Kultuuriuuringud „evolutsioonilise pöörde” lävel

Indrek Ibrus

John Hartley nimi ei vaja meediauuringutega tuttavale lugejale tutvustamist. Koos teise meediateooria klassiku John Fiskega kirjutas Hartley 1978. aastal raamatu „Reading Television”  („Lugedes televisiooni”), mis on jätkuvalt, hoolimata hiljem kirjutatud enam kui kümmekonnast raamatust, tema müüduim ja tänini hästi kaubaks minev teos. Tegemist oli omas ajas esimese ja mõjusa käsitlusega, kus rakendati semiootikateooria vahendeid televisiooni sisu ning televisiooni kui meediumi ja institutsiooni kultuuriliste rollide analüüsimiseks. Hiljem on Hartley sama tööd jätkanud, kirjutanud valdkonna kohta veel kümmekond raamatut ning tõusnud kahtluseta nii televisioonikultuuri kui laiemalt meediakultuuri juhtivaks teoreetikuks maailmas. Eesti lugejaile ehk kõige huvitavam on aga asjalugu, et Hartley sõnul on just Juri Lotmani pärandil tema töös eriline roll.     

*

Loomemajandus ja Lotman, kultuur ja innovatsioon, sotsiaalvõrgud ja auditooriumide emantsipatsioon, dialoogid ja sotsiaalne evolutsioon. Alljärgnev intervjuu pakub külluses neid ja teisi mõistepaare. Mõned võivad näida kontrastsed, mõned loomupärased, mõned ehk ka provokatiivsed. Kuid ometi, nagu näitab intervjueeritav Queenslandi Tehnikaülikooli (Brisbane, Austraalia) professor John Hartley, on seda laadi paarid meedia- ja loovtööstuste arengu taustal üha aktuaalsemad.       

Hartley nimi ei vaja meediauuringutega tuttavale lugejale tutvustamist. Koos teise meediateooria klassiku John Fiskega kirjutas Briti taustaga Hartley 1978. aastal raamatu „Reading Television” („Lugedes televisiooni”), mis on jätkuvalt, hoolimata  hiljem kirjutatud enam kui kümmekonnast raamatust, tema müüduim ja tänini hästi kaubaks minev teos. Tegemist oli omas ajas esimese ja mõjusa käsitlusega, kus rakendati semiootikateooria vahendeid televisiooni sisu ning televisiooni kui meediumi ja institutsiooni kultuuriliste rollide analüüsimiseks. Hiljem on Hartley sama tööd jätkanud, kirjutanud valdkonna kohta veel kümmekond raamatut ning tõusnud kahtluseta nii televisioonikultuuri kui laiemalt meediakultuuri juhtivaks  teoreetikuks maailmas. Lisaks, kirjutanud ja toimetanud anglosaksi maailmas peavooluliste kultuuriuuringute valdkonna mitmeid kokkuvõtteid, peatoimetades üht antud valdkonna juhtivatest akadeemilistest ajakirjadest (International Journal of Cultural Studies) ning istudes mitmete teiste nõukogudes, võib teda kindlasti pidada üheks selle akadeemilise valdkonna arengusuundi kõige paremini tundvaks õpetlaseks.       

Siinne intervjuu on tehtud märtsi lõpupäevil Tallinnas, kui Hartley võttis peakülalisena osa Balti Filmi- ja Meediakooli korraldatud rahvusvahelisest konverentsist pealkirjaga „Hariduslik väljakutse:  innovatsioon loovtööstuses”. On omamoodi paradoks, et siin esinedes ei rääkinud Hartley ei televisioonist ega traditsioonilises mõistes kultuuriuuringutest. Selle asemel rääkis ta just vaid tollest mõistena uuest nähtusest, loovtööstusest, ning ka seda analüüsivast veelgi uuemast teoreetilisest raamistikust kultuuriteadusest (cultural science), mida Hartley on viimastel aastatel arendanud koos oma Brisbane’i kolleegidega. Kuna minu arvates on teoreetilises plaanis tegu ühe kõige  põnevama ja uuenduslikuma kultuurivaldkonda käsitleva suunaga viimastel aastatel, siis keskendusin sellele ka kõrval toodud intervjuus.     

