IR Li kõrgharidusreform – vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik

Amar Annus

Kui populistlikud lubadused välja on käidud, tuleb need ka täita, valijaid ei tohi petta. IRLi lubadus hakata pakkuma laiadele rahvahulkadele tasuta kõrgharidust hämmastab oma sotsialistliku profiiliga. IRL peab ennast rahvuslik-konservatiivseks ja millegipärast ka nn parempoolseks parteiks. Tasuta kõrghariduse lubadus võib luua rahvusliku paatose ülespiitsutamise, mulje, kuid pragmaatiliselt „parempoolne” see eesmärk kindlasti ei ole. IRLi valimisplakat, kus kõigile lubati tasuta kõrgharidust, ignoreerib tõsiasja, et haridust tasuta anda ei ole kahjuks võimalik. Ei ole sugugi juhus, et maailma parimad ülikoolid on enamasti ka kõige rikkamad. Tasuta ja kõrgel tasemel haridus oli võimalik ainult stalinistlikus koonduslaagris, kui sinna oli kokku toodud ülikoolide õppejõudusid ja akadeemikuid igalt erialalt. Mäletan keeleteadlase Pent Nurmekunna meenutusi, kui kasulik oli olnud talle viibimine Nõukogude vangilaagris pärast Teist maailmasõda, kuna sinna oli kokku veetud palju tarku inimesi. Nurmekund konsulteeris nendega väljaspool laagri tööaega ja hiljem pidas isegi seal kogutud materjalide põhjal loengusarju Tartu Riiklikus Ülikoolis. Õppimine ja enesetäiendamine stalinistlikus vangilaagris oli tõepoolest tasuta, kuna kinnipeetav pidi oma toidu ja peavarju raske päevatööga teenima. Tasuta õppimise võimalusi on ajaloos teisigi olnud, kuid siiski jääb arusaamatuks, miks seda tänases Eestis tahetakse rakendada.

IRLi haridusreformi kohaselt käsitletakse kõrgkoolis õppivat üliõpilast nagu riikliku plaanimajanduse robotit. Nõukogude perioodil nimetati sellist väljapaistvate saavutustega inimest „eesrindlaseks” või ka „töökangelaseks”, kes täitis või ületas plaani tähtajaks. Praeguse kõrgharidusreformi arusaamise järgi: kui õppekava täidad, saad ainepunktid tasuta, kui ei täida, hakkad maksma. Avalikku kasu või riigi hüve pole selle reformi kavandamisel sugugi silmas peetud. Kiiresti õppekava läbinud üliõpilane ei omandada enamasti aineid samal tasemel kui õppur, kellel tõepoolest on aega õppida ja süveneda. Represseerides majanduslikult „aeglasi” üliõpilasi, lõhutakse kaudselt antava hariduse kvaliteeti. Isegi Albert Einstein olevat oma õpingutes olnud üpris aeglane ja pikaldane.

Teisest küljest, kiiresti õppima innustab sageli väljavaade pääseda kohe pärast diplomi omandamist hästi tasustatavale tööle. Selline võimalus on arstiks õppivatel tudengitel, kellest suur osa siirdubki kohe pärast ülikooli lõpetamist tööle välismaale. Hästi motiveeritud üliõpilasi on teistelgi erialadel, mille spetsialiste Euroopa Liidu tööturul hädasti vajatakse. Tundub seega, et IRLi kõrgharidusreformi üks eesmärke on hoolitsus naaberriikide nagu Soome eest, et see saaks oma tööjõu kätte võimalikult odavalt ja kiiresti. Ei ole mõtet jätta rääkimata sellest, et suur osa Eesti ülikoolides diplomi saanud spetsialistidest tõepoolest läheb välismaale tööle. Sellises olukorras on õppemaksude ja õppeteenustasude keelustamine väga ebapragmaatiline. See nõrgestab kõrgkoolide rahastamist ja muudab need ajapikku sotsialistlikeks rahvaülikoolideks.

Arvatavasti on IRLi kõrgharidusreformi üks eesmärke anda kõigile, ka vaesematest peredest pärit noortele võimalus omandada kõrgharidus. Ometi võimaldab seda juba ka praegune süsteem piisavalt. Selle asemel sunnib reform kiiremini eksameid sooritama, tuues sisse majandusliku repressiooni nende jaoks, kes seda ei taha või ei suuda. IRLi haridusreformi kaudseks saavutuseks kujuneb, et tegelik õppetegevus muudetakse formaalseks plaanitäitmiseks. See võib olla kasulik, sest võimaldab suunata noori riigile kasulikke erialasid omandama. Seejuures soodustab IRLi plaan kaudselt nõrkade spetsialistide diplomeerimist.

IRLi haridusreform on järjekordne näide, kuidas poliitikud ja ametnikud formaalse ja väliselt edumeelse tegevusega end tegelike probleemide eest kaitsevad. Tegelikud probleemid on hariduse ja kõrghariduse vähene rahastatus, õpetajaameti madal prestiiž ja veelgi madalam palgamäär, samuti kontrollivate haridusametnike liiga suur arv ja roll sisulise töö tegijate kõrval. IRLi reform on veel üks näide, kuidas õppekava täitmist kontrolliv ametnikkond saab juurde veel ühe töökoha, privileegi või kohustuse ning õppejõul ja üliõpilasel jääb veelgi vähem aega teha sisulist tööd, mille tarvis ülikool ülepea olemas on.