõna uurimine, mis on ootuspärane, sest kirjakeel on meie identiteedi ja enesemääratluse alus. Samuti meie kirjakeele kujunemisloo mõtestamine reformatsiooni kontekstis: on üldteada, et just Martin Luther asetas emakeelse sõna liturgia ja usuõpetuse keskmesse.

Üldtuntud on ka Lutheri mõju saksa kirjakultuuri kujunemisele ning tema enda mahukas saksakeelne kirjalik pärand. Kaalukas roll Lutheri ideede kiirel levikul, eriti Põhja-Euroopa hansalinnade võrgustikus, oli igat liiki trükitekstidel, millest suur osa kirjutati jätkuvalt ladina keeles. Ladina keele omandasid tolle aja haritlased juba triviaalkoolis, selles keeles õpiti filosoofiat ja teoloogiat, kaitsti disputatsioone ja kirjutati teadustöid ning nii ametlikke kui ka erakirju. Seda laadi Liivi- ja Eestimaaga seotud veel läbi uurimata kirjalikku ainest on suurel hulgal säilinud Eesti ja teiste Euroopa riikide arhiivides ja raamatukogudes. Nende allikate uurimisel tekkis lünk pool sajandit väldanud Nõukogude okupatsiooni ajal, osalt režiimi religioonivaenulikkuse ja rahvusvahelise koostöö puudumise tõttu, kuid peapõhjus on klassikaliste keelte ning kesk- ja varauusaegse filosoofia kaotamine õppekavadest. Klassikaliste keelte, eriti ladina keele oskuseta jääb XVI ja XVII sajandi kultuuriprotsesside mõistmine paratamatult pealispindseks. Tänu usuteaduskonna ja klassikalise filoloogia õppetooli taasavamisele Tartu ülikoolis on siin lühikese ajaga tehtud tõeline läbimurre. Kristi Viiding, Marju Lepajõe, Meelis Friedenthal, Katre Kaju, Kai Tafenau, Kaspar Kolk ja Janika Päll on vaid esimesena meenuvad latinistidest autorid, kelle uurimistööd on reformatsiooni kultuuriliste mõjude mõtestamise Liivi- ja Eestimaal viinud täiesti uuele tasandile.

Viimase kümnendi reformatsiooni kultuurimõjude uuringute teine iseloomustav joon on interdistsiplinaarsus. Kirjalikud tekstid vahendavad reformatsiooniideid ning on ka nende põhiline uurimisallikas, kuid Martin Lutheri sõnul on kristlase meeleelundid kõrvad. Õpetuse keskmesse asetus seega ennekõike kuuldav sõna. Suulisuse ja kirjalikkuse vahekord, suulise kõne jäljed eesti keele kirjalikes tekstides on nähtus, millega enne Kristiina Rossi ei olnud keegi süvitsi tegelenudki. Suuline ja kirjalik põimuvad kirikulaulus ning siin saavad kokku keele- ja muusikateadlaste uuringud. Eriti viljakad on varauusaegse kirikumuusika uurimisel olnud Eesti muusikaakadeemia teadurid, ennekõike Toomas Siitan ja tema õpilased. Uus Eesti ajalookirjutuses on ka kiriku kui visuaalse ruumi mõtestamine luterlike mõjude kontekstis. Kunstiteadlase Krista Kodrese sõna ja pildi tähenduste ja vahekorra muutumise analüüsid põhinevad konkreetsetel näidetel Eesti kirikuist, nagu ka Merike Kurisoo luterlikku kirikuruumi käsitlevad uurimused.

Kolmandaks tuleb märkida Liivimaal toiminud reformatsiooni mõjude tausta uurimise avardumist mitmes aspektis. Kõigepealt ajalises plaanis. Protestandid küll tõlgendasid tekste, kuid toetusid paratamatult keskaegsele kirjavarale, eriti kooliõpikute puhul. Katoliku ajast pärit raamatute kasutust luterlikes kirikutes ja koolides on Eestis säilinud raamatute või nende nimekirjade põhjal analüüsinud Tiina Kala, Kaspar Kolk ja Jüri Kivimäe. Kivimäe uurimus Philipp Melanchthoni ideede levikust Liivimaal juhatab ruumilise dimensioonini. Eesti alal kasutatud kirjanduse päritolu uurimine aitab sügavamalt mõista ka siin tegutsenud vaimulike intellektuaalseid kontakte, täiendades nii Arvo Teringu põhjalikku ülevaadet nende sidemeist Saksamaa luterlike ülikoolidega. Tavaelu küsimuste hõlmamine reformatsiooniajaloo temaatikasse on samuti tähelepanuväärne. Esimesena meenub siin Inna Jürjo käsitlus naise seisundi muutumise kohta luterlikul alal.

Kõigile neile uurimustele on peale uue ainese kasutuselevõtule iseloomulik värske pilk vanadele allikatele. Eesti talupojast, luterlike haridusprogrammide tegelikust objektist, need kuigi palju ei räägigi. Ometi on juba palju aastaid eestlaste lugemis- ja kirjutamisoskusele keskendunud Aivar Põldvee terav pilk leidnud neist nii mõndagi üllatavat ja ammu kulunud tõdesid kummutavat.