Millega on täpsemalt tegu? Kui Marek Tamm kaardistas paari aasta eest toimetatud Keele ja Kirjanduse erinumbriga (2008, nr 8-9,) mitmesuguseid pöördeid humanitaarteadustes, siis vähemalt minu meelest oli tegu pigem XX sajandi teises pooles aset leidnu ajaloolise ülevaatega. Midagi olulist, XXI sajandile eriomast oli puudu. Nimetagem seda pildilt puudunut, nagu pealkirjas toodud, „evolutsiooniliseks pöördeks”, mis on nii sotsiaalkui humanitaarteadustes üha ilmsemaks saamas.  Mis on selle sisu? Nii mõneski mõttes uudist ei ole: kultuuriteadus tugineb juba paar aastakümmet hoogu võtnud dialoogile süsteemiteoreetilise sotsioloogia, komplekssete süsteemide matemaatika ning mitmesuguste kultuuriuuringute ja semiootikateooriate vahel. Viimane tõuge, mida kirjeldab kõrval ka Hartley, tuli ent väljastpoolt akadeemiat ennast. See oli nn loomemajanduse ja loovtööstuste diskursi ja nähtuse esiletõus osaliselt iseeneslikult, kuid osaliselt ka riikide valitsuste  eestvadamisel. Üha ilmsem on vajadus seletada samaaegselt nii võrgustuvate ja üleilmastuvate kui ka üha enam dereguleeritud meedia- ja kultuuritööstuste arenguloogikat, üha kiiremini horisontaliseeruvaid suhteid eri laadi kultuuritootjate ja -tarbijate vahel ning neist lähtuvaid hoopis uusi kultuuriloome mehhanisme.   

Nagu pakuvad Hartley ja tema mõttekaaslased, on seda laadi mõtestustööks vaja hoopis uut, loomult interdistsiplinaarset teoreetilist aparaati, mis integreeriks kultuuripraktika ja tähendusloome analüüsi majanduslike innovatsiooni-protsesside analüüsiga, kaasates ka kompleksse võrgustikulise käitumise analüüsi. Seda laadi integratsioon toob  „evolutsioonilise pöörde” aga otse kultuuriuuringute peavoolu. Eesti lugejaile ehk kõige huvitavam on aga asjalugu, et kuna meie oma Juri Lotmani teoreetiline töö omal ajal oligi seotud just selliste dialoogidega, kultuurimuutuste arengudünaamikaga ning evolutsiooniliste protsessidega, on Hartley hinnangul potentsiaalselt just Lotmani pärandil antud teoreetilises arendustöös eriline roll.  

*

Mis asjaoludel liikusite televisiooni uurimise juurest edasi laiemalt loovtööstuse uurimise juurde? Kas ka see on seotud asjaoluga, et klassikalises mõistes televisiooni enam ei eksisteeri, kuna see on  meediavormina justkui laiali puistunud erinevatele platvormidele – seda tarbitakse ja tegelikult ka luuakse eri viisil?

John Hartley: Tõesti, just selle loogika alusel. Tuleb ka öelda, et kuigi ma saavutasin teatud tuntuse televisiooniuurijana, olen ma tegelikult olnud huvitatud populaarkultuurist hoopis laiemalt. Kogu oma karjääri kestel olen tegelnud ka ajakirjanduse ajalooga. Eriti just Inglismaal XIX sajandi opositsioonilise  töölisklassi poliitilise pressiga, mida tegelikult võib pidada sealse massikommunikatsiooni nurgakiviks. Sealt said alguse nii ajalehtede hiigelsuur lugejaskond kui ka müügivajaduse ja kogu rahva esindamise idee vaheline pinge. See viimane on ju probleem, millega põrkuvad ka praegu kõik massimeediaväljaannete omanikud – kuidas suruda läbi oma tõeversiooni ja samal ajal olla lugejatele atraktiivne?

