Poorne mina

Mõned mustrid tihenevad, mõned hargnevad või lausa hajuvad. Minas pole midagi jäävalt kindlat.

JAN KAUS

Inimene on oma piiratusest teadlik organism. Arvatavasti pole ma enda­suguste seas ainus, kes mõtleb aeg-ajalt oma surmast. Olgugi et surnu jaoks pole enam vahet, kas tema maised jäänused saadetakse kuldsel katafalgil tipparhitekti projekteeritud krematooriumisse või visatakse need turutagusele prügi­hunnikule kanade nokkida, ei soovi ma juba mõnda aega, et mind maetaks kirstus. Kirst meenutab vaglavastast vangikongi, mis takistab surnukehal ümbritsevasse sulanduda, sellega kokku laguneda. Eelistaksin mõnda puuvillast kotti ning risti või kivi asemel võiks istutada mu kohale puu. Kuigi selline soov pole tavapärane, ei tulnud ma sellisele mõttele muidugi ise – peamine inspiratsiooniallikas on olnud Friedensreich Hundertwasseri Õnnelike Surnute Aed. Neile aga, kellele selline jutt paistab siiski veider, soovitan lugeda Emanuele Coccia „Metamorfoose“. Temagi on kirstude vastu: „Nõnda saab surm ettekäändeks eemaldada meie keha vastastikususe tsüklist, mida eeldab kogu maine eksistents“ (lk 110).

Muidugi mõista ei põhine Coccia vastuseis kirstudele juhuslikul trotsil, vaid võrsub maailmavaatest, mida nimetaksin siinpoolsuse metafüüsikaks. See kohmakavõitu väljend püüab osutada vaatele, mille fookus pole suunatud mitte teisele poole elu, vaid ellu, elu keskmesse. Kirjutasin sellest hiljuti nii: „Võib-olla me vajame uut metafüüsikat, mis ei sooviks ulatuda meie maailmast üle, vaid üha sügavamalt maailma sisse. Me ei vaja enam teispoolsuse, vaid siinpoolsuse metafüüsikat.“¹

Võimalik, et Coccia väike, ent intensiivne raamat on võimeline kõlama vastu nende hinges, kes ei usu monoteistlikke muinasjutte, kuid otsivad sellegipoolest oma elust suuremat mõõdet. Kahtlemata Coccia pakub seda, eemaldades võrrandist jõu, mida ollakse harjutud tähistama Jumala mõistega. Coccia kirjeldab maailma, mis seisab üleval ka Jumalata. Lühidalt võiks selle kokku võtta nii: maailm ei pea mahutama mõnda imepärast olendit nagu Jumal, sest maailma enda mõõtkava ja ülesehitus on imepärased. Tõsi, selline hoiak ei asetu ilmtingimata monoteistliku vaate vastu. Näiteks Simone Weil jõudis holistliku teadmise läveni kristlikus meelsuses: „Universumi ilu on ainus tõeline ilu, ainus Jumala tegeliku kohalolu ilu. Ei midagi vähemat kui Universum ise on ilus.“² Coccia räägibki universumi ilust ilma Jumala kohaloluta.

Jumala asemel asetab Coccia oma käsitluse keskmesse ei millegi muu kui elu. Tõsi, „elu“ on lai väljend, kusjuures Coccia paisutab „elu“ tähendusvälja vaat et piiramatuks, nii et korraga on kõik olemasolev eluga seotud, sellest võrsuv, selles toimiv. Just sellele tõsiasjale tahabki Coccia osutada – seisatada pilk seal, kust tavaliselt läbi vaadatakse. Või õieti osutada, et elu(st) võrsuvad jõud määratlevad kõike, kuhu me pilgu kinnitame. Probleem on lihtne: kuna me elame, oleme elus, oleme ise elu(st) võrsuva jõu ilmingud, täielikult elu sees, kipume selle kõige enesestmõistetavama tõsiasja sageli ära unustama, elamise käigus ei pruugi elu olla mitte niivõrd ennast täitev eesmärk, kuivõrd meie käsutusse antud vahend (sageli näib olevat võimalik saavutada „parem elu“, olgu selleks siis välismaa kuurort või elujärgne paradiis). Coccia tehe on lihtne: elu pole antud meie käsutusse, vaid meie oleme antud elu käsutusse.

