Kes tahaks astuda esimest sammu?

Riin Magnus,Aire Vaher

Keskkonnaeetika staatus ja olukord Euroopas  

Morten Tønnesen, Hans Werner Ingensiep ja Per Ariansen oktoobrikuus TÜ vanas kohvikus. erakogu

Möödunud sügisel peeti Jakob von Uexkülli keskuse ja TÜ eetikakeskuse eestvõttel Tartus keskkonnaeetika konverents “Väärtused ja konfliktid”. Konverentsijärgses vestlusringis osales kolm ürituse välisesinejat: Esseni ülikooli professor Hans Werner Ingensiep, Oslo ülikooli filosoofia ja keskkonnaeetika õppejõud Per Ariansen ja keskkonnafilosoof ja kirjanik Morten Tønnesen Oslost.

 

Milline on keskkonnaeetika olukord ning staatus teie kodumaa ning Euroopa akadeemilistes ringkondades?

Morten Tønnesen ja Per Ariansen: Norras tegeletakse keskkonnaeetikaga selle reputatsioonile vaatamata väga vähe. Kuid Norras on muidugi tegutsenud mitmeid silmapaistvaid ökofilosoofe, mitte ainult Arne Næss, vaid ka näiteks Sigmund Kvaløy Sætereng.

Hans Werner Ingensiep: Arvan, et keskkonnaeetika tippaeg Saksamaal oli 1980. ja 90. aastatel ning praegu on akadeemiline diskussioon keskkonnaeetika teemadel väga kesine. Kuid mitteakadeemilisel tasandil on Euroopas nende teemade arutamine oluline, sest nii Skandinaavia maadel kui Saksamaal, Hollandis, Šveitsis, Suurbritannias võib täheldada keskkonnateadlikkuse kasvu. Keskkonnaväärtuste üle arutlemine kuulub minu meelest Euroopa elaniku identiteedi juurde ning selles kontekstis on ka Eestis oluline keskkonnaeetika temaatikat lahata.

P.A.: Asjal on ka teine külg. Paljud keskkonnaväärtuste üle varempeetud arutlused on tänaseks saanud igapäevasteks poliitilisteks seisukohtadeks, mida üldsus aktsepteerib. Need ei ole enam keskkonnaeetika arutlusteemad, sest kokkulepe neis küsimustes on saavutatud. See kehtib paljude asjade kohta, näiteks saastatus ja seda puudutavad seadused. Arvan, et 1970. ja 1980. aastate aktivistid ei osanud unistadagi seadustest, mis meil nüüd olemas on.

H.W.I.: See on tõsi. Alustasime teadlikkuse tõstmisega, tulemuseks on vastav seadustik, kuid selleks läks 30 aastat.

M.T.: Öeldu kehtib siis, kui räägime keelekasutusest või aktiivsest poliitikast, kuid filosoofias sellist konsensust pole. Inimesed on küll nõus, et tuleb püüelda säästva arengu poole, kuid puudub filosoofiline kokkulepe, mida see tegelikult endast kujutab.

P.A.: Asi on pigem selles, et alati on piirjuhtumeid, näiteks vaidlused, kui palju peaks meil olema hunte või mõnd puuliiki. Kuid sellele vaatamata ollakse ühel meelel, et bioloogilist mitmekesisust tuleb hoida, mis polnud nii, kui kogu asi alguse sai.

Kus on keskkonnaeetika ajaloolised juured?

H.W.I.:  Saksamaal on selleks ühest küljest olnud poliitiline filosoofia, 1968. aasta põlvkond on väga oluline; teisest küljest romantiline arusaam loodusest ning kolmandaks oluliseks juureks on praktilised probleemid nagu tuumaenergia kasutamine jne.

P.A.: Keskkonnaeetika tekkimise väga olulise põhjusena tooksin välja apokalüptilise nägemuse, mis tõusis maailmas küllalt järsult esile pärast “Hääletu kevade” ilmumist. Mäletan siiani oma esimest kokkupuudet nende probleemidega. Vaatasime mustvalgest telekast laupäevaõhtust teleprogrammi, kus kõnelesid mõned inimesed Rootsist. Arvasime, et nad on hullud, sest räägiti maailma lõpust. Muidugi me naersime – rootslased. Need dramaatilised reportaažid ennustasid tsivilisatsiooni lõppu 10 või 20 aasta jooksul, küsimus oli vaid selles, mitu aastat on meile veel jäänud. Mõned ennustasid 5, 10, 15 aastat, kuid keegi ei pakkunud üle 20. Nende ennustuste kohaselt peaksime me kõik juba paar korda surnud olema.