Teisisõnu  on pinge informatsiooni ja meelelahutuse vahel ehk selle vahel, mida tahavad lugejad ja mida meediat tootev organisatsioon, käinud meediaga kaasas selle algusaegadest peale. On väga huvitav, kuidas see alati esile kerkib, kui leiutatakse uus meedium – kes keda sellega adresseerib, mis asjaoludel ja mida saavad teha need, kellele ses uues seatuses mõni asi ei meeldi? Need on kõik teatud mõttes transmeedia küsimused.  Seega olen alati olnud huvitatud populaarkultuuri rollist moodsate kommunikatsioonisüsteemide arengu ühe eestvedajana. Ja siin ei pea ma silmas vaid televisiooni ja ajakirjandust, vaid ka tehnoloogiat. Ma ei taha öelda, et meelelahutusmeedia seilab tehnoloogilise arengu absoluutses esirinnas. Nii see ei ole, arengu eesotsas on tõenäoliselt kaitsetööstus või midagi sellist. Kuid meelelahutus ja meedia on tavaliselt  uue tehnolooga varaste rakendajate seas. Seal ollakse väga edukad uute tehnoloogiate kõigi võimaluste ärakasutajatena.

Minu agendat ongi paljuski tõmmanud seda sorti pingete kombinatsioonid: tarbija ja tootjate vahel, adresseerija ja adressaadi vahel ning kuidas tehnoloogia loob seejuures uusi võimalusi. Tuleb ka märkida, et 1990. aastatest kujunes mul teatud vaheperiood, kui mul ei olnud enam kuigivõrd  tahtmist kirjutada uusi raamatuid televisioonist. Selle asemel olin üha rohkem huvitatud sellest, kuidas populaarse meedia kohta õigupoolest nii institutsionaalselt kui distsiplinaarselt uusi teadmisi toodetakse. Minust sai Cardiffi ülikooli ajakirjanduse, meedia ja kultuuriuuringute teaduskonna dekaan ning seal pidime me tegelema väga praktiliste küsimustega: mida õpetada, kas  kujundada antud teadmiste valdkonda vastavalt professionaalse karjääri vajadustele või lähtuda vajadusest koolitada kriitiliselt mõtlevaid kodanikke? Või ehk koolitada hoopis lihtsalt loovsektori praktikuid?

Niisiis, küsimus, kuidas populaarkultuuri õpetada, oli haridusasutustele kujunemas tollal küllaltki tõsiseks väljakutseks – kellele ja milleks? Samal ajal tuli uusi tehnoloogiaid aina juurde, ka ringhääling avanes  ja tasapisi kujunes olukord, kus igaüks oli meediaekspert. See ekspertiis, mida meie meediauuringutes ehitanud olime, ei olnud enam kuigi eriline ning seda ei andnud enam niisama lihtsalt müüa. Meie teadmised meediast olid justkui kriisis. Meediauuringute prestiiž Inglismaal on alati olnud küllaltki madal, selle üle on ikka nalja tehtud ja tehakse siiani. Nii et meie toodetavate teadmiste staatus oli kindlasti  küsimärgi all. 1990. aastate jooksul tõid need küsimused mind lõpuks just loovtööstuste idee juurde. Põhjuseks selle taga oli ka tunne, et meie mõtlemisel popkultuurist, uutest tehnoloogiatest ning meedia representatsioonidest hakkas tekkima ühisosa nii valitsuskui ka ärisektori huvidega. Seda viisidel, mis varem ei olnud lihtsalt võimalik. Valitsus hakkas ühtäkki mõtlema loovsektorist kui  majanduskasvusektorist ning seejärel ka sellest, kuidas hakata poputama kõiki neid loomeinimesi, keda alles veidi aja eest oli peetud üsna tüütuteks tegelinskiteks.

Valitsuse ja meedia vahel pole ju kunagi olnud mingit suurt armastust. Kuid Briti kontekstis avastati siis ühtäkki, et nii meedia eraldi kui ka loovtööstus laiemalt on majanduse olulised komponendid. Ajalooliselt on meediat ju peetud alati palju olulisemaks  kui on tema majanduslik kaal. Sellest on alati räägitud pigem poliitilise võimu kontekstis ning sestap pole see ka tõesti päris tavaline majandussektor. Seejuures genereerib meedia siiski ka dollareid ja äkki oli valitsus sellest asjaolust väga huvitatud. Niisiis tekkis 1990. aastatel selge suundumus näha meedias üha vähem ideoloogilist ja üha enam majanduslikku jõudu: pole tähtis, mida nad ütlevad, niikaua  kui nad teenivad tulu. Meediast oli ühtäkki võimalik mõelda kui avaliku poliitika objektist, rahvuslike innovatsioonisüsteemide komponendist, riikide ekspordivõimekuse osast. Meile oli see kõik tollal üsna uus, sest enne seda oli meid seda laadi diskussioonidest ju kõrvale jäetud. Sel taustal võtsime vastu üsna selge otsuse, et kui tahame, et meediaharidus ülikooli seinte vahel areneks ja õitseks, tuleb meil samuti  luua side poliitikaloome, äri ja ametiõppe maailmaga.     

