Kui semiootik armub …

Ühiskonna silmis on armunu kas loll või hull. Sedasorti hullust saaks ehk ravida psühhoanalüütik, aga mõistagi ei tahagi armunu oma „haigusest” terveks saada.

KAIA SISASK

Kui semiootik armub, siis professionaalsest kalduvusest teoretiseerida tahaks ta oma tundeid kuidagi kirjeldada, uurida märke ja öelda midagi oma armumise kohta. Ta tahaks luua diskursust armumisest. Kuni selgub, et sellel pole mõtet ja et seda ei saagi teha. Sest ta avastab, et lääne kultuuris ei ole metakeelt armumisest rääkimiseks. On küll lugematul hulgal armastuslugusid kirjanduses, luules, lauludes, kuid need on juba valmis lood ja sellisena paratamatult konstrueeritud, korrastatud ja harmoonilised, samal ajal ka ühekülgsed ja sellisena isegi armastust labastavad. Nii tunnebki armunud semiootik ennast väga üksildasena, sest tema keel on ära lõigatud intellektuaalsest keelest. Vähemalt nii väidab Roland Barthes ise oma arvukates intervjuudes, mis saatsid „Armudiskursuse katkete“ ilmumist Prantsusmaal aastal 1977. Seda mitte küll otseselt enda kui semiootiku kohta, vaid intellektuaali kohta üldiselt. Kuid küllap võib siit järeldada, et armunud intellektuaal, kellelt on võetud tema põhirelv, teemast distantseerumine, ei erine enam millegi poolest kõige tavalisemast armunust – armumise nagu surma eeski oleme kõik võrdsed.

Seda keelt, mis armunule jääb, ei kasuta ta mitte selleks, et kõnelda millestki, vaid et väljendada midagi: midagi, mille kontsentraadiks on seesama vana ja banaalne „ma armastan sind“. Armunu keelest ei tasugi otsida mingit originaalsust. Tähtis on vaid see, et on üks „mina“, kes pöördub ühe „sinu“ poole. „Ma armastan sind“: alus, öeldis, sihitis, mille vahele ei mahu midagi muud. Kellegi kolmandaga armunu dialoogi ei astu, ta ei suhestu maailma võimu-, teadus- ega majandusaparaatidega, mistõttu ühiskond määrab ta omamoodi eikellegimaale. See pole isegi pagendus, armunu lihtsalt ei kuulu mitte kuhugi. Siiski on ka armunu, nagu semiootik, painatud märkidest: ta otsib märke oma armumisobjekti juurest ja kõikjalt enda ümbert. Ta tahab, et need ütleksid talle midagi tema olukorra kohta, kuid paraku puudub neil märkidel süsteem, need on dešifreerimatud. Märgid on ähmased või võltsid ja nii jookseb armunu ringi võimalike tõlgenduste labürindis. Sõna dis-cursus, nagu Barthes käesolevas teoses ka märgib, tähendabki algselt sinna-tänna jooksmist, edasi-tagasi käimist, samme ja salasepitsusi.

Kuigi Barthes on tunnistanud, et „Armudiskursuse katketel“ on ka isiklik taust, pole see muidugi tervenisti tema enesepeegeldus. Kõneleja, armudiskursuse subjekt on omamoodi autofiktsioon, segu Barthes’ist endast, tema loetud kirjanikest, müstikutest, filosoofidest, samuti kõnelustest sõpradega. Barthes kombineerib oma mõtteid ja kogemusi üldisemate kultuuriliste ja filosoofiliste mõtisklustega, kuid ometi on üks kirjanduslik karakter, kes kõrgub märgatavalt üle teiste – Goethe Werther, armunu arhetüüp. Sest tema pärineb ajast, mil armudiskursus ei olnud veel (või enam) naeruväärne. Kõigi tulevaste Renéde, Heathcliffide, Armand Duvalide esiisa, niihästi klassitsistliku ratsionaalsuse kui tänapäeva utilitaarsuse trotsija.

Tänapäeval ei ole seksuaalsus Barthes’i sõnul enam tabu, küll aga sentimentaalsus. Ja sentimentaalne on see mina-kõneleja tõepoolest: armastus ei ole talle mitte mingi rõõm ega ülendus, vaid üksnes ja eranditult piin. Ei mingit igavikulist objektiga üheks saamist; armunu on nagu nülitu, haavatav põgusamastki puudutusest, meeleheitel, kohmetu, painatud omaenda deemonitest. Armunu leinab juba ette armastatu kaotamist või siis hoopis armastuse kaotamist, sest armastab ta ju tegelikult omaenda armastust. Ja kui tema sisekõne koosneb fragmentidest, siis seetõttu, et fragment saab alati uuesti alata ega lõpe õieti kusagil.

