Mis on Eesti riigi mõte?

Ilmar Vene

Lõpuks ometi oleme niikaugel, et võime tõstatada küsimuse riigi mõttest. Ju siis „elu mõte” ja muud sügavama kõlaga tähised kuuluvad nii aegunud jäänukite hulka, et neid ei vaevuta meenutama. Arvan seda mõistvat. On ju mul ikka veel meeles, kuidas ma kooliõpilasena, kuldseil kuuekümnendail, lugesin Edasist naljalugu, mille juhatas sisse stseenike:

Inimsööja ärkab öösel, tõuseb voodis istuli ja hakkab mõtisklema. Milleks ma elan? Mida olen teinud kasulikku? Kas tõesti kogu elu läheb niimoodi mööda? „Miks sa ei maga?” küsib naine. – „Tead, igasugu kahtlused võtavad võimust.” Muhelesin noid lauseid lugedes ja küllap tegi seda mõni teinegi. Me ju kõik teadsime, et elu mõtte kallal („eksistentsialism!”) juureldakse liiga ohtralt.

Mida ma tollal ei teadnud, oli nähtuse ülimalt pikaldane eellugu. Vahest leidub praegugi lugejaid, kelle meelest huvi eellugude vastu midagi ei anna; küsime muudkui, milles Eesti riigi mõte seisneb, ise vähimalgi määral kahtlemata, et kõik sellest ühtmoodi aru saavad. Mida siin üldse aru saada?

On ikka küll. Kõigepealt vääriks meenutamist, et küsimus „elu mõttest” (der Sinn des Lebens, sense of living) ilmub alles uusaja lõpupoole. Teadagi oli kõlbeline täiustumine aukohal ka varasemaid ajastuid sisustanud mõtlemises, kuid pärida „elu mõtte” järele polnud võimalik; kas või juba sellepärast, et kõik mõtlevad inimesed vastust teadsid. Enamgi veel: neil polnud kahtlust, et vastus saab olla ainult ühene. Antiikajal nähti elu mõtet õnnelikuks saamises, kristlikul ajastul aga vahetas „õnne” välja „õndsus”.

Kristliku ajastu mööda saades hakkab kõnealune endastmõistetavus tuhmuma. Küll ei saa uusaja esimesel poolel jumalatuse avalik kuulutamine (niisiis ka elu mõttest huvitumine) kõne allagi tulla, kuid pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni läheb olustik vabameelsemaks. Kooliajast peale püsivad mul meeles Lermontovi värsiread: „Ja elu piinab meid kui tee, mil sihti pole, / kui võõral peol maailmas viibime.” Seda tusameelsuse avaldust võiksime pidada baironismi kvintessentsiks. Byron olevat olnud luciferlikult ilus ja sünnipärane lonkur veel pealekauba; ka Lermontov, kes oli lapsepõlves hobuselt kabjahoobi saanud, liikus kogu elu kergelt longates. Inglane luulendas „Kaini”, venelane „Deemonit”. Romantikute tegevus juhatab sisse äraspidise kristluse, s.t ilmalikustumise. Mõistagi kiidetakse Selle Maailma Vürsti cum grano salis; Byron ei unusta halvustavat laadi vihjeid ja proteste, kui mõni kriitik juhtub talle ateismi ette heitma. Leidsid alles ateisti!

Aga võõrana ta end selles maailmas kaheldamatult tundis; seda tõendab veenvalt juba ringiekslemine, millega ta oma lühikese elu sisustas. Teatavasti kuulub võõrsilolek ka kristlike peatarkuste hulka. Osutagem, mille poolest kaks võõrsilolekut, religioosne ja romantiline, teineteisest erinevad. Esimesel juhul ollakse „võõral peol” koju pääsemise ootuses, sellal kui ilmaliku lähenemisviisi korral jäetakse küsimus kodust kõrvale põhimõtteliselt. Baironism rajab aluspinna, millelt sadakond aastat hiljem võrsub „eksistentsiaalfilosoofia”. Uue õpetuse olemuse on kõige reljeefsemalt kokku võtnud Jean-Paul Sartre: eksistentsialism püüab selgitada, kuidas peaks inimene elama jumalatuks muutunud maailmas.