Rääkides viimase kahe kümnendi suundumusest reformatsioonimõjude uurimisel ei saa mõistagi eirata tööd hõlbustavaid tehnoloogilisi uuendusi, andmebaase ja tekstitöötlusprogramme. Abiks on need olnud näiteks selliste töömahukate väljaannete koostamisel nagu Georg Mülleri jutluste sõnastik³ või Heinrich Stahli tekstide sõnastik.⁴

Kirjasõna ongi see, mis jääb meile reformatsiooni aastapäeva tähistamisest alles. Reformatsiooniprotsessi vallandanud teesidega on meil juba mõnda aega võimalik tutvuda oma emakeeles teoloog Urmas Petti asjatundlikus tõlkes. Tema koostatud valimik sisaldab ta enda tõlgete kõrval luterliku teoloogia heade tundjate Meelis Friedenthali, Marju Lepajõe ja Anne Burghardti kommenteeritud tõlkeid.⁵ Neile Lutheri valdavalt 1520. aastaist pärit kaalukatele kirjatöödele lisandus möödunud aastal teinegi eestikeelne valimik. Vallo Ehasalu valitud ja tõlgitud Lutheri „Lauakõned“⁶ on raamat, mis vahendab meile hilisemat, seega küpsemat, kuid laialivalguvamat ja kohati vastuolulistki Lutherit. Siin pole tegu enam Lutheri enda kirja pandud mõttearendustega, vaid tema arvukate jüngrite üles tähendatud vestlustega eri teemadel, pärit aastaist 1531–1546. Valimiku koostaja Ehasalu järelsõna kohaselt ei kajasta need kõned reformatsioonisündmusi, kuid seal avaldub väga selgelt reformatsiooniteoloogia.⁷

Reformatsiooniaastal ilmunud tekstikogumikud veenavad meid, et järjepidev on ka Eesti luterlik teoloogiline mõte. Teoloogiadoktorit Arne Hiobit on ajendanud reformatsiooni 500. aastapäev kirjutama Martin Lutheri ja protestantliku reformatsiooni teemal pikema arutluse „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult“.⁸ Nagu pealkirjaski viidatud, on need kolm teoloogilist mõtisklust kirjutatud väga isiklikust vaatenurgast. Kirjatöös „Luterlik reformatsioon ja meie tänapäeval“ vaatleb Hiob Martin Lutheri ideid ajaloosündmuste kulu kaudu ning poleemikas mitmete autorite ja konfessioonidega. „Kristlus, luterlus ja eesti rahvausund“ seob eesti usundiloolaste, vaimulike ja literaatide käsitlused tänapäevani ulatuvaks tervikuks. Peatüki lõpul jõuab autor välja kirikumuusika, Hugo Lepnurme ja Bachini, juhatades nii sisse viimase mõtterännaku „Luther ja Bach. Kahe suurkuju radadel“.

Reformatsiooni 500. aastapäeva puhul korraldatud kahepäevase suurejoonelise kongressi „Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud ja perspektiivid“ ettekannetel põhineb usuteaduste instituudi sama pealkirjaga väljaanne.⁹ Siingi vaadeldakse reformatsiooniideede arengut ajaloolises perspektiivis, kuid rangemates akadeemilistes raamides. Kogumiku artiklid on temaatiliselt jaotatud nelja ossa. Esimene ehk „Usupuhastus, vaimsus ja ajalugu“ sisaldab teoloogide Thomas-Andreas Põdra, Pekka A. Kärkkineni ja Matthias Burghardti teoreetiliste analüüside kõrval ajaloolase Juhan Kreemi ülevaadet reformatsioonisündmuste käigust Liivimaal. Viimasega haakub hästi järgmises alajaotuses vaadeldav usupuhastuse mõju kultuurile ja haridusele. Seal toob Marju Lepajõe esile antiigist lähtuva hariduskontseptsiooni foonil Lutheri hariduskäsitusele eriomase. Kristiina Ross jõuab aga eesti kirjakeele „luterlikkust“ analüüsides tõdemuseni, et „kuigi see sündis luterliku usupuhastuse viljana, ei olnud see oma kujundamismeetodite poolest üldsegi luterlik“.¹⁰ Teemaploki lõpetab Mart Jaansoni artikkel, kus on käsitletud luterliku koraali osa eesti kirikulaulu kujunemises. Kogumiku järgmised peatükid „Usupuhastus, inimene ja ühiskond“ ning „Usupuhastus, kirikud ja pluralism“ on juba puhtalt teoloogidest autorite päralt. Johann-Christian Põder, Ove Sander, Anne Kull, Marko Tiitus, Anne Burghardt, Tiit Pädam ja Thomas Andreas Põder lahkavad siin protestantliku kiriku suhteid ühiskonna ja teiste kirikutega nii teoreetilisest kui ka päris päevakajalisest vaatenurgast.