See ongi selline korrastamata monoloog, mida armunu oma peas lakkamatult ketrab. Ehk nagu Barthes ise ütleb: „Tõepoolest, armunu jookseb oma peas lakkamatult edasi-tagasi, astub üha uusi samme ja haub uusi salasepitsusi iseenda vastu. Tema diskursus eksisteerib alati üksnes keelelistes puhangutes, mida ajendavad tühised, juhuslikud asjaolud.“ Ühiskonna silmis on armunu kas loll või hull. Sedasorti hullust saaks ehk ravida psühhoanalüütiku kabinetis, aga mõistagi ei tahagi armunu oma „haigusest“ terveks saada. Armunu on igavesti rahuldamatu, tema armastuse objekt on kättesaamatu või vähemalt sellisena mõeldav: meenutagem trubaduure ja nende „kauget“ daami või Baudelaire’i, kes kujutas kättesaamatuna naist, kes oli kõigile kättesaadav. Werther korraldab täiesti ilmetu Lotte ümber „vägeva, piinarikka ja lõõmava“ draama. Kas on armastuse objekt siin üldse enam oluline või jääb ainult draama ise ja selle segane, kirglik, puterdav keeleline väljendus? Seda raamatut lugedes ei saa me millegi poolest targemaks selles osas, mis on armastus, küll aga tajume selle tunde keerukust, mitmekihilisust ja paradoksaalsust.

Juliette Binoche Barthes’i „Armudiskursuse katkete“ põhjal tehtud filmis „Päike südames“.

Youtube

Roland Barthes (1915–1980) on strukturalistide-semiootikute seas erandlik selle poolest, et räägib oma uurimisobjektidest viisil, mis on kütkestav ka täiesti semiootikakaugele lugejale. Kuna kõik nagunii tähistab, pole olemas liiga profaanset või ebahuvitavat tähistajat. Mis tahes argiasjad, olgu siis vein, pesupulber või uus Citroën, paljastavad nende taga peituvaid müüte („Mütoloogiad“), rõivad muutuvad keeleks, mis edastavad sotsiaalseid ja kultuurilisi sõnumeid („Moe süsteem“), autor pagendatakse kirjandusest, et anda valitsev koht lugejale („Autori surm“). Samuti ei püüa ta suruda nähtustele peale ühte, justkui kõike selgitavat teooriat: hea foto puhul mängib määravat rolli ikkagi see tabamatu punctum, mitte intellektuaalne studium („Camera lucida“).

„Armudiskursuse katketest“ sai aga Prantsusmaal lausa müügihitt — võib-olla just selle tõttu, et selles kõneleb ja ka tunneb end ära everyman. Kuid sellele vaatamata on Barthes’i eesmärk ikkagi teaduslik: armudiskursus on keeleline väljendus ja keel on kõigi tähistavate süsteemide alus. Armunu keel koosneb piiritletud figuuridest, mis joonistuvad välja sedamööda, kuidas me neid ära tunneme, olgu siis omaenda kogetu või kuuldu-nähtu-loetu põhjal. Enne raamatukaante vahele jõudmist oli armudiskursus teemaks seminaril, mille Barthes pidas aastatel 1974–1976 Pariisis l’Ecole pratique des hautes études’is, kus ta oli diskursust ja diskursiivsust uuriva rühma liige.

„Armudiskursuse katkeid” koosneb kaheksakümnest märksõnast tähestikulise järjekorras (tõlge säilitab sama järjekorra, tuues märksõna ära ka prantsuse keeles). Alates „jaatusest“ (affirmation) – „kõige vastu ja kõige kiuste jaatab subjekt armastust kui väärtust“, ja lõpetades „saamahimuga“ (vouloir-saisir) – „taibates, et armusuhte teeb keerukaks tema raugematu tahtmine armastatud olendit ühel või teisel moel endale saada, otsustab subjekt edaspidi igasugusest „saamahimust“ tema suhtes loobuda“. Leheküljeservadel jooksevad viidatavate autorite või kirjandustegelaste nimed: Freud, Proust, Werher, Nietzsche, Pelléas, Ruusbroec, Sade, Sappho, Schubert …

Anti Saarel, kes on samuti semiootik, pole see mitte esimene kord Barthes’i tõlkida: juba 2015. aastal ilmus tema tõlkes „Camera lucida“. Saar valdab/haldab suurepäraselt nii Barthes’i prantslaslikult külluslikku retoorikat kui mõttetäpsust ja nii saabki armunu kõne piinast lugeja jaoks teksti mõnu.