Pettuda tuleb lugejal, kes ennatlikult arvab, et elukauge ja raamatulik sissejuhatus on lõpuks ometi läbi saanud; „riigi mõte” on nii pikaldase arengu saadus, et enne selle juurde asumist tuleb tingimata peatuda ka eri ajastuil käibinud väärtustamisviisidel.

Kõige kiiremini saame neist ülevaate vastandlikkust nentides: varasemail ajastuil väärtustati ühtsust ja halvustati mitmekesisust. Praegu toimitakse äraspidiselt: mitmekesisusest on saanud omaette väärtus. Mõista muutuse põhjust pole raske. Kui tunnistatakse ühendajat, kellelt kõik pärineb, siis üldisuse eelistamine üksikule tuleneb sellest ootuspäraselt; kes ei mõistaks, et üldisuse võimendumisega kaasub lähenemine ühendajale? On aga ühendaja kadunud, siis ilmub olematuks muutunud tervik väärtusena mitte enam ühtsuses, vaid hoopis mitmekesisuses.

Mõtteke mõjub nii elukaugelt, et näitlikustamine elulähedasema ainese najal osutub hädavajalikuks. Võtame juhtumi, mis meie praeguse olustikuga seostub kõige tihedamini. Võru keeles ilmunud raamatust kirjutades jõudis kadunud Enn Soosaar kahelda, kas vaimne enesekillustamine (mis ju erikeelsusega paratamatult kaasub) ikka viib kõige paremate tulemusteni. Üldistavas ja mõistaandvas toonis oli välja peetud ka vastus sellele kriitikale, kuid kirjutise sõnum väljendus siiski ühetähenduslikult. Kõnealusel juhul on lugupeetud arvustaja rängalt eksinud. Mispärast õieti? Kes suudaks usutavalt näidata paljukeelsuse eeliseid? Mida saaksime teadmisest, et ühe asemel ilmub kirjandus mitmes eesti keeles? Ain Kaalep hüüatas möödunud sajandi kuuekümnendail aastail: Oo tundmatud toredad inimesed, „mis aare / on inimkonnal teie keelte musttuhande näol!” Nõus, aga kuidas seda tõestada? „Kitsas­peade kirisemine” (Ain Kaalep), mille kohaselt kogu inimkonnal võiks olla üksainus, kõigile arusaadav keel, tundub palju kergemini põhjendatav.

Sellegipoolest oleme veendunult võru keele viljelemise poolt; kas või juba sellepärast, et me pole oma suhtumises üksi. Aastate (või aastakümnete?) eest loetud intervjuust on meelde jäänud ühe leedulase soov kutsuda ellu vana­preisi keel. Meie usutleja söandas kahelda nii suure äratamise võimalikkuses („kui ei ärka”) ja selle peale leedulane vastas: „Kui ei ärka, siis äratatakse!”. Mida kõnealune elustamine annaks? Eks ikka teadlikkuse, et meid ümbritsev maailm on muutunud vaimselt mitmekesisemaks. XIX aastasajal, pärast kiilkirja dešifreerimist, kirjutas üks muinasaja entusiastlikke uurijaid: niisiis on kolm uut keelt elule äratatud, selleks, et nad iialgi enam ei sureks.

Lisagem vähema kandvusega näidetele ka mõned tuntumad. XIX aastasaja teisel poolel hoogustus Prantsusmaal „provansi renessanss” ja provansi keeles kirjutanud Frédéric Mistral pärjati koguni Nobeli preemiaga, aga võiduka lõpuni too algatus siiski ei jõudnud. Samalaadne lugu kordus Saksamaal: Fritz Reuter, Koidula lemmik, kirjutas ainult alamsaksa keeles ja teda toetasid arvukad mõttekaaslased, kuid ülemsaksa keelega konkureerida ei suudetud.