Elu laiub nii meie sees kui ka meie ümber ning see enesestmõistetavus ei lase sageli elu kõikehõlmavust näha; tajuda seda, kui kaugele ja kui erinevatel viisidel teostub elu ulatus, kuidas see ulatub nälkjatesse ja inimestesse, koeradesse ja kassidesse, bakteritesse ja eukalüptidesse. Elu ei tee elusolenditel vahet: „ei looduses, liigis ega isendis pole mingit tõket, mis sunniks elu jääma igavesti ühteainsasse vormi, liiki, kehasse“ (lk 102). Elu viib Coccia vaates ellu enam-vähem sama, mida monoteistlikus hoiakus teeb Jumal – võidab surma: „mitte miski looduses ei sure – kõik kujuneb ümber“ (lk 102-103). Cocciale sisaldab elu mõiste mitte ainult orgaanilist, vaid ka anorgaanilist jõudu; mitte ainult maist, vaid ka kosmilist ulatust; elu on „andnud kosmosele võimaluse end väljendada“ (lk 45).

Püüangi allpool kirjeldada Coccia elunägemust pisut lähemalt.

Suur osa loodus- ja reaalteadlasi on jõudnud tegelikkust oma teaduste kaudu uurides ühe üldise põhjapaneva järelduseni. Astrofüüsik Carlo Rovelli on selle sõnastanud nii: „parim maailmast mõtlemise grammatika on muutumise, mitte püsivuse oma. Mitte olemise, vaid saamise oma.“³ Pole ainult nii, et muutused juhivad erinevate vormideni, vaid ka nii, et vormid püsivad muutuvuses, tähtis pole ainult vorm, vaid ennekõike vormumine. Coccia elukäsitluse keskmes on samuti muutuvus, mis toimib kahel tasandil, nii ühe eluvormi sees kui ka kõikide eluvormide vahel. Esimese näiteks sobib tõugu muundumine liblikaks – aga ka lapse muutumine täiskasvanuks: „Metamorfoos pole miski muu kui mehhanism, mis võimaldab kahel ühitamatul kehal samale isendile kuuluda“ (lk 62). Coccia toob sisemise muutuvuse kinnitusi kõikjalt elusloodusest. Näide faunast: „putukas on pigem vormide elu kui üksainus eluvorm“ (lk 63). Näide floorast: „Kui võtta aluseks õie ja lehe algne ekvivalentsus, osutub taime iga elund vahetatavaks ükskõik millise teise elundiga“ (lk 86). Teiseks tähendab elu muutuvus ühe eluvormi muutumist teiseks. Lausa suurepärase näite toob Coccia valguse ja taime suhtest: „Kasvamine tähendab ju tõepoolest, et taim salvestab valgust oma kehasse. [—] Õun, pirn, kartul – igaüks neist on meie planeedi mineraalsesse ainesse kapseldunud killuke maavälist valgust“ (lk 167). Tsitaadis liigubki elu anorgaanilisest vormist orgaanilisse, nii et nendevaheline erisus ähmastub. On tore mõelda, et süües head salatit sööme ka kosmilist valgust.

 

Elu kehastumine muutuvuses tagab elu jätkuvuse. Elu seisneb kandumises: „sünnitamine tähendab, et elul, tema hingusel, tema minal lastakse rännata, asuda teise kohta ja teise kehasse“ (lk 37). Coccia räägib „triivist“: „Kõik muudab asukohta, isegi kui me seda ei märka. Kõik muudab vormi, isegi kui see jääb meie silmadele nähtamatuks. Maailm kui planetaarne reaalsus on triiviv keha ja teistpidi: triivimine on selle universumi kõigi kehade, nii maiste kui ka taevaste kehade peamine omadus“ (lk 132). Nii nagu Coccia haarab oma elukäsitlusse mitte ainult orgaanilised, vaid ka anorgaanilised ilmumid, tähistab triiv ühtaegu füüsilisi ja vaimsed protsesse, selle „väljendused on seks ja toitumine, aga ka kujutlusvõime, keel, sünd, surm“ (samas). Samuti ulatub elu jõud olevikust kaugele minevikku ja tulevikku: „Võtame kõik elavad, mitte ainult need, kes kuuluvad ühte liiki, vaid kõikidest liikidest elusolendid, mitte ainult need, kes elavad praegu, vaid ka need, kes on elanud elu algusest peale ja saavad elama tulevikus. Neil kõigil on üksteisega sama suhe mis röövikul ja liblikal. Nad on üks ja sama elu, mis kandub kehast kehasse, liigist liiki“ (lk 186). Organism sureb, et elu saaks elada. Keha surelikkus on elu alatasa jätkuva kandumise lüli.