Tegu oli apokalüpsisega, kõik oli äärmiselt dramaatiline. Nende ideede järgi viib meid selleni teadus, tehnoloogia ning kaubandus. Samas moodustasid teadus, tehnoloogia ning kaubandus ühiskonnas toimuva tuuma. Leiti, et oleks vaja jõuda hoopis teiselaadse lähenemiseni ning ühe variandina pakuti seejärel eetikat. Nii eetika puudumist kollapsi põhjusena kui uut eetikat abinõuna probleemide lahendamiseks.

M.T.: Isiklikult võiksin kirjeldada  oma esimest kokkupuudet Arne Næssi ja Sigmund Kvaløyga. Arne Næss oli esimene filosoof, kes mulle tõsiselt korda läks ning kes äratas mus huvi ka filosoofia vastu üldisemalt. Lugesin palju tema ökofilosoofiat. Nüüd võite küsida, kas tegu oli ikka eetikaga, sest talle endale termin “eetika” ei meeldi. Næss armastab kirjeldada maailmavaadet ning seda, mida tuleks ette võtta, kuid ta ei nimetaks end eetikuks.

Ent mingis mõttes on tegu siiski eetikaga, sest Næss pakub juhiseid suure mõjuga ettevõtmisteks. Umbes samal ajal olin tegev keskkonnaliikumises. 1990. keskel või algupoolel olin koos Sigmund Kvaløyga ühel seminaril, kus ta esitas endiselt väga apokalüptilisi seisukohti. Tegelikult räägib ta praegugi sotsiaalsest ning ökoloogilisest kokkukukkumisest ning rohelise liikumise missioonist, milleks on valmisolek ühiskonna ülesehitamiseks pärast varingut. Ta pole üks neist, kes tahaks varingut ära hoida. Oma retoorikas on ta selles mõttes ekstreemne.

H.W.I.: Minu õpetaja keskkonnaeetika alal oli Klaus-Michael Meyer-Abich, peamine ökotsentristliku ja holistliku vaate esindaja Saksamaal, kes oli Carl Friedrich von Weizäckeri assistent. Tema põhiväide oli, et alati tuleb mõelda oma looduse tajumise viisile. See määrab käitumise. Tuleb vaadelda looduse defineerimise ja tajumise mooduseid: esteetilist, epistemoloogilist, antropoloogilist. Tema innustas mind loodus- ja keskkonnaeetikaga tegelema. Meyer-Abich oli Saksamaal ühtlasi tuntud poliitik, tegutses sotsiaaldemokraatide ja roheliste liinis.

Mida arvate mõttest, et keskkonnaeetika oma paljude väärtuskäsitlustega nagu seesmine, instrumentaalne, inimkeskne, objektiivne, subjektiivne väärtus jne kaugeneb inimesest, kellele see filosoofia tegelikult mõeldud on. Kas nende soovituste või normide põhjused ei ole tavalisele inimesele liiga keerulised ja komplekssed?

H.W.I.:  Rääkides väärtustest, alustame alati ideedest, mitte reaalsusest. Idee on oluline lähtekoht, kust hakata tuletama tegude hindamiskriteeriume. Võime alustada inimese olemuse ideega või “aukartus elu ees” ideest või ideest, et kogu kosmos on väärtuslik tervik. Oluline on see, et ilma ideedeta ei ole ka eetikat.

P.A.: Ma sooviksin ühele teisele asjale tähelepanu pöörata. Kui mina peaksin nimetama mingi lähtekoha, oleks selleks inimese õige ja väära vahetu intuitsioon. Kui tulla tagasi apokalüptilise vaate juurde, leian, et on enam kui väär, kui inimkond lihtsalt kaob ühel heal päeval. Aga kui küsida, milles see väärus seisneb, ei oska keegi õieti vastata. Sellegipoolest on meil siin hulk näljaseid filosoofe, kes on nõus seda teemat uurima ning looma mingit süsteemi lootuses, et leitakse midagi, mis läheb kaugemale pelgalt intuitsioonist. Filosoofid loodavad leida tarkade kivi, midagi kaljukindlat, eetikat, mis on tugev ning mille saab ühiskonda tagasi tuua. Nad soovivad öelda neile, kes on võimu juures: sa ei tohi seda teha, sest see pole eetiline. Tuleks alustada aimdustega, mis inimestel on. Mõned inimesed aga tunnevad kutsumust seda uurides mingit eetikat teha, lootuses, et see eetika saavutab kontrolli tänapäeva ühiskonna hulluste üle.