Milles on asi? Saksamaa ja Prantsusmaa peaksid olema piisavalt vägevad, et lubada endale kaht kirjakeelt. Või ei pea too tees vaimsest mitmekesistamisest kui omaette väärtusest siiski paika? Peab küll, aga ühtaegu tuleb arvesse tõsiasi: vaimne mitmekesistamine ei kasvata ainelist küllust kaugeltki alati. Joobumust keelte musttuhandest kui hunnitust aardest kaheldamatult jagame, kuid riigielu korraldajaile meeldib kitsaspeade kirisemine rohkem: ennekõike sellepärast, et keeleline mitmekesisus, kaugel aitamast raha kokku hoida, põhjustab pigem ülearuseid kulutusi. Oleme oma arengus jõudnud staadiumi, mil hoolitakse veel ainult majanduslikust ühtsusest („Euroliidu” algne nimetus oli „ühisturg”).

Siitpeale tohime lugeda sissejuhatuse piisavaks ja jääb vaid vaadata, mismoodi läheneda arutluse peateemale. Väliselt näib pealkiri pakkuvat kaht lähenemisviisi: üldist ja konkreetsemat. Esimese eelistamisel tuleks Eestit võtta tavalise väikeriigina, ühena paljude seast, ja siis kujuneb lahendus ootuspäraseks: suurriikide mõte seisneb laienemises, väikesed tahavad alles jääda. 1807. aastal sõlmis Napoleon Aleksandr I-ga Tilsiti rahu, mille avalikustamisele mittekuuluvais osades oli maha märgitud: Venemaa tunnustab Prantsuse keisri ümberkorraldusi läänes, Napoleon aga, vastutasuks, on juba ette nõus kõigega, mida Venemaa võtab ette idas. See leping, üks paljudest, peaks riigielu mõtte esile tooma suisa esinduslikult.

Konkreetsema lähenemisviisi eelistamisel tuleks arvestada geopoliitilist laadi tõsiasju. Eesti on väheldane ala, mille haldamisest olid huvitatud vägevad naabrid ja kus seetõttu õnnestus omariikluseni jõuda alles kahekümnenda sajandi teise kümnendi lõpul. Asukoht on jäänud endiseks ja seetõttu ka ennist osutatud problemaatika aktuaalne. Ootuspäraselt võib kujunemislugu endast märku anda ka praegustes oludes. Mati Undi loomingus leidub lühijutt, kus Nõukogude Eestis elav minategelane saab sakslaselt kuulda, et eestlased olid sakslastele allutatud („suur saks” tähendab tõepoolest „suur isand”), seega siis tõsiasja, mis tabab tema hinge nii rängalt, et ta viina hakkab jooma „otse pudelist”. Reaktsioon, tohime arvata, ilmutab ülearust emotsionaalsust; on ju nõrgemate ja tugevate vahekord juba Hesiodose poeemis lõplikult paika pandud ja täienduse korras jääb vaid tõdeda: peaksid väikesed oma seisundit lakkamatult meeles, siis nad ei saaks üldse inimese kombel elada. Korealased kuuluvad rahvana kõike muud kui väikeste hulka, kuid ometi Hitomi, üks XIX sajandi jaapani autor, piirdub neist kõneldes ainult halvustavate vihjetega: too rahvas, olles korduvalt elanud Jaapani ülevõimu all, ei väärinud pikemat peatumist. Ühes vähestest hollandi filmidest, mida olen nägema juhtunud, sõidab hollandlane Hispaaniasse, kus sealne võõrustaja talle Madalmaade kunagist allutatust Hispaaniale peagi meelde tuletab. Kas tõesti peaksime arvama, et hollandlaste kalduvus end uimastada johtub ülekohtusest minevikust?