On tähelepandav, et loovtööstusest rääkides  on teie spetsiifiline huvi nende demokratiseerival iseloomul ja mõjul. Sellega seonduvalt olete koos oma kolleegidega viimasel ajal üsna otseselt „loovtööstuse” mõiste ka ümber defineerinud. Selle mõiste, mis omal ajal pakuti välja n-ö ülevalt alla Briti valitsuse poolt, olete teie nüüd ümber nimetanud „ühisvõrgustike turuks”. Millele see viitab? 

See on õige ja mul hea meel, et seda tähele panite, kuna mind käivitavaks mootoriks on tõesti huvi ja uudishimu kõige emantsipatoorse vastu. Ma kasvasin ise ilma igasuguste privileegideta küllaltki vaeses keskkonnas, kuid mulle on alati väga meeldinud meedia. Mulle meeldis vaadata telekat ja mulle tundus, et mulle õpetati seeläbi igasugu asju. See oli emantsipatoorne kogemus – tunne, et mul oli justkui kõigele  juurdepääs olemas. Ja seda mitte ainult televisiooni, vaid kõigi meediavormide tõttu, alates kirjastamisest kuni muusikani. Nii et mulle tundus, hoolimata sellest, mida vanemad meile rääkisid, et populaarses meedias oli päris kõvasti emantsipatoorset energiat. Kogu see mõtlemine, et meedia on halb, et see „mädandab su aju”, oli mulle arusaamatu. Ma ei usu seda, sest see ei käi mu oma kogemusega kokku. Ma arvan, et populaarmeediat tuleb võtta  tõsiselt just selle teatud demokratiseeriva efekti tõttu: nii demokratiseeritakse teadmisi, levitatakse uusi ideid, pakutakse naudingut uudsusest ja loovusest, uusi kultuurivorme igale maitsele – muusika, tekstid jne. Selline on olnud mu lähtekoht.

Kui aga mõelda tavapärasele avalikule meediapoliitikale, siis prevaleerib enamasti selgelt n-ö ülalt alla lähenemine. Ainuke viis, kuidas riigivalitsejad popkultuuri arendamist ette kujutavad, on selline, et  asju tuleb ajada ennekõike ettevõtetega ning kohelda tarbijaid vaid kui tööstusliku protsessi resultaati, kel pole muud rolli kui vaid kulutada raha ettevõtete toodetu peale. Kuid see pole päris õige. Pigem on mulle tundunud, et kui miski üldse õigustab kogu seda loovsektori arendamist, siis just teatud auditooriumi emantsipatsiooni-võimalus. Sestap olen ma alati püüdnud suunata diskussioone eemale n-ö ettevõttekesksete majanduskalkulatsioonide  juurest ning keskenduda selle asemel teemadele nagu kogukondade formeerimine, identiteetide loomine või personaalne loovus suurte sotsiaalsete ehk ühisvõrgustike kontekstis. Just need teemad sundisid meid üle mõtlema, mis on siiski loovtööstuse eriline spetsiifika. Ja pärast üsna pikka arupidamist jõudsime mõiste „ühisvõrgustike turg” (social network markets) juurde. See on loovtööstuse n-ö turupõhine definitsioon.

Populaarne meelelahutus  on enamiku inimeste jaoks ennekõike siiski turg. Ja turg on see valik, mille inimesed teevad. Valikud aga ei tulene sellest, kui edukalt korporatiivsed jõud neid manipuleerivad, vaid ennekõike sellest, et inimesed valivad maailmast arusaamise trende – sümboolseid või staatuse-põhiseid. Me näeme, et „ühisvõrgustike turg” on kausaalne jõud loovtööstuse taga, mitte selle resultaat. Nii nagu omal ajal oli populaarkultuur kausaalseks jõuks massimeedia  tekke taga, on nüüd ühisvõrgustikud – inimeste omavaheline interaktsioon – kausaalseks jõuks loovtööstuse esilekerkimise taga. Ilma nende võrgustiketa pole sul võimalik enam tooteid tulemuslikult turule tuua. Ning sestap on meil ka majanduslik hädavajadus mõista, mis motiveerib inimesi neis võrgustikes oma valikut teatud viisil tegema. Niisiis ei ole me huvitatud mitte ainult teatud tasakaalu saavutamisest ja ülalt alla dünaamika juurest  alt üles dünaamika suunas liikumisest, vaid ka sellest, kuidas see dünaamika majanduslikult toimib. Alustada tuleb sellest, kus ja mis asjaoludel teevad inimesed oma valiku, ja mitte sellest, kuidas ettevõtted oma tooteid valmistavad.   

