Massiühiskonna murenemine

Hasso Krull

Millal tekib massiühiskond? Algus on alati ebamäärane, kuid üldjoontes võib öelda, et see sünnib proletaarse linnastumise ja avaliku meedia kokkupuutepunktis. Kriitilise piiri ületamiseks peab suulise kultuuri positsioon nõrgenema, ajakirjandus (hiljem televisioon) muutuma hõlpsasti kättesaadavaks ja ühiskondliku käitumise motivatsioon tegema hüppe kollektiivsusest individualismi poole.

Viimane moment on väga oluline, sest massiühiskond  saab koosneda üksnes indiviididest: omaette kogukonnad sinna ei sobi, ja kui need moodustuvadki, ehitatakse need üles enamusele vastanduva vähemusena. Kuid enamuse ja vähemuse vastandus on juba teisene ja tuletatud; massiühiskonna esmaseks vastanduseks jääb ikkagi indiviid-mass, sest selleta ei tekiks ühetaolisust ega saaks kasutada universaalseid mõjutamisvahendeid, mis puudutavad iga indiviidi ühtemoodi. Eestis on massiühiskonna teke peaaegu dateeritav: sümboolseks alguseks võib lugeda aasta 1888, mil Jakob  Hurt avaldas üleskutse „Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele”.

Selles selgitatakse rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikaid ning ärgitatakse rahvast suulise pärimuse kirjapanekule. Hurt peab oluliseks, et kirja pandaks kogu tekst, ilma valikut tegemata – teksti arusaadavus üleskirjutaja seisukohalt polegi oluline, sest kõik tekstid kogutakse kokku ja nende tegelik tähendus selgub alles hiljem. Niisuguse üleskutse eelduseks on muidugi veendumus, et suuline pärimus on hävimas ja asendub peagi teistsuguse kultuuriga (samale arvamusele  jõuti juba aastakümneid varem Õpetatud Eesti Seltsis).

Selline veendumus tekib massiühiskonna lävel. Üleskutse levitamiseks on aga vaja, et massiühiskonna põhilised komponendid oleksid juba olemas. Massiühiskonna lainehari saabus Eestis viiekümnendatel aastatel, kui stalinistlik ideoloogia ühetaolistamist lausa afišeeris; kuuekümnendatel järgnes sellele individualism. Uus lainehari tuleb üheksakümnendatel, kui oluliseks saavad sellised mõisted nagu „peavool”, „vähemus”, „subkultuur” jne. Niisugustel mõistetel on mõtet  ainult esindusdemokraatia kaudu reguleeritavas massiühiskonnas.

Liberaalne turumajandus tõlgib kõik arvude keelde, kultuur koosneb toodetest, mille headust mõõdetakse läbimüügiga. Arvud peavad kasvama, sest mass tajub end massina üksnes siis, kui ta samastub kasvuga. Praegune majanduslangus võiks olla vaid üks massiühiskonna rütmilisi kokkutõmbeid. Ometi osutavad paljud ennustused sellele, et nõnda asi ei ole. Tulemas on mingi laiema haardega muutus, mille täit ulatust saab ehk tunda alles praegu sündiv põlvkond. Muutuse üheks varaseks märgiks on minu meelest mõttetalgute kampaania, mis on ühest küljest tüüpiline massiühiskonna ettevõtmine (kui mitu tuhat inimest ikkagi kohale tuleb?), kuid teisest küljest lähtub aimusest, et see ühiskond on murenemas.

Nii tuletabki see kampaania kummalisel kombel meelde Hurda algatatud rahvaluulekogumist, kuigi ümberpöördult. Jakob Hurt tegi kõik mis sai, et päästa pärimuse jäänused saabuva massiühiskonna laviini eest; Rainer Nõlvak teeb kõik mis saab, et tuua välja iseseisva otsustusvõime alged mureneva massiühiskonna  laienevatest pragudest. „Oleme hakanud Eesti riiki suhtuma kui kliendid, mitte kui kodanikud … Eesti vajab uut demokraatia mudelit, mis töötaks sellel, et inimesed hoolivad üksteisest. Ma kujutaks ette hajusalt seotud kogukondade mudelit” (Eesti Päevaleht 23. IV 2009).

Ettevõtmist on küll kritiseeritud, sest kasutatakse massiühiskonna enese vahendeid, kirjutamata ette selget eesmärki („hägune fookus” jne), aga tegelikult on just see mõttetalgute kõige helgem moment. Tühjalt kohalt alustades ei tohi ette määrata, milliseid tulemusi tahetakse  saavutada: tähtis on see, et midagi üldse hakkaks idanema, et teadmatusest ja ebamäärasusest ujuksid pinnale esimesed reljeefsed kujutised. Nende kujutiste tähendus selgub alles hiljem. Samuti pole eriti tähtis see, kui palju „masse” pärast esimest kampaaniat mõttekodadesse tuleb. Hurda kogumistööga läks kaasa 1400 inimest (muide, eestlasi polnud tollal märkimisväärselt vähem kui praegu). Kui liikumine kord on tekkinud, ei jää see tagajärgedeta. Tulevik pole siis enam nii masendavalt ja möödapääsmatult tume, vaid lihtsalt tundmatu.