Küsimus, missugusel määral me oma tegevuses juhindume teadlikkusest, kuulub kõige raskemate hulka. Ristisõdijad läksid (endi meelest) Issanda hauda vabastama, kuid hiljem selgus, et nende tegelik siht seisnes riisumises – kes suudaks eritleda, missugusel määral kujundasid erinevad komponendid nende tahtmist? Kõik sõjad, arvas Voltaire, on ajendanud soov varastada; suurvalgustaja eelistas kõige salvavamat sõnastust, kuna ta teadis, et me peame vargust tapmisest ja röövimisest teotavamaks. Aga tegelikult ta hoopis meelitas meid. Sest kui sõdu on tõepoolest põhjustanud ainult omandamiskihk, siis see ju tähendab, et me oleme läbinisti mõistuslikud, s.t jumalikud. („Mõistuslikkus” pole muud kui „jumalikkuse” ilmalik sünonüüm.)

On need ikka tõesti ainult „ressursid”, mille pärast sõdu peetakse? Pakistani pealinna tänavail, kui riigis oli tehtud esimene edukas tuumarelvakatsetus, tantsiti enneolematu vaimustusega. Tunduv osa tantsijaist ei teadnud, mida nad homme sööma hakkavad, kuid nende juubeldamisel polnud mõõtu ega määra.

Teadlikkuse ja tahtmise fenomeni määratlematuse tõttu on küsimus „riigi mõttest” iseäranis piiritlematu ja seepärast tuleb leppida meelevaldsete üldistustega. Selles suhtes on väikerahvastega lihtsam; arvame mõistvat, millest tuleneb soov alles jääda: olemiseni jõudnu püüab olemist säilitada võimalikult kauem. Seevastu suurjõudude soov saada üha vägevamaks vajab põhjendamist. Kõige üldisemalt õigustatakse pretensiooni kahtmoodi: 1) tuua väiksematele heaolu ja 2) heastada endile osaks saanud ülekohus. Sakslased jõudsid XIII sajandil Baltikumi, kaasas kinkidest hunnituim, surematus; et nad hüvituse korras maapinna endi omandiks kuulutasid, tundub annetuse jumalikkust arvestades endastmõistetav. XX sajandil seevastu toimis ajendina Versailles’s osaks saanud ülekohus; juba kahekümnendail aastail jõudis Eduard Vilde kirjutada saksa monarhistlikest sotsialistidest, kellest hiljem said rahvussotsialistid. Vajadusega heastada talle osaks saanud ülekohus õigustab oma pretensioone ka praegune Venemaa.

Üldistavat laadi seletuse saab lisada ka väikerahvaste soovile alles jääda. Ennekõike on sedapuhku tegemist postkristliku jäänukiga. Kuni Jumala olemasolus ei kahelda, pole rahvastel, niikuinii üürikestel, nimetamisväärset tähendust; Jumalas jäävad ju kõik nii või teisiti alles. Sealpoolse jäädavuse kadudes hakatakse otsima siinpoolset asendajat ja ootuspäraselt leitakse parim trööstija rahvas, keele ja vaimu kandjas: mina küll kaon, kuid minu keele kõnelejad elavad ka pärast minu surma.

Kristlus ongi, mis praegusele üldolukorrale annab peasisu. Ei maksa lasta end eksitada levikujutlusest, mille kohaselt ristiusk, nimepidi säilinud jäänuk, väärib ainult halvustamist; tähelepanu võimendades jõuame peagi äratundmisele, et üldisimalt jaotub postkristlik maailm kaheselt: unifitseerijad ja traditsionalistid. (Nende tähiste asemel käibivad praegu „globaliseerumine” ja „globaliseerumise vastased”.) Esimesed toetavad (ilmalikustunud) kristluse loomuliku arengu jätkumist, teised püüavad selle edasiliikumist takistada.