Olen sageli tundnud, kuidas tahaksin siseneda teise inimese teadvusse, asetada omaenda teadvuse teise omaga kohakuti, aga see on loomulikult võimatu, sest mu teadvus on mu kehas kinni ning ma vajan erinevaid tõlkepraktikaid (keelt, puudutusi, liikumist jne), et omaenda teadvust teistele teadvustele vahendada ning et teised teadvused saaksid mingilgi moel minuni ulatuda. Nagu teada, läheb suur osa igast tõlkekatsest vahendamisel kaduma, teadvuste kommunikatsiooniaktid on nõnda katkendlikud, et nende puhul on raske kasutada „kandumise“ verbi. Mu teadvus püsib minus, on minus kinni, aga Coccia näitab, et elu mitte. Elu kandub ühest teadvusest teise – luues neid teadvusi ja samas nendest teadvustest hoolimata. Võib-olla seisnebki inimeste traagika selles, et nad samastavad oma olemasolemist ainult oma teadvusega, täpsemalt, teadvusel olemisega. Aga imetaja kesknärvisüsteem on ainult üks elu loodud mooduseid reaalsusega kontakteerumiseks. Me oleme avastamas teiste liikide tundlikkust – loomade, taimede ja seente intelligentsi – ning neid avastusi takistab laiemalt levimast lihtne eelhoiak, mille kohaselt ei saa mõtlemine eksisteerida väljaspool aju.

Kui võtta kas või eksperimendi korras omaks Rovelli mainitud muutuvuse grammatika (mida praktiseerib läbivalt ka Coccia), kaasneb sellega kolm pöördelist teadmist.

Esiteks arusaam maailmast kui interaktsioonidel, mitte ainult/niivõrd objektidel põhinevast reaalsusest; reaalsusest, milles relatsioonid ja interaktsioonid määratlevad objekte rohkemgi kui objektid relatsioone ja interaktsioone. Iga organism on küll elu tehtud teos, aga ta on ka elu kandev (ja elu kantav) seos. Iga organism kannab endas kedagi teist (olgu selleks omaenda järglaste potentsiaal või hoopis suur hulk mikroskoopilisi olendeid, kes kasutavad organismi kui omaenda liigi elu tagavat ökosüsteemi), samal ajal on iga organism ka kellegi teise poolt kantud (olgu selleks esivanemad või pinnas), ning organism kandub ka ruumis kusagilt kusagile, et kandumise käigus muunduda: „Olla maailmas, see tähendab kanda midagi muud peale iseenda ja olla ise kantud, edasi viidud teiste poolt“ (lk 138). Just äsja eesti keeles ja samuti „Bibliotheca Controversiarumi“ sarjas ilmunud Michael Marderi „Taimmõtlemises“ astutakse sammuke edasi ja osutatakse taimele kui organismivormile, kes ületab ainsuse ja mitmuse vastanduse, nii et me silme ette kerkib ühtaegu nii objekt kui ka relatsioon: „Taimhing on iseenesest taimhingede kooslus: korraga üks ja palju.“⁴

Coccia kuulutab otsesõnu seosekeskset mõtlemist: „Intellekt ei ole asi, vaid suhe. Ta ei eksisteeri meie kehas, vaid suhtes, mille meie keha loob paljude teiste kehadega. [—] See, mida meie nimetame vaimuks, on alati kahe liigi elu ühendus“ (lk 175). Nagu paljud enne teda, jõuab ka Coccia hoiakuni, mille kohaselt tähendab seosekeskne mõtlemine ka liigiülest mõtlemist: „iga kord, kui omistame mõne inimliku joone taimele või loomale, tunnistame ühtlasi, et meiski leidub midagi, mis pole loomult puhtinimlik.“

Coccia seosekeskne mõtlemine ei väljendu ainult „Metamorfooside“ sisulisel, vaid ka vormilisel tasandil. „Metamorfoosid“ on mahult lühike, aga ülimalt tihe, tekst meenutab liigirikast ja tihedat metsa, tantsivat tihnikut, mille iga taime juures tuleb seisatada ning imetleda ühtaegu selle iseseisvat ilu ja samal ajal selle seotust ümberkaudsega. Üks lause võib olla teise lause seeme, kolmas lause aga teise lause õis. Lausete intensiivsust rõhutab metafooride kasutusviis, mis tekitab ühtaegu keskendunud ja vaba lugemiskogemuse. Metafoor mõjub Coccia tekstis justkui metamorfoosi keeleline ekvivalent: iga väljend võib saada metafoori kaudu seotud hoopis teistsuguse väljendiga, tähendus kandub nagu mükoriisa, mis üksikuid elemente kokku seob. „Metamorfoosid“ mõjub nagu väikese territooriumiga, aga liigirikas kaitseala, milles lugeja tähelepanelikkus saab tähendusrikkust kasvatada. Sedakaudu osutab Coccia justkui tahtmatultki kirjasõna ja lugeja tähenduslikule suhtele: lugeja ei saa liikuda tekstis ringi nagu turist.

