Lähis-Ida hämar tulevik

Islamiriik on poliitilis-ideoloogiline, mitte religioosne moodustis.

Holger Mölder, Vladimir Sazonov

Pärast Pariisi sündmusi elab Euroopa taas terrorirünnakute hirmus. Lähis-Ida piirkond Euroopa naabruses on viimasel sajandil olnud mitmete ulatuslike usuliste, etniliste jm konfliktide allikas, mille krooniks on agressiivse riigitaolise moodustise Islamiriik teke Iraagi ja Süüria aladel. Eesti ühiskonnas on levimas hirm sõja eest põgenevate pagulaste ees, kellest paljud on pärit Süüriast ja Iraagist ning võivad turvalisema elupaiga otsingutel jõuda ka Eestisse. Paljuski on hirm põhjustatud meie vähestest teadmistest Lähis-Ida piirkonna, selle rikkaliku ajaloo ja kultuuri kohta. Oluline on süvendada kontakte sealsete ülikoolide ja teadusasutustega, et tuua Lähis-Ida probleemid meile lähemale.

Novembri esimesel nädalal käisime Iisraelis Ramat-Gani linnas, kus korraldati interdistsiplinaarne konverents sealse Bar-Ilani ülikooli Iisraeli uuringute ja arheoloogia ning Lähis-Ida uuringute osakonna eestvõttel. Konverentsil osalesid ajaloolased, arheoloogid, arabistid, teoloogid ja politoloogid ning selle põhiteema oli Süürias ja Iraagis kestev konflikt, mille tulemusena seisab maailm silmitsi Islamiriigi (IS, tuntud ka kui ISIS, ISIL ja Da’ish)* tekkimisega. Esinejad vaatlesid islamismi kujunemist Lähis-Idas, pöörates erilist tähelepanu Süüria ja Iraagi ajaloole, poliitikale ja religioonile ning kahe suurema islamikogukonna, šiiade ja sunnide konfliktile.

Džihadistliku Islamiriigi tekkimine Süüria ja Iraagi kodusõdade tulemusena on kaasa toonud ulatusliku arheoloogiliste muististe hävitamise ja rüüstamise nende kontrolli all aladel. ISi võitlejad on paistnud silma Süüria ja Iraagi muististe ja muuseumide halastamatu hävitamise ja rüüstamisega. Kuigi rüüstamistes on osalenud ka teised relvastatud grupid, sõjaväelased ja tsiviilelanikud, on Islamiriigi tegevus olnud kõige laastavam. Plaanipäraselt ja metoodiliselt on hävitatud vanu muistiseid, linnuseid, monumente, kristlikke kirikuid, jeziidide ja šiiade pühakodasid, et purustada nende meelest ketserite ja väärusuliste identiteet ja kultuur. Rüüstatud ja osaliselt hävitatud on sadu muistiseid. Kõige tuntumad neist on Palmyra linn, Nimrūdi linn, Hatra, Apamea, Ebla, Mosuli raamatukogu ja muuseum. Islamistide tegevuse ja kodusõja tõttu on suures ohus muistsed Lähis-Ida linnad, Niineve, Aššur, Nimrūd, Apamea, Mari, Ebla jt muuseumid, olulised arhiivid, muistised.

Ristisõdijate rajatud Krak des Chevaliers Süürias Liibanoni piiri lähedal on üks olulisemaid säilinud kindlusi Lähis-Idas, väga tähtis ajalooline muinsusobjekt, mis on Süüria kodusõjas tugevasti kannatada saanud. Hiljuti hävitasid islamistid muistse Assüüria pärandit Iraagis Nimrūdis ja tegid hävitustööd Süürias Palmyras, kus hävitati jumal Beli tempel. Islamiriigi võitlejad ei hävita mitte ainult kultuurimälestisi, vaid ka nende kaitsjaid. Palmyras tapsid nad metsikult tuntud Süüria arheoloogi Khaled al-Asaadi, kes keeldus neile muistiseid välja andmast. Islamiriik teenib arvestatavaid summasid n-ö mustalt kaevatud muististe ja artefaktide müümisega. Selle abil on ta saanud jätkata sõjategevust. Maailmaajaloolise tähtsusega kultuuripärandi kadumine on kodusõja ning Islamiriigi hävitusliku poliitika korvamatu tagajärg, mis jätab meie ajaloomällu musta tühimiku.