Veidraks võib sellist mõttekäiku pidada ainult lugeja, kellel pole aimu ristiusuga seostuvaist elementaartõdedest. Tuletagem siis meelde: kristluse südamiku moodustab kujutlus inimjumalikkusest; kristlane on inimene, kes Kristust, kelles jumalik ja inimlik loomus ühinevad, peab jumalaks. Juba see tõsiasi määrab ära ristiusu lõppsihi, inimjumalikkuse saavutamise. Ennekõike iseloomustab jumalikkust olenematuse määr: mida rohkem hakkab inimene olenema ainult iseendast, seda jumalikumaks ta üleneb.

See nüüd ongi, mille poole „globaliseerumise” käigus püüeldakse: kui soovitakse tõelist võrdõiguslikkust, siis tuleb see avardada ka ühiskonna liikmeile, keda varasematel aegadel on peetud hälbelisteks. Inimene, kuni ta oma liigikaaslaste kahjustamist ei taotle teadlikult, ei saa oma iseärasuste eest kuidagi vastutav olla. Järelikult tuleb talle tagada võimalikult suurem sõltumatus: religioon, rahvus ja isegi bioloogiline sugu jäägu tema enda määrata.

Sellises suunas jätkab oma arengut ilmalikustunud ristiusk, tehes seda kõike muud kui aeglases tempos. Tuletagem meelde, et veel Karl Ristikivi jõudis kirjutada romaani, kus inglasest näitleja, olles end Taani supelrannas alastiolekus pildistada lasknud, ei saa selle kõlvatuse pärast tööd teatris enam jätkata. Praegu see mõjub naljakalt, aga tõsiasjaks jääb, et veel mõnekümne aasta eest peeti homoseksuaalseid suhteid postkristlikus maailmas kriminaalkuriteoks.

Ootuspäraselt põhjustab suurimat vastuseisu just „loomuvastasus”, s.t sugulisusega seostuv problemaatika. Ja siinkohal pole asi niivõrd aastatuhandeid kehtinud tavades ja kõlbelist laadi käsusõnades, kuivõrd inimloomuses kui sellises: hälbimine loomulikuks peetavast on meile vastumeelt. Suetonius mainib Augustuse elukirjelduses, et muudele omadustele lisaks iseloomustas keisrit vastumeelsus vigase välisusega, praegu ütleksime puuetega inimeste vastu. Kui juba puudulik välisus, mis ju peaks (kristlikku) kaastunnet põhjustama, äratab meis vastumeelsust, siis mida arvata hingelisist, nähtamatuks jäävaist hälbimusist? Mina, nagu iga normaalne mees, saan homoseksuaalsust ainult jälestada, ütles Bernhard Shaw Frank Harrisele. Ühes Marie Underi luuletuses ilmuvad kaks naist, kandes „oma armastuse vänget õit”. Oli tunne, justkui pederast silitaks sul põlve, poetas Jaan Isotamm ühes intervjuus. Juba toonist kostab sellistel puhkudel ära, et tegemist on jälkusega non plus ultra.

Mispärast peaks loomuvastasus seaduslikuks muutuma? Traditsionalistid koonduvad monoliitseks jõuks, et arvatava kõlvatuse edendajaile tõhusamalt vastu seista. Mida pingelisemaks võimendub vastasseis unifitseerijate ja traditsionalistide vahel, seda enesekindlamalt tohivad viimased end tunda „kristlike väärtuste” kaitsjaina.

Oleme niikaugel, et suudame püstitatud küsimusele vastata kõige üldisemalt: „mõtet” otsides on Eesti riigil valida kahe võimaluse vahel: tuleb olla kas unifitseerijate või traditsionalistide poolel. Mõistagi jääb ka kolmas, kristlusele vahetult järgnenu ning sellisena erilist kaasaelamist põhjustav: küsimus identiteedist. Lahendada see lapidaarselt poleks vist õige; eks rääkinud liivlastest kui hääbuvast rahvast juba August Wilhelm Hupel, kuid isegi veel mina, kuuekümnendail aastail, juhtusin Edasist lugema artiklit, mis kandis õpetatud pealkirja „Liivlased – veel mitte in memoriam”. Niisiis võib juttudes miljonilise rahva hääbumisest ka ennatlikkust olla.