Kuid „ühisvõrgustike turg” on kontseptsioonina osa palju laiemast teoreetilisest raamistikust, mida olete oma kolleegidega viimastel aastatel Brisbane’is arendanud ja mida nimetate nüüd kultuuriteaduseks. Selle raames olete väga huvitaval ja innovatiivsel viisil sidunud kultuuriuuringud komplekssete süsteemide uuringutega  ning ka evolutsioonilise majandusteadusega (evolutionary economics), mis vähemalt Euroopa Liidu tasandil on teeninud juba üsna ametlikult n-ö „innovatsioonimajanduse” tiitli. Kuidas te kõige selleni jõudsite ja mis on selle töö eesmärk?   

Mõnes mõttes jõudsime me selleni endalegi ootamatult. Paljuski ilmselt seetõttu, et vastavad inimesed olid meie ümber olemas – just meie üleaedses Queenslandi ülikoolis. Neil on  seal väga tugev evolutsiooniliste majandusteadlaste grupp ja me saime nendega lihtsalt tuttavaks. Üks neist on sellest ka kirjutanud – alguses kartsid nad end meiega siduda, sest pelgasid, et kultuuriuuringute alal tegutsevad vaid kõiksugu marksistid. Algus oli tõesti veidi ärev ses osas, et kuidas me üksteisega läbi hakkame saama. Aga motiiv nendega rääkida sugenes sellest, et kultuuriuuringud olid liikunud liiga kaugele empiiriliste probleemide  uurimisest ning pigem tegeldi lihtsalt teatud väärtuste deklareerimisega. Kultuuriuuringutes on tugev suundumus kõiki uusi nähtusi juba ette politiseerida ja deklareerida oma positsioon kõige võimaliku suhtes. Peaaegu kohe tekib poliitiline kriitika kõige uue vastu. See kriitika põhineb turu vaenulikkusel, korporatiivse kapitalismi opositsioonil ning poolehoiul poliitökonoomia arusaamadele majanduslikest protsessidest.

Minu  arust ei olnud sellest kõigest ent kuigivõrd abi, kui tekkis vajadus seletada muutusi, mis olid kaasnenud uute tehnoloogiate ja digitaalse keskkonnaga. Minu arust see ei tööta enam. Istume keset suurimat muutust pärast trükipressi leiutamist, kuid intellektuaalne aparaat, mida kasutatakse toimuva seletamiseks, on ikka üks ja seesama. Sestap mulle tundus, et on vaja dialoogi distsipliinidega väljaspool kultuuriuuringuid,  et õppida tundma, mida nemad neist asjust mõtlevad. Kuid ma ei näinud ette, et meil tuleb seda dialoogi pidada just seda sorti majandusteadlastega, kes peaksid kultuuriuuringute üldise konsensuse järgi olema täiesti välistatud – sest neid peetakse kas libertariaanideks või parempoolseteks, nad on kas hayekiaanid või schumpeteriaanid ja see kõik saab tähendada ainult halba. Kuid samas, ega ükski kultuuriuurijatest polnud nende töid ka lugenud, see suhtumine  oli lihtsalt eelarvamus. Meile see korda ei läinud, sest neil inimestel oli meile midagi öelda käimasolevate muutuste majanduslike mehhanismide kohta. Meie olime huvitatud sotsiaalsetest muutustest, nemad olid huvitatud majanduslikest muutustest, me mõlemad olime huvitatud teadmiste akumulatsioonist. Me mõlemad tahtsime teada, kuidas see kõik koos töötab.

