Paranoia ja simulaakrumi vahel

Rein Ruutsoo

Kehv uurimus Soome mõjudest nõukogude Eestile toob ometi esile mitmeidki huvitavaid seiku Mati Graf, Heikki Roiko-Jokela, VAARALLINEN SUOMI. SUOMI EESTIN KOMMUNISTISEN PUOLUEN JA NEUVOSTO-VIRON KGB-N SILMIN. Minerva, 2004.

Nõukogude aega veel mäletatakse. Probleem on pigem selle mõistmises, kuidas see monstrum ikkagi toimis. Niisugune värk ei saanud ju olla mõistuspärane, kuidas seda taluti? Mingis mõttes sarnanevad pealetulevad põlvkonnad veerand sajandit tagasi Eestit külastanud soomlasega, kes ka pärast tunde kestnud selgitust võisid esitada samu küsimusi. Minevik on neile ?teine maa?. Seda enam ei vaja me mitte ?paljastusteoseid?, sellega võiks olla asi ühel pool, kui just uurivaid-analüütilisi käsitlusi. Ajaloolastest poliitikute selgitusi, kuidas nõukogude ajast ?õigesti? aru saada, ootab paratamatult sama saatus kui EKP instruktorite juhendeid.

Parema mõistmise vaatepunktist on kõnealune raamat paraku kehv kompilatsioon, mille ?anrigi on raske määratleda. Paljudest võimalikest Soome ohtlikkuse mõõtmetest on autor keskendunud kahele teemale: laevaühendusele ja Soome TV saadete nähtavusele Eestis. Need kaks tavalist seika tegid Soomest ka tsiviliseeritud naabrina totalitarismile vaenuliku ja ohtliku maa. Need kaks eri maailmade kokkupuutepunkti näitasid nõukogude võimurite äärmist silmakirjalikkust ? avalikult räägitud juttu ?sõbralikust naabrist? saatis hirmunud ja tige sisin. Kahe tsivilisatsiooni kokkupõrke najal võis iga eestlane oma silmaga veenduda, kuidas võimas punaimpeerium kaotas igas mõõtmes nii rängalt väikeriigile. Võimalus selle kõrval omaltki poolt kas või väikseidki kive vägivalla masinavärki visata pakkus nii rõõmu kui lootust.

Et ?valge laev? Eestile ka tagasihoidliku reisilaeva kujul Georg Otsa nime kandes võib saabuda, oli raske ennustada. Igatahes on Helsingi ? Tallinna liini avamise tähtsust raske üle hinnata, sest lõpuks oleks NSV Liidule piisanud Läänemerel ka Leningradi ? Helsingi liinist. Sellise laevaliini avamise väljavaated, kui Soome poleks olnud YYA lepingu osaline, olid nullilähedased. Võib-olla on kaalult sellega võrreldavad 1944. aasta lahingud Eestis, mis kergendasid vallutaja survet Karjala rindel ? YYA lepingu raske koorem kergendas aga survet siin, andes eestlastele hingetõmbeaega. Soome tollase presidendi Kekkoneni pingutustel oli laevaühenduse avamisel tähtis roll. Kuid arvan, et oma hiilguse tipul NSV Liit soostus sellega vaid niipalju, kui lootis seda rakendada ?sotsialismi? eksportimiseks. Muid võimalusi lihtsalt pole ? NSV Liit sallis vaid seda, mis teenis Vene impeeriumi laienemist, esialgu kas või siis naabri kultuurilise koloniseerimise näol.

Siiski kujunes Soome ? Eesti laevaühendusest kogu NSV Liidu mastaabis unikaalne kanal välismaailmaga suhtlemisel. Mõelgem vaid: 1956. aastal külastas Eestit kokku 212 inimest (neist 79 Läänest). 1966. aastal ? pärast laevaliini avamist ? tõusis see arv 15 400 (neist 14 800 Soomest). 1983. aastaks oli laevaga tulijaid 97 000 (neist 80 000 Soomest). Lõpuks on see ju tühine arv 5-6 miljoni kõrval, aga 1985. aastal planeeriti Karl Vaino algatusel Soomest tulijate arvu vähendada umbes poole peale! See oli impeeriumi pakutud lahendus: kahest pahest valiti väiksem, valuuta kaotus. Soomest Eestisse tulnud turistide arvu vähendati 1984, aastal 2000-lt 600-le.

Kahe vennasrahva kokku miljoni külastuseni ulatanud läbikäimise poliitiline ja kultuuriline ?kahjurlus? selles raamatus paraku nähtavaks ei saa ? Soome ?ohtlikkus? jääb avamata. On juttu re?iimi idiootlikust tõmblemisest, ideoloogiatöö tõhustamisest, KGB võrgu punumisest, mõnevõrra statistikat piiril konfiskeeritu kohta. Mati Graf on intervjueerinud Käbinit, Väljast, Titmat jt. Mõnedki huvitavad väited Moskva poliitika kohta on pudenenud just nende suust. Kuid see on pinnavirvendus. Kõik selle võiks pealkirjastada umbes nii: võim paranoia ja simulaakrumi vahel.