Kalifaadi järglased

2014. aasta 29. juunil kuulutas Islamiriik välja kalifaadi, mis loeb end prohvet Muhammadi järglase Abu Bakri 632. aastal rajatud kalifaadi järglaseks. Mekka kaupmees Muhammad Ibn Abd Allah ehk prohvet Muhammad alustas usutõdede avaliku propageerimisega 613. aasta paiku. 622. aastal kolis ta koos oma pooldajatega Mediinasse ning algas islamiajastu, mida teame hidžra (ümberasumine) nime all. Pärast Muhammadi surma hakkasid tema asemel valitsema tema järglased ehk kaliifid, kes vallutasid terve Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues Hispaaniast Indiani ulatunud võimsa impeeriumi – Araabia kalifaadi. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelasid araablased kiiresti alla. Kaliifide toetajate põhjal, vastavalt sellele, keda peeti prohveti tõeliseks järglaseks, kujunesid VII sajandil välja islami suurimad kogukonnad sunniidid ja šiiidid, kes on XXI sajandil sattunud omavahelisse ususõtta Süürias ja Iraagis. Šiiidid on toetanud Muhammadi järglasena neljandat kaliifi ja prohveti väimeest Alit.

1362. aastal läks kaliifi tiitel Türgi Osmanite riigi sultanitele, kes kandsid tiitlit 1924. aastani. Viimane Osmanite dünastia kaliif Abdülmecid II valiti kaliifiks pärast sultanaadi kaotamist 18. novembril 1922. aastal. 1924. aastal kuulutas end kaliifiks Hašimiidide dünastia pea Mekka sharif Hussein bin Ali, kuid ta loobus tiitlist juba järgmisel aastal, kui Araabia poolsaare keskosas asuvat Nedži (keskusega Er-Rijadis) valitsenud Saudide dünastia vallutas Hedžase kuningriigi (keskusega Mekas) ja lõi niiviisi eeldused tulevase Saudi Araabia tekkimisele. Husseini pojad Ali (Hedžase valitseja), Abdullah (Jordaania valitseja) ja Faisal (Süüria, hiljem Iraagi valitseja) temalt kaliifi tiitlit ei pärinud ja nii hõivas Islamiriik möödunud aastal tühjaks jäänud trooni.

Erinevalt oma tuntumast konkurendist sunni äärmuslaste seas, Al Qaida võrgustikust, mis on rohkem orienteeritud võitlusele lääne tsivilisatsiooniga ega pretendeeri olemasoleva riikliku süsteemi lagundamisele, tahab Islamiriik rajada oma riigi, mis peaks hõlmama suure osa Aasiast, Aafrikast ja ka Lõuna-Euroopast. Seejuures peab Islamiriik oma põhiliseks vaenlaseks islamiusulisi ketsereid, eeskätt šiiite, ning on pühendunud peale lääneriikide-vastase terroritegevuse ka šiiite toetavate režiimide kukutamisele Süürias ja Iraagis. Kalifaadi pealinna on nad rajanud Ida-Süüria provintsikeskusesse Ar-Raqqah’sse, mis kord juba oli Abbassiidide kalifaadi keskuseks aastatel 796–809. Pärast õhurünnakute intensiivistumist Pariisi rünnakute järel on nad hakanud kolima nende valduses olevasse Iraagi suuruselt teise linna Mosulisse.

Islamiriigi eelkäija, tuntud Jordaania islamisti Abu Musab al-Zarqawi (1966–2006) eestvõttel 1999. aastal Afganistanis loodud rühmitus Jama’at al-Tawhid wal-Jihad (1999–2004) saabus Iraaki kohe pärast Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste invasiooni 2003. aastal. Vahepeal kandis rühmitus nimetust Al Qaida Iraagis ja identifitseeris end Al Qaida võrgustiku osana. 2010. aastal tõusis Islamiriigi liidriks vaimuliku taustaga Iraagist Sāmarrā’st pärit Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri (sõjanimega Abu Bakr al-Baghdadi), kes kuulutati 2014. aasta juunis kaliif Ibrahimiks. Araabia kevadele järgnenud sündmuste raames, kui Süürias puhkes kodusõda, laienes Islamiriik 2011. aasta suvel Süüriasse, kuid omavahelises võimuvõitluses Al Qaida toetatud Jabhat al-Nusraga läksid kahe äärmusrühmituse teed lahku.

Tülgastavad vaatemängud

Ibrahimi ajal tõusid rühmituse juhtkonda Iraagi päritolu isikud, neist mitmed endised Saddam Husseini armee vanemohvitserid. Abu Muslim al-Turkmani (hukkus 2015) sai kaliifi asetäitjaks Iraagis ning Abu Ali al-Anbari kaliifi asetäitjaks Süürias. Kolmas asetäitja oli endine füüsikaõpetaja Tal Afarist Abu Ala al-Afri, kes hukkus mõningate teadete järgi 2015. aastal. Rühmituse sõjaline juht on Iraagi päritolu Abu Suleiman al-Naser, kelle taustast on vähe teada, sõjalisi operatsioone Süürias juhib aga endine Gruusia armee allohvitser Abu Omar al-Shishani (sünd Tarhan Batirašvili). Endiste sekulaarsete Iraagi sõjaväelaste domineerimine juhtkonnas näitab, et Islamiriik on poliitilis-ideoloogiline, mitte religioosne moodustis ja selle ideoloogia on politiseeritud islam, kus religioon on võimulesaamise vahend. Struktuurilt meenutab see pigem kommunistlikke ja natsistlikke režiime. Tema eesmärk on islami populariseerimine ning vaatemängulisus, isegi kui seda tehakse nii võikal moel nagu „eksinute“ massiline hukkamine ja piinamine.