Lisaks avastasime umbes samal ajal, et Ameerika Santa Fe instituudis on juba  paar aastakümmet mõeldud kultuurist üsna reaalteaduslikul ja matemaatilisel viisil ning kogu see töö on seni jäänud Euroopa kultuuriuuringute traditsioonil sisuliselt märkamata. Ka nendega pidasime vajalikuks dialoogi alustada, kuna leidsime, et nende kompleksusteooria n-ö koloniseerib meie valdkonda. Aga niipea kui me dialoogiga alustasime, sai selgeks, et humanitaarteadused ise on mitmes mõttes „eel-evolutsioonilises” staadiumis,  kui rääkida distsipliinide ajaloolisest arenguloogikast. Majandusteaduses oli näiteks esmalt pikk deskriptiivse ja analüütilise töö periood, siis lühike taksonoomiline periood, seejärel pikk ideoloogiliste ja poliitiliste uskumuste periood läbi XIX ja XX sajandi ning alles siis jõuti pöördeni, mis bioloogias võeti ette  juba koos Darwiniga. Tegemist on n-ö evolutsioonilise pöördega, mille eesmärk on mõista majandusarengut kui evolutsioonilist protsessi. Neil võttis see kaua aega, kuid kultuuriuuringutes ei olnud me jõudnud veel isegi selliste küsimusteni, kas kultuurinähtusi, millest olime huvitatud, võib mõista kui evolutsioonilist protsessi. Enamgi veel, kui meie valdkonnas  mainis keegi asju nagu evolutsioon või Darwin, siis järgnes eelarvamuslik poliitiline rünnak, mille sisuks see, et neodarwinism ja sotsiaaldarwinism on põhimõtteliselt võrdväärsed fašismiga ja sestap tuleb neid asju lihtsalt vältida. Kuid selle tagajärjel olime jäänud kõrvale umbes 30 aastast tööst, mida oli tehtud nii bioloogias kui ka evolutsioonilises majandusteaduses, samuti neuroteadustes ja mõnedes psühholoogia harudes. 

Neis kõigis leidub tohutul hulgal energiat ja leidlikkust, mis puudutab tegelikult puhtalt kultuurilisi teemasid, kuid mida kultuuriuurijad ei olnud seni märganud. Meile tundus, et peame selle ise ette võtma. Nüüd oleme muidugi avastanud, et laias ilmas on juba palju inimesi, kes sellesarnast tööd teevad. Üks väga hea uuring on näiteks sellilt nimega Brian Boyd pealkirjaga „Lugude algupärad”, mille sisuks narratiivide evolutsiooniline analüüs. Ta analüüsib  väga veenvalt nii „Homerost ja Iliast” kui ka dr Seussi lasteraamatuid ning näitab, kuidas evolutsiooniline lähenemine võib pakkuda hoopis teisi arusaamu. Seda sorti tööd näitavad, et evolutsiooniline pööre on võimalik: on võimalik võtta arvesse värskemaid saavutusi reaalteadustes ja teistes teadmisvaldkondades, kuid jääda seejuures truuks kultuuriuuringute kesksele küsimusele, kuidas populaarkultuuri kommunikeeritakse ja kuidas erinevad  elanikkonna grupid seda praktiseerivad.     

Eesti lugejatele on kindlasti oluline ka see,  et kultuuriuuringute valdkonnas olete tuntud ühe suurema Juri Lotmani fänni ja populariseerijana. Kuidas te temani jõudsite ja milles seisneb teie arvates tema väärtus?

Ma võtan selle määratluse omaks! Ma olen tõesti Lotmani fänn. Kuigi alguses oli mu meelisala kirjandusteadus, hakkas mind peatselt huvitama see, kuidas toimivad sellised süsteemid nagu televisioon. Niisiis hakkasin  ma huvi tundma semiootika vastu, kuid seda mitte lingvistina. Mind huvitas, kuidas toimivad keerukad kultuurisüsteemid nagu kirjandus, filmikunst või televisioon. Ja raamat, mis kogu antud problemaatika paika pani, oli Lotmani („Universe of the Mind”, Lotmani 1990. a inglise keeles ilmunud kogumik – toim). Ma jõudsin temani, kuna olin juba olnud huvitatud vene formalismist, Praha koolkonnast ja mitmetest teistest semiootikateooriatest,  mida kõiki ühendas see, et nad mitte lihtsalt ei uurinud keele struktuuri ja süsteemsust, n-ö Saussure’i lähenemist keelele, vaid ka keelesüsteemide muutumise protsesse, keelte kasutust. Juba mitmed vene formalistid olid huvitatud keelekasutusest, keelte toimimisest taustsüsteemides vähemalt sama palju kui keele kui formaalse süsteemi uurimisest.