Jäin „Metamorfoose“ lugedes mõtlema, et kui putukate maailmas saab tõuk muunduda liblikaks, siis seda metamorfoosi saab kanda metafoorses tähenduses üle inimestele – ometi toimub sageli inimeste vaimses elus midagi vastupidist – laps lööb uudishimu maailma suhtes lahti nagu liblikas oma tiivad ja hakkab maailmas rõõmsalt ringi laperdama, ent täiskasvanuks saades võib ta võtta omaks mingid (eel)arvamused ja kasvatada nendest enda ümber kaitsva, jäiga kesta. Liblikas muundub tõuguks.

Teiseks: nagu juba mainitud, saab seosekesksus tõeliselt teostuda ainult spetsietsismist, inimkesksusest vabanemises; kui hülgame jäädavalt arusaama, et inimliigi tundlikkus tõstab meid teistest liikidest kõrgemale. Kogu see „looduse krooni“ idee on ajast ja arust, osa meie ajaloo huumusest. Coccia pole loomulikult esimene, kes kõneleb teiste eluvormide tundlikkusest. Meenub Oliver Sacks: „on üha enam ilmne, et putukad suudavad päris rikkalikul ja ootamatul moel mäletada, õppida, mõelda ja suhelda.“⁵ Rikkalik tundlikkus ja suhtlusvõime ei iseloomusta muidugi ainult faunat, sellele osutab väga kaunilt ka Coccia, kui ta kirjutab, kuidas maailm on „palju enam taimne kui loomne entiteet. Pigem taimeaed kui loomaaed. Kui maailm on aed, siis taimed pole selle aia asukad või täidis… [—] Taimed on ise aednikud. [—] Maal ei ole midagi transtsendentset ega algupärast – Maa on aianduse objekt“ (lk 172). See, et me pole märganud taimede rikast sisemist elu, ei räägi mitte taimede võimetusest meiega rääkida, vaid meie võimetusest taimi kuulata. Näiteid piisab. On huvitav – ja ikkagi ka mõnevõrra harjumatu – lugeda, kuidas taimed tajuvad samamoodi tulevikku nagu inimesed: „taimed ei saa lubada endale kiirete tempodega ökoloogilises süsteemis halbu otsuseid. Et nende käitumine saaks olla mingilgi määral kohanemisvõimeline, peavad nad arvestama tulevikuga, sest asjad liiguvad kiirelt. [—] Nad peavad nägema ette, kas nad on piisavalt tugevad, et jääda keskkonnas ellu praegusest hetkest mõne tunni, homse või mõne nädala võrra hiljem“.⁶ On taimi, kes pööravad igapäevaselt enda pinnad enne päikesetõusu oma valgusallika poole.

Kolmandaks: seosekesksus saab tõeliselt teostuda ainult vabanemisega „mina“ survest, iseendaks saamise ja jäämise painest; ainult siis, kui „mina“ avastab ennast iseenda iseduse avamise kaudu. Jällegi – Coccia pole esimene, kes sellest räägib. Hiljuti sai üle loetud Andreas Weberit: „Mõte, et ollakse teistest eraldatud nagu teadlane oma laboris neist objektidest, mida ta uurib, on ehk meie tsivilisatsiooni kõige põhjapanevam eksiarvamus“⁷ Eelmisel aastal eesti keeles ilmunud „Armudiskursuse katketes“ kirjutab Roland Barthes: „Kas ei tähenda mõistmine kujutise killustamist, mina, selle võrratu arusaamatusorgani lagundamist?“⁸

Minast vabanemise kui minaks saamise paradoksi on tabavalt kokku võtnud Zygmunt Bauman „Iseduse praktikates“, dialoogis Rein Rauaga, kus ta tsiteerib Richard Sennettit: „mida väiksem on eneseteadlikkus, seda rohkem ollakse mina ise.“⁹

Coccia lisab sellele omapoolse sõnastuse: „mina ei ole substants, tal pole ka personaalset struktuuri, ta on vaid väike muusikapala, mis lakkamatult vaimusid vallutab ja kehasid koloniseerib, ilma et ta siiski saaks olla lõplikult omaks võetud pigem ühe kui teise keha poolt“ (lk 117).

