Kaupmehemoraal ei ole ainus, mis meil on

ERO LIIVIK

Kuulsa prantsuse õpetlase Marcel Maussi „Essee kingist“ on originaalis ilmavalgust näinud 1925. aastal ja kujutab endast üht eelmise sajandi klassikalist antropoloogiaalast teksti. Teose on taidurlikult tõlkinud Anti Saar. Raamatu juhatab sisse informatiivne eessõna Mary Douglase sulest. Maussi elu ja loomingut avava järelsõna on koostanud Laur Vallikivi.

Maussi käsitlus on võrdlev, ta kasutab materjali, mis pärineb maailma eri paikadest –Polüneesiast, Melaneesiast ja Loode-Ameerikast, sekka vaadeldakse peatükke hindu, germaani ja Rooma õigusest. Keskne mõiste, mida autor selle paljudes ilmingutes uurib, on potlatš (’kink’, ’and’). See on tšinukikeelne sõna, mis on käibele läinud Vancouveri ja Alaska indiaanlaste ja valgete tavakeeles. Potlatš tähendab esmajoones „toitma“ või „tarbima“. Potlatši tuumaks on (vastu)kinkimise kohustus („Kõigis neis ühiskondades kibeletakse andma.“, lk 86), selle käigus jagatakse laiali kogu vara, kõik, mis vähegi võimalik ära anda. Vahel kingitud vara sootuks hävitatakse.

Seega täielikult vastupidine olukord võrreldes sellega, mis valitseb lääne kodanlikule ahnusele ja asjade kokkukrabamisele rajatud ühiskondades, kus meile sisendatakse, et võidab see, kel on surres rohkem asju. Mauss kirjutab, et „potlatš on hoopis enamat kui õigusalane nähtus – ta kuulub nende kilda, mida me soovitame nimetada „totaalseiks“. Ta on religioosne, mütoloogiline ja šamanistlik. [—] Ta on majanduslik nähtus ning seega on tarvis mõõta nende tohutute tehingute väärtust, tähtsust, põhjusi ja toimeid – isegi praegu, kui hindame neid Euroopa väärtusteskaalal. Potlatš on ka sotsiaal-morfoloogiline ja esteetiline fenomen.“

Potlatš on peamine militaarse, õigusliku, majandusliku ja religioosse tunnustamise akt – andjat austatakse, aga seda, kes anda ei taha (või ei tea ega oska), tabab karistus ja hukkamõist. Kingitustest keeldumine pole lubatud, kingile tuleb samaga vastata: vastukingi tegemise kohustusest kõrvalehoidmise karistuseks on orjus, igaveseks oma näo kaotamine. Kinkida tuleb aga kõige väärtuslikumaid esemeid, mitte mingisugust tühja-tähja või seda, mida omanikul endal enam vaja ei lähe, millele ta ei leia rakendust. Kinkimine on totaalne ja püha. „Kinkimine tähendab oma üleoleku väljendamist, näitamist, et ollakse suurem ja kõrgem, magister; võtta kingitusi vastu ilma vastukingituseta või suurema vastukingituseta tähendab alluda, kliendiks ja teenriks hakata, pisenduda ja madalduda (minister),“ kirjutab Mauss.

Mauss ja Marx

David Graeber on väitnud,¹ et Maussi kingi-essee kirjutamise üheks ajendiks oli soov mõista Marxi ideede retseptsiooni, kuid Marxile vaid minimaalselt viidates. Möödunud sajandi alguses ei olnud Marxi teosed Prantsusmaal kuigi hästi tuntud ning kui Marxi õpetus avastati, siis omistati sellele teatud lihtsustav, mehaaniline determinism. Arvatavasti oli Mauss „Kapitali“ nüanssidega kursis, kuid ei teadvustanud, et puudutab oma kirjutistes paljusid neidsamu küsimusi, mida Marx oma varasemates tekstides.

Marksistlikud kriitikud on osutanud Maussi kingi-essee teatud nõrkustele: Mauss ei kõnele siin tootmissuhetest industriaalajastu-eelsetes ühiskondades, tal puudub nii teooria väärtuse kohta kui ka ettekujutus sotsiaalse süsteemi kui terviku reproduktsioonist. Samal ajal pakub Maussi võõrandumise käsitlus mõningaid korrektuure Marxi kontseptsioonile: nähes võõrandumist toimuvat iga kord, kui objekt läheb ühelt omanikult teisele, tuletab Mauss meile meelde, et nii nagu inimese sotsialiseerimine ei lõpe vanuses kaksteist kuni kaheksateist eluaastat, nii ei lõpe objekti loomine sellele viimase lihvi andmisega vabrikus või treipingi taga – ka juba loodu on pidevas muutumises ja saab uue tähenduse isegi siis, kui tiirleb pidevas müügi- või vahetustsüklis.

Graeber ütleb, et Maussi koolkond või tema mõttekaaslased² jagavad jätkuvalt klassiku arusaama kingist: see on midagi, mis antakse üle ilma vahetu tuluta või isegi selle ootuseta. Selliseid tehinguid võib olla tohutu hulk ning kingimajanduse mõistet võib pruukida sellisel juhul kõigi mitteturumajanduslike (vahetus)suhete kohta. Maussi ettekujutus olukordade ja ühiskondlike suhete staatilisusest ning püsivusest pikkade inimpõlvede vältel erineb dünaamikale rõhuva Marxi käsitlusest. Võrdluseks võib siin tuua lõigu „Kommunistliku partei manifestist“, kus Marx ja Engels väidavad, et „kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid, järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esimeseks olemasolu tingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilitamine muutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes“.³ Tabavalt ja selgelt öeldud.