Täiesti kõrvale on jäetud Soome silla roll Eesti vastupanuliikumise, nii dissidentide kui ka kultuurilise opositsiooni toetamisel. Kuid just selles peitus Soome ohtlikkus! Teisitimõtlejate meenutuste kohaselt oli Soome sillal aga üsna eriline koht sidepidamisel vaba maailmaga. Reisijate hulk oli piisav, et nende hulka peita kurjeere. Vaba Euroopa jaama üks usaldusmehi ja pagulaskonna sidemehi Soomes jurist Juhan Talve oli ilmselt üks selle silla võtmekujusid. Eestist välja toimetud materjali toel koostas ta raamatuid, millest olulisim ?Eesti ja Venemaa? (1983) on üks tolle perioodi silmapaistvamaid venestamise ülevaateid, mis ajas KGB ja EKP aastateks tagajalgadele. Talve vahendusel ilmus nimemärgi Siniveli all 1944. aasta Narva rinde võitlusi käsitlev raamat, mille autoriks Mart Laar. Talve organiseeris ka Eesti probleemide käsitlemist Soome ajakirjanduses. Eestisse saadetud sidemeestelt hangitud teave leidis kasutust pagulasajakirjanduses või Vaba Euroopa jaama esinemistes. Palju olulist, sealhulgas intervjuud Eva Lille, Jouko Vanhaneni ja teistega on autoritel ehk veel ees. Ka Enn Anupõld, Enn Kreem jt võiksid suu puhtaks rääkida.

Turismi ametliku sihtgrupi moodustasid muidugi nn taistolaste kaaslased, (stalinlikku liini ajanud Taisto Sinisalo pooldajad). Kõik läks aga teisti. Eesti ja mitte NSV Liidu sõprade poolt siia taritud, arvatavasti tuhandetesse köidetesse ulatuvate kirjasõnamägede olemasolu sellest raamatust küll ei aima. Kümnetel Eesti kultuuritegelastel oleks ette näidata riiulitäied soomekeelseid raamatuid. Millised poleks ka ?soometumise? manad ? just soome keele vahendusel loeti Eestis nii otseselt nõukogudevastaseks arvatut kui ka üldharivat. Vene intelligentsi, näiteks Mandel?tami, ?ostakovit?i jt mälestused liikusid käest kätte. Arvan, et paljudel eestlastel on põhjust arvata, et kui 80ndate lõpus hakkasid ka ametlikud kanalid avanema, olid soomlased meid Euroopa vaimuelule märgatavalt lähendanud. Kes on kunagi külastanud Tarandite, Viidingute, Kaplinski, Undi, Saluri jt kodu, on näinud meetrite viisi soomekeelset kirjasõna. Minugi riiulis on filosoofide Ilkka Niiniluoto, Yrjö Ahmavaara, von Wrighti, Risto Alapuro uurimused, mis kõik esindavad maailma tipptaset. Weber, Foucault, Bourdieu jt said Eestis tuntuks just soome keele vahendusel ? valdasime seda kohati paremini kui inglise keelt.

Soome televisiooni mõjust Eestis on saanud omamoodi legend. Nõukogude süsteemi võimetus Soome TV-d kontrollida omandas dramaatilise ilme just 1968. aasta (T?ehhi), 1980. aasta (Poola) jt sündmuste aastail. Siis paljastus vale kõige teravamalt. Kuid ehk olnuks mõttekas vaadata lähemalt Soome TV igapäevast programmi ? seda on Soomeski uuritud. Just tihe kultuuri ja valgustuslike saadete osakaal muutis Soome TV ohtlikuks ka ilma igasuguste ?sündmusteta?. Maailmapilt, mis eestlasele avanes, kõnelemata lookas lihalettidest, kõigutas seakõrva lutsiva kodaniku maailmavaatelist kindlust hoopis tugevamalt kui erakordsete sündmuste kajastus. Minu mäletamist mööda tundsid just selle pärast muret NLKP/KGB asjamehed, kes korraldasid siin sotsioloogilisi uuringuid.