Inimvaim on oma arengus saavutanud tasandi, mispuhul igasugused ettekuulutused mõjuvad vähemasti naeruväärseina, ja seepärast ei soovi tõsimeelsusele pretendeerivad isikud futuroloogiliste prognoosidega esineda. XVII aastasajal esines hulganisti lihtsurelikke, kes omistasid endile nõidumisvõime ja praegugi leidub arvukalt selgeltnägijaid, kuid miskipärast nad ei taha tulevikku ette kuulutada. Kui üleinimsusele pretendeerijatega on nõnda, siis mida arvata põrmlikult väetist mõtlemisvõimest? Ühelt poolt on meie identiteedi jäävus tagatud jumalike seadustega, kuid kogu probleem võib ka üheainsa inimliku liigutuse toimel kaduda nagu pühitult.

Kuid milleks jäävus? Igavik on jumalikkuse pärisosa ja põrmlasel pole õigust seda mõistet kasutada. Meile kuulub tänane päev ja lisaks veel see, mida arvame teadvat eelnenud aegadest. Ja see viimasena mainitu, kõik, mida minevikust säilinuna peame usaldusväärseks, sunnib tõdema: kristlikke väärtusi, täpsemalt küll arengu õigust sunnivabale kulgemisele, kaitsevad just inimesed, kes ei pea uuendusi lubamatuks. Teadagi leidub autoriteete, kelle põhitegevus seisneb kuulutamises, et maailma arengut juhivad satanistlikult meelestatud vandenõulased, kes soovivad ainult üht: suunata meid antikristuse rüppe. Ei ole neil puudu argumentidest, et oma sõnumile suuremat kaalu anda. Suurem olenematus, saame neilt teada, kuulutab ette orjust, mille kõrval kõik senised ikked pole enamat kui lapsemäng. Pärast homoseksuaalsuse legaliseerimist saavat eluõiguse pedofiilia, sodoomia, kannibalism jne. On eutanaasia lubatuks kuulutatud, siis kohemaid pühenduvad arstid salamõrvarlikele harrastusile. Ei pühendu. Kogu kristliku ajastu vältel märkis enesetapp pattudest rängimat, kuid ometi esines seda isegi munkade, s.t Jumalale jäägitult pühendunute seas. Nood, kes räägivad „traditsiooniliste väärtuste” kaitsmisest, on tegelikult sunnivaba arengu vaenajad. Kõigest, mis inimsusega seotud, huvitab neid ainult oma võimu kehtestamine, s.t inimsuse orjastamine.

Mööngem lõpetuseks, et kujutlus traditsiooni tõrjujaist kui kristlike väärtuste kaitsjaist mõjub esmapilgul odava paradoksina. Kas me siis ei tea, et religioosset laadi käsusõnad peavad oma jäädava kehtivusega maist muutlikkust tasakaalustama? Teame, aga pole kahtlust, et inimjumalikkuses moodustavad mõlemad pooled ühtekuuluva ja dialektiliselt areneva terviku. Asub inimene muutumatu jumaluse rolli, siis ta annab pühitsuse enesehävitusele. Millena peaksime võtma Pärtliööd? Ennekõike aegumatu katsena kaitsta iidset traditsiooni, „kristlikke väärtusi”.

Õnneks hakati Euroopas hiljem aru saama, et rohkem kui Jumalat tuleks kaitsta inimest. Ei ole meil vaja toda epileptilist pühadust, mis saab väljenduse kuulutamises: mina olen kõige armastavam, minu armastuses saavad kõik ühte, järelikult kuulub mulle õigus teha nendega, mida iganes meeldib. Religiooni tähendust ei näita käsusõnade jäik järgimine ega sajandeid muutumatuks jäänud liturgia; usundi jõudu vaimse väärtusena näitab ikka ja alati see, missugused inimesed on sajandeid väldanud kujundamistöö saadusena ilmunud.