H.W.I.:  Ma ei arva, et keskkonnaeetika põhjendused on liiga keerulised. Ideel peab olema ka teatud rakendamisvõimalus, kui seda pole, ei saa me rääkida eetikast. Alustame lihtsatest, mitte keerulistest asjadest.

P.A.: Ausalt öeldes ei näe mina ühtki veenvat argumenti, mis põhjendaks meie kohustusi looduse ees, lähtudes loodusest. Selles osas on tehtud mitmeid katsetusi ja enamasti käiakse ringiratast, argumenteerides kohustuste poolt kohustuste pelgalt eeldamisega, ei olda seega eriti veenvad.

H.W.I.: Nõustun, kuid teeksin vahet teoreetilisel ja praktilisel subjektil. Keha reaalsus kui teoreetiline objekt ja loov moraalne subjekt on eri asjad. See on idealistlik arusaam loovast subjektist. Laud ei ole loov moraalne subjekt. Alustaksin erinevusest ning kui on erinevus, on see väide õige juhul, kui räägime teoreetilistest subjektidest kui asjadest maailmas. Siin ei näe ma väärtusi: pole väärtust laual, maastikul, minu kehal, ajul, millelgi. See on ainult teoreetiline perspektiiv, objektidele vaatamise perspektiiv, kuid samas olen ma vastutav oma vaates asjadele.

Kuid läheme teooriast praktikasse…

H.W.I.: Praktika ilma teooriata on pime. Ja teoorial ilma praktikata ei ole jõudu.

Vahest kõige lihtsam tee keskkonnaeetikat rakendada oleksid normid, seadused, regulatsioonid, sanktsioonid jms. Kas see on õigustatud? Kuidas peaks keskkonnaeetika praktikasse viima?

M.T.: Minu arvates on see rohkem keskkon­na­aktivismi ja poliitika küsimus. Kuid ma pole kindel, kas teised sellega nõustuvad. Usun, et kui ühel heal päeval saavad teoks need muutused, mida mina soovin näha, ei ole põhjuseks valitsuse direktiiv, vaid avalikkuse surve.

P.A.: On juhtumeid, kui kõik teavad, mis on hea kõigile. Kõik on ühise eesmärgiga nõus, kuid ei suuda selle poole liikuda, sest keegi peab tegema esimese sammu. Ja kui teised ei tegutse, on see, kes teeb esimese sammu, lollike. Miks ta peaks end ohverdama, kui keegi teine midagi teha ei taha? Tema ohver oleks asjatu. On mitmeid strateegiaid, kuidas sellest olukorrast üle saada. Üks võimalus on valitsuse regulatsioonid. Näiteks on meil reguleeritud loodusliku mitmekesisuse kaitse. Kui kõrvutada seda võimalusega, et inimesed võtavad vaid isiklike veendumuste alusel ette midagi sarnast, siis olen üsna kindel, et mingit erilist tegevust sellest välja ei kasva. Valitsuse regulatsioonid võiksid aidata, kuid see peaks olema nii-öelda valgustatud türannia, vajadus meetmete järele peaks olema tõestatud. Muidugi on alati marginaalseid juhtumeid, kus me ei ole ühel nõul kangemate eesmärkide osas.

M.T.: Mul on küsimus selle valgustatud türannia kohta. Kui eeldame selle asemel, et see on mingit sorti demokraatia, siis oleks sellel avalikkuse toetus. Kui on olemas avalikkuse toetus, siis milleks on vaja valitsuse tegevust?

P.A.: Just sellepärast, et inimesed oleksid tegudeks valmis, et oleks garantii, et me kõik seda teeme. Valitsus on instants, mis tagab kõigi osaluse.

M.T.: Kas inimesed ei usalda avalikkust piisavalt?

P.A.: Inimese seisukohast ei ole ratsionaalne esimest sammu teha.

Mida saab üksikisik teha huvikonfliktide vältimiseks?