Selle Nõukogude-poolse vastutegevuse valgustamisel on autorid jäänud üsna tagasihoidlikuks. Kui vastupanuliikumine jääb staa?ikale parteiajaloolasele loomulikult kaugeks, siis on ka NLKP tegevuse lähem analüüs käinud kas üle jõu või pole selleks veel piisavalt distantsi. Nii pole vihjetki nn KGB juhendatud välimaiste ideoloogiliste voolude uurimise komisjoni tegevusele. Millegipärast on esiplaanil akadeemik Juhan Kahk, andekas teadlane, kes kahetsusväärselt agaralt suutis end siduda ka igasuguste nõukogudevastast tegevust paljastavate seltskondadega. Kõiki Eesti sotsiolooge pole aga mõtet repressiivtegevusega määrida. Soome TV mõju uurivad tööd usaldati väga valitud inimestele. Patuga poleks (salaja) sain tollal raporteid lugeda ja väljakirjutusi teha (Läände toimetamiseks) Karl Vaino käeks kujunenud Mikk Titma juhitud kontoris. Ühe projekti koodnimi oli ?Kontakt?, seda kureeriti Moskvast ja selle materjali alusel kaitsti salajastes uurimisasutuses väitekirju. Taasiseseisvumise ajal Läänes end politoloogidena tutvustanud ideoloogiavõitlejad (KGB ohvitser Aare Raid, Tiiu Pohl jt) korjasid oma kapitali just võitlusega Lääne mõjude ja Eesti iseseisvuse vastu. 

Autorite nähtavasti vähegi analüüsivam pilk Soome TV mõju kohta on jäänud napiks. Mitte ilmaasjata ei pidanud Lenin filmipropagandat tähtsaimaks. Visualiseeritud alternatiivteave muutis Eesti unikaalseks juhtumiks ja teisendas kogu diskursiivse välja. Eestis kujunes okupatsiooni viimastel kümnenditel kui mitte teist tüüpi avalikkus, siis igatahes erines Eesti avalikkus kindlasti suletud ühiskonna omast. Mitte ainult, et Soome TV uudistel oli rohkem vaatajaid kui oli Eesti TV-l; Eesti TV-le ja raadiole anti suuremad ?õigused?, et mitte päris narriks jääda. Peamine oli aga, et Soome TV oli peaaegu legaalne kanal! Kui Ameerika Hääles kuuldu üle võis ohutult mõtteid vahetada oli vaid kitsas sõprade ringis, siis Soome TVs nähtu üle sai vabalt arutleda. Nagu Grafgi tõdeb, ei julgenud Vainogi selleni minna, et katustel vahel antenne pööranud võim oleks kodudes hakanud nuppe kruttima. Veelgi enam: EKP KK propagandistide ?selgitustöö? muutus mission impossible?i sarnaseks. Neile võis Soome TVs nähtu alusel esitada küsimusi, mida oli võimatu tõrjuda ? allikas oli sõbralik Soome ja teave tuli pildina, mida oli võimatu valeks tunnistada. Ühel koosolekul olevatki tollane EKP sekretär Vladimir Käo viimases hädas kuulutanud umbes nõnda, et ?Soome TV on solgitoru, mille ette topitakse värvilisi pilte?.

Hea tahtmise juures võib raamatu põhjal saada vastuse nõukogude ühiskonna, ideoloogia, re?iimi muutuste jne olemuslikele küsimustele kohta, mida autorid ei esita. On vihjeid sellelegi, et nõukogude süsteem polnud põrmugi nii monoliitne, kui seda on kujutletud. Kui laevakompanii pandi ära kannatama suured kahjud, mida põhjustas turismi vähenemine, siis elektroonikafirmad tarnisid ikka ?vidinaid?, mis tuli TV-aparaadile külge kruttida, et ka Soome TV hääl saada. Ka vägivald ei ulatunud enam kõikjale. Siseminister Tibar tõdes, et pole õiguslikku alust takistada TV-aparaate tehniliselt täiustamast. Stalini ajal seevastu raadiote täiustamine kriminaliseeriti.

Raamat koondab seega mitmeid huvitavaid seiku, ei tõuse aga koduloo tasemest kõrgemale. Eesti-poolse kaasautorini ?ohtliku? Soome akadeemiline elu ilmselt ei ulatunud. End ise vabatahtlikult isolatsiooni määramise hind on arengupeetus nii riikide kui inimeste puhul. Uskumatuna tundub suure hulga oluliste trükitud allikate, sealhulgas ühe võtmeteose, Juhani Salokanneli monograafia ?Hinge sild? (1998) ignoreerimine. Selle asemel täidavad neljandiku raamatust lisamaterjal ja üldised jutustused Afganistani sõjast, Praha kevadest,  Moskva õukonna intriigidest jne.

Kõige iseloomulikum kogu uurimistöö tasemele on, et raamatu võimalik puänt, s. o Soome silla mõju Eesti taasiseseisvumisele, on täiesti vaate alt välja jäänud. Miks Eesti TV ja raadio toimetasid hoopis vabamalt, nii et Eestisse saabus ärkamisaeg aasta-kaks varem kui Lätis-Leedus jne, selle selgitamine jääb juba põlvkonnale, kes hakkab esitama ja oskab esitada mineviku kohta uurimuslikke küsimusi.