Kingiga utilitarismi vastu

David Graeberi arvates ei tohi Maussi vaimset pärandit liigselt lihtsustada, vastandades justkui romantilist kinkimist ebaisikulistele, sotsiaalselt lahus isikute vahel toimivatele kapitalistlikele kaubalis-rahalistele suhetele. Näiteks on USAs tava, et õppejõud, kes on kutsutud kolleegi juurde kodusele õhtusöögile, toob kingiks kaasa pudeli veini. Kodanliku ühiskonna suhtlus- ja privaatsusbarjäär vajab pehmendamist, pudel veini aitab luua mulje spontaansusest, suhtlemise vabadusest, õdususest. Tegelikult räägib see rituaal aga vastupidisest – piiride teadvustamisest. Maussi lähenemine kingi mõistele näitab meile aga võimalust, et kodanliku eraomandi piiratuse ületamine ei pruugi ette tulla mitte üksnes pere- või sõpruskonnas, vaid kapitalistlikes struktuurides endis võivad varitseda kallutatud jõud – igas olukorras, kus tegutsetakse ühise eesmärgi nimel altruistlikult ning panustatakse oma võimete ja ootuste-soovide kohaselt.

Mauss annab lootust, et kõik, mida kogetakse, ei ole kapitalistlik ega jää alati selliseks: „Õnneks pole kõik veel klassifitseeritav ostu ja müügi terminites. Lisaks müüdavale väärtusele on asjadel endiselt alles sentimentaalne väärtus [—] Kaupmehemoraal pole ainus, mis meil on“ (lk 123). Mauss on kirjutanud oma teose poleemikana utilitarismi vastu, uskudes, et inimene ei ole majanduslik loom – selliseks on ta muutnud õhtumaa ühiskond ning täielik utilitaarne kalkulatsioon on meist veel üsna kaugel.

Kingitsükli nähtamatu käsi

Mauss jõuab kinkimise fenomeni uurimisel välja suurejooneliste ühiskondlike visioonideni, sisendades lootust, et piiritu kinkimine muudab maailma ja rahvaste elukäiku. Siin võetakse mängu juba inglise utilitaristidelt laenatud mõisted, nagu nähtamatu käsi (Adam Smith), mida Mauss proovib ümber mõtestada. Mary Douglas ütleb eessõnas tabavalt: „Maussi viljakas mõte oli esitada kingitsüklit kui nähtamatu käe teoreetilist vastet“ (lk 21). Maussi arvates on üheks selliseks väljaarendatud kingisüsteemiks ka sotsiaalhoolekanne. Kõikehõlmav kinkimine aitab luua ühiskonda, milles rikkad etendavad oma kaaskodanike varahoidja rolli – ja seda vabatahtlikult, paratamatult. Üksikisiku eest tuleb kanda suuremat hoolt, tema elu, tervise ja hariduse eest, tema perekonna ja selle tuleviku eest. Samal ajal pidurdavad Maussi visioone teatav liberalism ja tema kaasaegset kodanlikku ühiskonda valitsevad ettekujutused, ta rõhutab vajadust üksikisiku töötamise järele, mille raames peab igaüks jääma lootma eelkõige iseendale: „Ülemäärane heldus ja kommunism oleksid talle – ja ka ühiskonnale – sama kahjulikud kui meie kaasaegsete egoism ja meie seaduste individualism“ (lk 128–129). Siin tekib tahtmatult paralleel Max Weberi kirjeldatud protestantliku eetika ja kapitalismi vastastikuste suhete teooriaga, kus üksikisiku ennastsalgav töö viib nii üksikisiku lunastuse kui ka ühiskonna rikkuseni. Mauss on siiski kollektivist, kes usub ühise hüve teenimise võimalikkusse: „Asendage siin Jumal ühiskonnaga ja töötajasrühmaga [—] asendage almuse mõiste koostöö, töö, ligimesele tehtava anni mõistega – ja te saate üsna hea ettekujutuse sellest majanduskunstist, mis on praegu läbi raskuste sündimas. Näeme seda juba funktsioneerimas teatud majanduslikes rühmades ja masside südames, kes õige sageli tunnetavad omaenda ja ühishüve paremini kui nende juhid“ (lk 142).

Kui Marx on kodanlase loomuse kiskjalikkuse suhtes realistlik, siis Maussi ootus inimkonna rahumeelsele ümberkasvamisele on ülevoolavalt optimistlik, kannab religioosset pitserit ega sobitu tegelikkusega. Tuleb nõustuda eessõna autori Mary Douglasega, kes leiab, et Maussi katse kasutada kingiteooriat sotsiaaldemokraatia põhjendamiseks jääb nõrgaks ja väheveenvaks.

1 David Graeber: Toward An Anthropological Theory of Value. The False Coin of Our Own Dreams (2001), https://excerpter.wordpress.com/2010/06/20/david-graeber-on-marcel-mauss-and-the-politics-of-the-gift/

2 Jacques T. Godbout & Alain Caillé: The world of the gift, 1998.

3 K. Marx, F. Engels. Kommunistliku partei manifest, Tallinn, kirjastus Eesti Raamat 1981, https://www.marxists.org/eesti/m-e/1848/manifest/kommunistliku_partei_manifest.pdf

2.11.2015 parandatud raamatu kujundaja nimi – õige on Sirje Ratso.