P.A.: Kui satutakse konflikti, küsitakse, mida mina sellest saan. Kuidas saan mina kasu või millise manöövri peaksin tegema, et minu huvid oleksid kõige paremini kaitstud? Minu tagasihoidlik soovitus on, et tuleks muuta küsimuseasetust. Selle asemel et küsida, kas rebasejaht Inglismaal on eetiline – kas rebastel on õigusi, väärtust vms? –, tuleks küsida osapooltelt, kes on rebane ja kes on inimene. Vastusest peaks välja tulema, mis on väärtuslik või mida peetakse väärtuslikuks rebase ja inimese juures. Loodetavasti ületatakse sel moel erineval alusel tekkinud huvide ummikseis, ning jõutakse pisut kaugemale olukorrast, kus püütakse nagu köieveos teist oma poolele sikutada. Selle asemel jõuavad nad ühise vastutuseni maailma kirjelduses, kus nii inimestel kui rebastel oma koht oleks. Filosoofia seisukohalt toimub väike pööre eetikast ontoloogiasse saavutamaks üksmeelt selles, mis asjad on. On küll piisavalt fakte, mille üle ei vaielda (rebastel on endiselt neli jalga), kuid vaieldakse selle üle, mis on oluline ja mis mitte.

Kõige keerulisemad on keskkonnaeetika konfliktid siis, kui ühel poolel on loodus ning teisel poolel inimvajadused; pean silmas inimese põhivajadusi nagu vesi ja toit. Kuidas lahendada neid konflikte?

M.T.: Omandiõiguse puhul – kui loodus on inimese omand – on idee iseenesest konfliktis keskkonnaeetika kui sellisega. Muudel juhtudel, tingituna suurest rahvaarvust, vajadusest toita suurt inimmassi, on konfliktne teema näiteks maakasutus. Sellistel juhtudel ei ütleks meist ilmselt keegi, et inimesi ei peaks toitma. On absoluute, mis piiravad meie võimalusi oma ideid ellu viia.

H.W.I.: See on teoreetiline probleem, mis tuleneb teatud lähtekohast. Näiteks kui ma olen ökotsentrist või biotsentrist, tekiks inimõiguste ja looduse, ökosüsteemide vms õiguste konflikt. Kuid võttes lähtekohaks inimesed, seisukoha, mille mina nimetaksin laienevaks humanismiks, tähendab see ka teiste isendite, mitte ainult inimeste austust. Sellest vaatepunktist pole tegemist konfliktiga.

P.A.: Kui satume kriitilisse olukorda, näiteks päästepaati, kus tõepoolest ainsaks võimaluseks paati päästa on hukata üks inimene, võivad prioriteedid olla hoopis teistsugused kui tavalises olukorras. Mõni söödav juurvili võib olla sellisel juhul rohkem väärt kui inimelu. Kuid nendest situatsioonidest polegi praegu mõtet rääkida.

Teine asi, mida tahaksin mainida, on seotud laiendatud humanismiga. On teatud sorti tegevust, millega saab solvata inimest, aga looma mitte. Laks vastu põske ei ole solvav valu pärast, vaid sellepärast, et üks  inimene tegi seda teisele. Valitseb arusaam, et sellist asja teisele ei tehta. Kui ma varastan kelleltki ta  kaotab osa omandist, siis on reetmise akt siin olulisema tähendusega kui varast ilmajäämine. Sellist reetmist loomade seas ei esine. Võib esineda teatud sorti pettumust, mis on üsna sarnane reetmisega, kuid loomad ei ole võimelised mõistma ebaõiglust. Kui koeral oleks ebaõigluse tunne olemas, saaksime teda ju ebamoraalsuses süüdistada.

Kas teie kodused keskkonnaprobleemid on samad kui need, mida lahati kahel Tartu keskkonnaeetika konverentsi päeval?

P.A.: Samad on näiteks kaitsealal elavate inimeste probleemid. Kuid nii tugevate keskkonnaseadustega, nagu meil on, elame me tegelikult kõik kaitsealal. Saamidega ning nende põhjapõtradega on nii, et nad peavad alluma kindlatele piirangutele. Kuid tahaksin näiteks oma aias umbrohust vabanemiseks pestitsiide kasutada, ei saa ma seda teha. Mul pole sellest midagi, aga võiks olla. Nii et selleks ei tule elada kaitsealal, et teatud rahutust tunda.

H.W.I.:  Arvan, et nii teoreetiliselt kui praktiliselt lahatud probleemid on teistes riikides, sh Saksamaal, arutlusel samal tasandil. Meie oleme nende üle ligi 30 aastat arutanud, kuid teie lähenemine on uus. Te ei saa meilt õppida. Saksamaal on keskkonnateemade osas pisut toppama jäädud, nii akadeemilisel, praktilisel kui seadusandlikul tasandil on pidevalt probleeme. Asi pole selles, et lahendamist vajavaid probleeme oleks vähe. Küsimus on jõu ja värske energia puudumises. See on Eesti võimalus. Teine võimalus on integreerida oma energia uude Euroopa liikumisse ning anda ühtlasi uus tõuge Euroopale.