Las heiskab purjed orjalaev

Kaarel Tarand

Inimarengu aruande tänavuse väljaande koostajad läksid välja riskile, loodetavasti teadlikule. Müügi seisukohalt on võrdluse või edetabeli pakkumine kindel läbilöök meedias, kuid seejuures võib varju jääda kogu aruande tõsisem sisu. Nädal aega ongi aruande koostajad pidanud järjest selgitama, et kolme Läänemere idakalda riigi hetkejärjestus globaalselt ega lokaalselt pole see, mis peaks tekitama rahvuslikku uhkust või alaväärsust. Ega seegi,  millest valitsused strateegilises planeerimises võiksid juhinduda.   

Aga tühja sest edetabelist. Aruande lõppsõnas tsiteerib Marju Lauristin Soome poliitikateadlast Henri Vogti, kes on kirjutanud: „Erinevalt Põhjamaades valitsevast sotsiaaldemokraatlikust universalismist põhineb Eesti vaimulaad partikularismil, mis väljendub lõhede ja kontrastide loomulikuks pidamises nii ühiskonna sees kui ka suhetes teiste rahvastega. Samal ajal on see vaimulaad tugevasti  seotud majanduslike vabaduste väärtustamisega.   

See ühiskond võib tunduda hoolimatu ning karm, kuid ta on kindlasti mitmes suhtes  dünaamiline ja põnev” (lk 195). Nõustumist väärt seisukoht, millele toetudes on aga ka vältimatu asuda arutama, kas ja kui, siis milliste vahendite abil oleks võimalik tuua kujunenud vaimulaadi mingeid muutusi. Näiteks selliseid, mis viiksid meid lähemale põhjamaisusele. Põhjamaade, enim Rootsi ja Soome kohalolek me majanduses on vägagi suur ja püsiv. Millegipärast ei ole põhjamaised ettevõtjad aga sugugi tahtnud tuua koos kapitaliga Eestisse  kaasa oma ettevõtluskultuuri töösuhteid puudutavat osa. Või kui peaksidki olema tahtnud, pole see õnnestunud. Vägevaid ametiühinguid ja uhkeid kollektiivlepinguid ei leia me pangandusest, elektroonikatööstusest ega jaekaubandusest. Eesti töövõtja reguleerib oma töösuhet tööandjaga individuaalselt. Vaevalt oleks seda korda ja harjumust võimalik kiiresti muuta. Harjumus võib olla hoolimatu ja karm, kuid tagab dünaamilise ja põneva elu, 
nagu ütleb Vogt. Mõni võib seda viimast väidet hoolimatuks ja ülbeks pidada, sest pikaajalises töötuses ei ole tõepoolest midagi põnevat, vaid ikka ainult traagilist.         

Kuidas võiks sellesse konteksti paigutuda ühes ajalehes võimendunud ärevus teemal, nagu vajaks Eesti hädasti immigrante just tööjõuks? Ajaleht ei osunda raportit valesti.  Mare Ainsaar kirjutab seal tõepoolest, et „ehkki ränne oli aastatel 1990–2009 rahvastiku peamine mõjutaja kõigis Balti riikides, kannatas Eesti kõige väiksemana negatiivse rändesaldo tõttu kõige enam. 1990-ndatel ei peetud väljarännet probleemiks ja 21. sajandil migratsiooni käsitlenud avalikku arutelu peaaegu polnudki, sest puudus sellekohane statistika. Eesti on ühtlasi riik, mis tulevikus kõige enam vajab tõhusat sisserännet, et  asendada puuduvat tööjõudu”. Paraku pole viimases lauses esitatud väitele lisatud vähimatki tõendusmaterjali, mistõttu on see ka vägagi haavatav.     

Veendumus, et muutused rahvastiku ealises koosseisus tähistavad vankumatult ka tööjõupuudust, mida saab katta vaid immigratsioon, näib olevat tuletatud arusaamast, justkui eksisteeriks inimkonnas mingisugune „õige” ja seega ainuvõimalik ülalpidajate-ülalpeetavate suhtarv. Kuna arenenud riikide ühiskonna vananemine suurendab ülalpeetavate osakaalu, järeldatakse automaatselt, et selle kompenseerimiseks  on vaja tuua sisse uut tööjõudu mujalt maailmast. Niisugune väide ignoreerib kogu aastasadu väldanud tehnoloogilist progressi.   

Kui iga uue ülalpeetava suu jaoks oleks vaja ka uut paari töökäsi, siis poleks linnastumisprotsess, mis algas Eestiski juba poolteist sajandit  tagasi, ju kunagi käivituda saanudki. Kuid võta näpust, põllult üle hakkas jääma just tööealisi, mitte ülalpeetavaid. Ja kui agraarühiskonnas suutis iga maaelanik suure vaevaga ära toita iseennast ja oma pere, siis praegu toodetakse Eestis toitu märksa rohkem kui rahvuslikul ärkamisajal, mis sest, et tootmisega on seotud vaid paar-kolm protsenti tööjõust. Pole kaugel päev, kui viimasedki lihttöökohad lehmalaudas või maasikavaol on täidetud vaiksete, täpsete  ja väsimatute robotitega. 

Sama kehtib tööstuse kohta, mille automatiseerimine on hävitanud seal kindlasti palju rohkem töökohti kui globaalsete turgude  jõnksud. Miks peaks oletama, et tehnoloogiline areng ja automatiseerimine on lõppenud? Pole ju. Ostukeskustesse on juba vaikselt sisse hiilinud esimesed kassa-automaadid, mis võtavad lähiaastatel küllap töö kõigilt lihast ja verest kassiiridelt. Boonusena ei käi automaadid töötingimuste pärast ka ajalehtedele kaebamas. Pole keeruline välja mõelda hulgi samalaadseid näiteid. Järelikult peaks õige ülalpidajateülalpeetavate arvestus sisaldama ka  töökäsi asendavaid masinaid. Küllap siis näitaks arvestus selgelt, et üks töötaja peab ülal pidama vähem isikuid kui varem ja seda kasvava suutlikkuse juures. Tuues siia kõrvale veel andmed nn struktuurse tööpuuduse kohta, ei saa mööda küsimusest, et milleks meile küll võõrtööjõud, kui omadelegi tööd pole. Kas siis tõesti on võõrast uue töö jaoks odavam ja lihtsam välja õpetada kui oma?         

Ja lõpuks, väide, et igas ilmanurgas tungleb tohutult Eestisse elama- ja tööleasumisest unistavaid inimesi, ei ole kunagi paika pidanud. ÜRO rahvastikuosakonna demograafiliste  prognooside järgi otsustades muutuvad väljavaated kuskilt Eestisse vajalikku tööjõudu saada aina kehvemaks, sest 50 aastat tagasi ennustatud demograafiline plahvatus käis kõva kärgatuse asemel poolsuguse susinaga ning paisumise asemel on nii Aasias kui Ladina-A meerikas populatsioon hoopis kokku tõmbuma hakanud ja riigid hoiavad oma elanikest aina kiivamalt kinni. Neis oludes ei tule uuele immigrant-tööjõule järele saata mitte  värbajat, vaid kaitseväe üksus. Sõjaväe jõul uute orjade Eestisse toomine oleks ehk tehniliselt teostatavgi, kuid reaalelus mõistagi võimatu. Muude lahendusvariantide puudumisel oleks seega otstarbekas poliitiliselt hästi polariseerumist võimaldav, ent muidu sihitu immigratsioonijutt üldse ära lõpetada ning selle asemel keskenduda strateegiale, kuidas kasvatada heaolu ühiskonna arvulise kokkutõmbumise olukorras.