Ka Lotmani juurde tõi mind just see kombinatoorne huvi korraga nii keelesüsteemide  formaalsete aspektide kui ka nende kasutusega kaasneva dünaamika vastu. Teose „Mõtte universum” olulisus minu jaoks seisnes idees, et tähendused sünnivad dialoogis. Tegelikult on ta mudel väga lihtne, tema põhiline näide selle kohta, kuidas toimib semiosfäär, on imiku ja tema ema suhe, kusjuures kumbki pole võimeline rääkima teise keelt. Aga suheldud peavad nad saama ning nad suhtlevad keeles, mida Lotman nimetab „naeratuste keeleks”. 

Seega, selleks et tekiks uus kommunikatiivne situatsioon ja süsteem, on esmalt vaja teatud asümmeetrilist tõlkeraskustega süsteemi, kahte osapoolt, kes üksteisest aru ei saa. Lotmani lähenemine ei alga küsimusest, milline on väikseim märgiline ühik, ehk küsimusest, millega Saussure alustas XIX sajandile omases redutseerivas stiilis. Selle asemel  huvitab teda see, kuidas kahe poole püüded teineteisest aru saada loovad aluse uute tähendussüsteemide tekkele ning hilisemale võimalikule arengule aina keerukamateks süsteemideks. Lotman pakkus välja süsteemi, mida iseloomustab kausaalne üldiselt üksikule  liikumine ning kus keskse selgitava instrumendina on fookuses dialoogi mõiste. Ta näitab, kuidas terved kultuurid võivad olla üksteisega dialoogis, alates vene ja prantsuse kultuurist, ja lõpetades erinevate meediumidega, näiteks.

Minule on see teooria igal juhul alati tundunud väga kasulik ja pakub moodsa meedia uurimiseks uusi võimalusi. Ma võtsin idee semiosfäärist ja dialoogidest kasutusse uurimisprojektis,  kui uurisime Austraalia massimeedia sisesuhteid ning eriti Austraalia põlisrahva meediat. Kirjutasin koos oma kolleegiga raamatu aborigeenidest ja nende meediast, kusjuures me ei vaadelnud ainult valgete rassistliku meedia mõju põliselanikele, mis on mõistagi mastaapne poliitiline teema, vaid uurisime ka dialoogilisi suhteid n-ö asunike ja põliselanike märgisüsteemi ja haridussfääri vahel. Just ses osas oli Lotmani töö väga kasulik.  Selle najal saime modelleerida dialoogilisi situatsioone, mitte lihtsalt lineaarseid biheivioristlikke efekte. Tuleb ka tunnistada, et olen Lotmani tundmaõppimisel alles poolel teel. Ma olen alles alustanud tema äsja inglise keeles ilmunud viimase raamatu „Kultuur ja plahvatus” lugemist. Seal on ta võtnud ette uusi samme ses osas, kuidas kultuurisüsteemide muutumist mõista ja klassifitseerida – kas väga järsku või aeglasemalt;  kumulatiivselt, kuid seejuures endaks jäädes. Selles on palju selgitavat väge, mis puudutab me püüdlusi mõista seda, kuidas meediasüsteemid ja meedia representatiivsed süsteemid arenevad ja muutuvad. Lotmani töös on kõvasti provokatsiooni sees ja ma ei ole seda kõike veel kaugeltki ammendanud. Plaanin ses osas kindlasti edasi töötada!       

Kuna olen kogenud teatud raskusi Lotmani teooriate kasutamisel anglosaksi kultuuriuuringute kontekstis, uurin, miks kipub siiski kultuuriuuringute traditsioon laiemas mõttes seda tüüpi teoretiseeringuid tõrjuma ning kitsamas mõttes konkreetselt Lotmanit ignoreerima? 