Islamiriigi sisekorraldusest on vähe teada. 2014. aasta lõpul õnnestus ühena vähestest lääne ajakirjanikest piirkonda külastada Saksamaa endisel poliitikul ja parlamendiliikmel Jürgen Todenhöferil, kes viis seal läbi mitmeid intervjuusid. Hiljuti avaldati saksa keeles tema raamat „IS seestpoolt – 10 päeva Islamiriigis“(„Inside IS – 10 Tage im „Islamischen Staat“)“. Todenhöfer peab Islamiriigi tekke peamisteks süüdlasteks lääneriike, eeskätt George W. Bushi administratsiooni, nähes selles bumerangiefekti, mis põhjustatud Lääne aktsioonidest Afganistanis, Iraagis ja Liibüas. Vastutustundetult piirkondlikesse võimumängudesse sekkumise ja sooviga kehtestada jõuga lääne tüüpi demokraatia avati Todenhöferi arvates usulis-poliitiliste konfliktide Pandora laegas.

Vaja on dialoogi

Lähis-Ida on kõrvale astunud regionaalsele rahule viivalt teerajalt, millele pandi alus Camp Davidi kokkulepetega 1978. aastal Iisraeli ja Egiptuse vahel ning Oslo kokkulepetega 1993. aastal Iisraeli ja Palestiina araablaste vahel. 1979. aasta islamirevolutsioon Iraanis ja Nõukogude Liidu invasioon Afganistani lõid eelduse ulatuslikumaks konsolideerumiseks vastavalt islami šiia ja sunni harude sees ning pärast Teist maailmasõda domineerinud valdavalt sekulaarse araabia rahvusluse asendumiseks panislamistliku identiteediga. Olukorra teeb keeruliseks jõudude paigutus Lähis-Idas, kus sunniitlikud jõud Türgi, Saudi Araabia ja Katari juhtimisel on pidanud põhilisteks vaenlasteks sekulaarset Assadi režiimi Süürias ja šiiitlikku Iraani. Neid on toetanud suurem osa lääneriikidest.

Bashar al-Assadi režiimi toetavad Venemaa ja mingil määral Hiina. Regiooni riikidest toetab Assadi peale Iraani veel šiiitlik Liibanoni Hezbollah’ rühmitus, kuid Assadi režiimi tolereerivad veel sekulaarsed Egiptuse ja Alžeeria juhid, Liibanon ja Iraak. Kahe jõukeskuse, šiiitliku Teherani ja sunniitliku Er Rijadi regionaalsetes võimumängudes on Islamiriik aga osavalt manipuleerides suutnud oma positsiooni säilitada. Iisrael on seni pidanud samuti oma peamiseks vastaseks Iraani, nähes viimase tuumapotentsiaalis suuremat ohtu kui Islamiriigi laienemises. Suuremate jõudude koondumiseks Islamiriigi vastu oli tarvis Pariisi äratuskella, kuid edasiste sammude elluviimisel tuleb kindlasti arvestada Afganistani ja Iraagi kogemust, et vältida järjekordset bumerangiefekti. Rahu Lähis-Itta saavad tuua eeskätt sealsed rahvad ise, arendades kultuuridevahelist dialoogi ja võideldes äärmusluse vastu. Muu maailma kohus on neid selles igakülgselt abistada, kuid see protsess võib võtta väga palju aega, isegi aastakümneid.

* Vt P. Espak, Islamiriik, IS, ISIS, ISIL, daesh – mis on mis ning miks ja mida kasutatakse, http://novaator.err.ee/v/yhiskond/dca294d6-7609-4149-8b48-4d1c6e85050d/islamiriik-is-isis-isil-daesh-mis-on-mis-ning-miks-ja-mida-kasutatakse#; vt ka ISIL, ISIS, Daesh või dašistid – debatt lühendite üle, mis tegelikult iganesid juba aasta tagasi, 24. XI 2015, http://forte.delfi.ee/news/varia/isil-isis-daesh-voi-dasistid-debatt-luhendite-ule-mis-tegelikult-iganesid-juba-aasta-tagasi?id=73028701.