Kindlasti ei vaja lähemat tutvustamist lugejate seas populaarse akadeemilise ajakirja usupuhastuse 500. aastapäevale pühendatud erinumber.¹¹ Kirsiks sellel tordil on Kalle Heina eestindatud Martin Lutheri kaitsekõne Wormsi riigipäeval ja keiser Karl V vastus temale. Lutheri ohtralt tsiteeritud lauset „Siin ma seisan ja teisiti ei või“ me sellest tekstist siiski ei leia. Põhjus, miks reformatsiooni aastapäev on leidnud nii ulatuslikku kajastamist ka väljaspool usuteaduslikke väljaandeid, tuleb selgelt esile Saksa poliitiku Wolfgang Schäuble väitest: „Reformatsioonil oli algusest peale olemas poliitiline mõõde. See mõjutas Saksamaa ja Euroopa arengut aastasadu ning mõjutab tänapäevalgi.“¹²

Reformatsioonist ei saa mööda vaadata ükski meie kultuuriruumi varauusaja uurija. Seda tõdeb ka rahvusarhiivi toimetiste värske väljaande koostanud Katre Kaju: „Reformatsiooni 500 aasta juubel, mida 2017. aastal tähistatakse arvukate konverentside ja raamatutega, võinuks anda hea lähtekoha ka Rahvusarhiivi toimetiste esimesele numbrile, sest varauusaegne haridus- ja kultuurielu on vast valdkonnad, kus reformatsiooni mitmekesist mõju üle hinnata ei ole vast võimalik. … Isegi kui reformatsiooni mõju või Lutheri tähtsust XVII sajandit käsitlevais artikleis otsesõnu pjedestaalile ei tõsteta, ei tähenda see, et need oleksid ilmtingimata unustatud, seda eriti juhul, kui fookus on mujal.“¹³ Erineva temaatika ja fookusega artikleid ühendab selles kogumikus ideeajalooline aspekt, see on poliitiliste, hariduslike või meditsiiniliste ideede ja tekstide levik ning vastastikune mõju.

Siinkohal ei raatsi mainimata jätta veel üht reformatsiooni tähistamise aastal ilmunud Eestiga seotud autori mitte küll eestikeelset mahukat uurimust: Brilli kirjastuse väljaandel ilmus Jürgen Beyeri doktoritööl põhinev monograafia ilmalikest prohvetitest varauusaegses Euroopas.¹⁴

Ja see pole kaugeltki kõik. Alles trükisoe on Marju Lepajõe kaitsmise ootel doktoritöö „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel“, milles autor analüüsib Lutheri haridus- ja keelekäsituse avaldumist varastes eestikeelsetes tekstides. Tänapäevase käsitusega reformatsioonisündmustest ja mõjudest Eesti alal on peagi võimalik tutvuda lähiajal ilmuvas Riho Altnurme koostatud kõrgkoolide õpikuks kavandatud raamatus „Eesti kiriku- ja religioonilugu“.

Varauusaja Eesti kultuuriloo uuringud on reformatsiooni tähistamise aastapäeval head vilja kandnud. Ja puud, nagu teame, tuntakse ju viljast.

1 Eduard Profittlich, Katoliku Kirik Eestis. – Kiriku Elu, nov 1933, nr 11, lk 1.

2 Martin Berntson, Kättarland: en bok om reformationen i Sverige. Artos, Skellefteå 2017, lk 26–29.

3 Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop, Georg Mülleri jutluste sõnastik. Toim Jaak Peebo. Tartu Ülikool, Tartu 2000.

4 Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop, Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Toim Valve-Liivi Kingisepp. Tartu Ülikool, Tartu 2015.

5 Martin Luther, Valitud tööd. Koost Urmas Petti. Ilmamaa, Tartu 2012.

6 Martin Luther, Lauakõned. Valinud ja saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu. Tallinn 2017.

7 Ibid., lk 214.

8 Arne Hiob, Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Johannes Esto Kirjastus, Tallinn 2017.

9 Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Koost Randar Tasmuth, Anne Burghardt, Thomas-Andreas Põder. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduste Instituudi toimetised XXIV. EELK Usuteaduste Instituut, Tallinn 2017.

10 Ibid., lk 102.

11 Usupuhastus 500. Akadeemia 2017, nr 10.

12 Wolfgang Schäuble, Reformatsiooni juubel 2017 ning Saksamaa ja Euroopa poliitika. Tlk Silvi Wiezer. – Akadeemia 2017, nr 10, lk 1797.

13 Katre Kaju, Eesti- ja Liivimaa varauusaegsest haridus- ja kultuurielust. Kuraditosin vaadet. – Rahvusarhiivi toimetised, nr 1 (32). Kroonikast epitaafini. Rahvusarhiiv, Tartu 2017, lk 5-6.

14 Jürgen Beyer, Lay Prophets in Lutheran Europe (c. 1550–1700). Brill’s Series in Church History and Religious Culture. Toim Wim Janse, Fred van Leiburg. Kd 74. Brill, Leiden, Boston 2017.