Kõik need sõnastused vajaksid justkui koondavat selgitust. Seda enam et siinsetki teksti pani kirja ja loeb parasjagu keegi, kes kasutab endast rääkides ainsuse esimeses pöördes isikulist asesõna. Mu meelest ei räägi ükski eelnenud tsitaatidest „mina“ kaotamisest, ükski neist ei eita „mina“ olemasolu. Küsimus on selles, millist mina ma endale luua tahan. Küsimus on mina metamorfoosis. Mulle endale meeldib kujutada omaenda mina alatasa kujunevana – tiheda, ent poorse piirkonnana, mõjude ja mõistmiste koondumisena, kuhu mu teadvuse ja maailma kohtumised mustreid koovad. Mõned mustrid tihenevad, mõned hargnevad või lausa hajuvad. Seega pole mu minas midagi jäävalt kindlat, kindel on ainult selle pinna pidev muutuvus. Ma loodan, et maailm jääb neist mustritest läbi paistma ja neid mustreid vormima, et mu mina ei tõugustu, ei tõuku maailmast eemale.

Viibisin selle loo esimest versiooni kirjutades Marokos, kus jäin korduvalt vaatlema araabia ornamentikat – milles sageli on märgata kirjatähtede muundumist taimekujutiseks ja vastupidi. Ma ei pea uskuma selleks moslemite jumalat, et näha neis komplekssetes pindades, põimumiste pidevuses, joonte lõputuna näivas kandumises universumi enda imelist struktuuri. Võikski kujutada oma teadvust kui ornamentaalset sfääri, millest maailm läbi uhub. Uhuvad läbi teiste olendite, liikide, olemisvormide puudutused ja hääled. Uhub läbi elu enda jõud, mis on ühtaegu mitmekesine ja ühtne ning kannab mina kõikide teiste minade poole.

Riskides kõlada ülespuhutult, näib mulle, et sellises meeleseisundis peitub ainus inimkonna säilimise võimalus – mis muidugi käimasolevaid konflikte ja afekte jälgides on üsna ebatõenäoline. Noam Chomsky on kirjutanud, et alati leidub poliitikuid, kes eelistavad elule hegemooniat – paistab, et selliseid tüüpe on praeguse maailma riikide eesotsas omajagu. Ent eeldus, et ühe organismi elu on teistest eraldatud või siis ühendatud vaid teatud ülimuslikkuses, tõstetud teiste elude kohale, ei ühildu elu enda jõuga, mis ainult ei kandu, vaid kandub tasapindselt – elujõud kannab võrdselt kõiki vorme, see tasandab kõik surelikud kehad enda teenistusse. Iga üksiku organismi ajaline ja ruumiline piiratus moondub lõpuks elu enda piiramatuse osaks. Iga isiklik surm on iga isikut läbiva elu teenistuses. Elu ongi ainus tõeline privileeg, ainus reaalne hegemoonia. Sestap olekski kena anda oma keha pärast selle kasutamist otsejoones teistsuguste eluvormide teenistusse. Las vaglad ja satikad maiustavad mu keha kallal sama mõnuga, millega mina olen söönud lugematul hulgal loomi, taimi ja valgust, las juured ning hüüfid kannavad elujõu minu jäänustest edasi, las nad vestlevad minu jäänustega neile omases keeles – keeles, mis on eksisteerinud inimkeeltest miljoneid aastaid kauem ning mille „jagatavus ja osalus“¹⁰ alles ootavad (ja võib-olla jäävadki ootama) meiepoolset dešifreerimist, meie tundlikkuse edasist evolutsiooni.

1 Jan Kaus, Piisake ookeanis. Pilguheit üle prügi. – Akadeemia 2023, nr 12, lk 2130.

2 Simone Weil, Love in the Void: Where God Finds Us. Plough Publishing House, 2018, lk 55.

3 Carlo Rovelli, Aja kord. Tlk Tiina Randus. Ühinenud Ajakirjad, 2018, lk 78.

4 Michael Marder, Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. Tlk Liisi Rünkla. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2024, lk 77.

5 Oliver Sacks, The River of Consciousness. Vintage Books, 2017, lk 75.

6 Paco Calvo, Planta sapiens. Unmasking Plant Intelligence. The Bridge Street Press, 2022, lk 76.

7 Andreas Weber, Elus olla. Erootiline ökoloogia. Tlk Katrin Kaugver. Varrak, 2016, lk 32.

8 Roland Barthes, Armudiskursuse katkeid. Tlk Anti Saar. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2023, lk 74.

9 Vt Zygmunt Bauman, Rein Raud, Iseduse praktikad. Tlk Olavi Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 59. Sennetti tsitaat pärineb raamatust The Foreigner: Two Essays on Exile. Notting Hill Editions, 2011, lk 61.

10 Vt Michael Marder, Taimmõtlemine, lk 89.