Sellele küsimusele saab vastata kaheti. Esmalt pean ma omaks võtma omaenda teatud nõrkuse ses osas ning tunnistama, et semiootika kui vahendi kasutamine massimeedia süsteemide uurimiseks läks moest koos poststrukturalismile ja postmodernismile järgnenud muutustega rahvusvahelises intellektuaalses miljöös. Ma arvan, et kaotasime kannatuse uurimaks süstemaatiliselt, kuidas kultuurisüsteemid tähendusi produtseerivad. Me jätsime  selle teema kõrvale liiga vara, kuna asemele tulid mitmesugused poliitilised küsimused, samuti dispuudid postmodernismi ja Derrida pöörde üle jne. Millalgi 1980ndatel või 1990ndatel tekkis selline poliitilise tagasitõmbumise moment, mille järel semiootikat ei aktsepteeritud eriti enam üldise kultuurimehhanisme selgitava süsteemina. Üha raskem oli seda sorti uuringutega jätkata. Tuleb ka meenutada, et üldjuhul oli tegu Saussure’i tüüpi  strukturalismiga, kus puudus oma lähenemine muutuste ja dünamismi uurimiseks.

Antud kontekstis tuleb märkida, et kultuuriuuringutel on ette näidata terve pikk ajalugu seda sorti kriisidest, kui probleeme ei töötata läbi, vaid neist lihtsalt eemaldutakse. Näiteks varaste kultuuriuuringute keskmes olid klassinähtused ja kui siis põrkuti feminismiga, jäid klassiuuringud täiesti kõrvale. Samamoodi läks paljuski postkolonialismiga. Selle asemel  et uusi teadmisi inkorporeerida ja luua laiem süntees, liiguti lihtsalt ühe poliitiliselt õrna teema juurest teise juurde. Ja selles protsessis oli semiootika üks ohvritest. Teine oluline aspekt selle küsimuse juures on see, et semiootika on paljuski koloniseerinud lingvistid. Enamik inimesi, kes meedia vastu huvi tunnevad, ei ole aga lingvistid. Anglosaksi maailmas domineerivad semiootikas Halliday traditsioonis töötavad grammatikasüsteemide  lingvistid. Veel on Ameerikas Sebeoki koolkond, kes on loonud täiesti omaette teooriamaailma. Nii aga üldine teooria fragmenteerub ning semiootikast saab vaid kirjandusteaduse allharu. Kultuuri-, meedia- ja tehnoloogiauuringutes on aga massimeedia süsteemide uurimisel eemaldutud sellest lingvistikapõhisest teooriast ja tööst.

Nii et siin on ka teatud distsiplinaarne probleem: Lotman on lükatud kokku kirjandusteadlaste ja lingvistidega,  selle asemel et tõmmata ta kultuuri- ja meediauuringute peavoolu. Viimased on seejuures olnud vähemalt viimase kümnendi suuresti võimuteema kütkes ning võimu on püütud mõtestada nii Marxi kui Foucault’ võtmes. Lotman, paljuski olukorra tõttu endises Nõukogude Liidus, ei saanud omal ajal võimu teemal kuigivõrd sõna võtta ega kaasa rääkida. Tema võimalikke sellekohaseid seisukohti saab vaid oletada ning tuletada tema teooriatest  dialoogiliste süsteemide kohta. Kokkuvõttes on Lotman toodud ohvriks muutustele nii poliitilises ja intellektuaalses kliimas kui distsiplinaarses kliimas. Sellest on muidugi väga kahju. Ning see puudutab just kultuurimuutuste uurimist ning vähem Lotmani isikut. Mulle meeldiks väga, kui kultuurija meediauuringutes liigutaks tagasi ja uuritaks jälle üldisi printsiipe, reegleid, seadusi või mida tahes, mis iseloomustavad interpretatiivsete  süsteemide muutusi, ja loodaks selle tarvis uuesti side ka semiootikatraditsiooniga. Mulle tundub, et meie kultuuriteaduse initsiatiiv on liikumas just selles suunas. Mitmed meie majandusteadlased, eriti saksa teoreetrik Carsten Hermann-Pillath, on asunud agaralt semiootikat ja Lotmanit lugema. Nii et ma arvan, et me oleme tagasi olukorras, kus Lotman võiks muutuda taas nähtavaks ja seda läbi meie püüdluse ühendada evolutsioonilised  teooriad komplekssete süsteemide ja kultuuripraktika uurimisega ning luua neid ühendav uus selgitav raamistik. Ma arvan, et Lotmani mõtetel võiks selles olla oluline koht.

Küsinud Indrek Ibrus