Euroopa aeg ja ruum: Czesław Miłoszit lugedes

Margus Laidre

Idaeurooplastest tehakse tahtejõuetud ohvrid, kes ise polnud võimelised mitte millegagi oma saatust määrama. Czesław Miłosz, Sünnimaa Euroopa. Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2012. 272 lk. Ilma ruumita pole aega. Veelgi enam, just ruumides luuakse aega. Hoolimata näiliselt mõõtmatutest ja piirideta küberavarustest, on inimese geograafiline keskkond jätkuvalt sama määrav ja otsustav kui enne IT-ajastut. Aeg ja ruum saavad kokku niihästi maakaartidel kui inimestes enestes, peegeldades suhtumisi, hoiakuid, meelsust ja mentaliteeti. Just päritolu ja sünnikoht määravad paljuski meie vaated ning need omakorda võivad mujal valitsevatest erineda üsna kardinaalselt. Iga rahvas räägib talle omaseid lugusid lootuses, et ka teised kuuldut kui mitte päriselt omaks ei võta, siis vähemalt mõistavad ja aktsepteerivad seda. Selles soovis on peidus paratamatu vasturääkivus, mille Oswald Spengler on sõnastanud järgmiselt: „Mõtleja on inimene, kellele on määratud sümboolselt kirjeldada aega, nii nagu ta on seda näinud ja sellest aru saanud. Tal pole valikut. Ta ei saa mõelda teisiti, ja tõene on talle lõpuks see, mis sündis koos temaga, pildina tema maailmast. See on midagi niisugust, mida ta ei mõtle välja, vaid iseeneses avastab. See on teist korda tema ise – tema olemus sõnastatud kujul, tema isiksusetähendus õpetuseks vormituna – seda pole tema elus võimalik muuta, kuna see on tema eluga identne”.1 Ülaltoodu sobib suurepäraselt taustaks silmapaistva poola kirjaniku ja mõtleja, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi sel aastal eesti keeles üllitatud raamatule „Sünnimaa Euroopa”, kus autor kasutab iseennast näitena, ajaloolise või põlvkondliku objektina möödaniku kirjeldamiseks. Czesław Miłosz rõhutab, et tegu pole pihtimustega. Minategelane on siin paigutatud palju laiemasse aegruumilisse konteksti, mis avardab silmapiiri tunduvalt enam kui klassikaline elulooteos seda lubaks. Autor on juba oma päritolult ja taustalt ilmarändur ning maailmakodanik, ehkki seda kaugeltki mitte alati oma vabast tahtest. Miłosz rõhutab, et tänu päritolule on tal õnnestunud end olevikust lahti rebida. Raamatut edasi lugedes kerkib aga küsimus: mis vabastab minevikust? Mulle tundub, et Czesław Miłoszi puhul tarretab minevik raamatu autori möödaniku mitte niivõrd ajaloo tähenduses raudse haardega endasse, lõputusse olevikku, kust puudub väljapääs.

„Sünnimaa Euroopa” ilmus esmakordselt 1959. aastal. Selleks ajaks oli viiekümnenda eluaasta künnisel Czesław Miłosz jõudnud kogeda äärmiselt kirevat ja kõiki värvitoone hõlmavat ajareisi, mis viis ta läbi katoliikliku hariduse, „katoliiklikus koolis käimine on väga kasulik sellele, kes tahab endas alal hoida „euroopalikku teadvust”” (lk 72), ekskursi marksismi, „see oli brutaalse, verise ja porise mateeria irvitamine hinge üle” (lk 113), kahe maailmasõja ja kodumaa kaotuse, „maa või riik peaks kestma kauem kui üksikindiviid” (lk 96), mugandumise, „mul oli õigus, kui põlgasin ära Idast tuleva valguse, aga kommunistidel oli teine õigus: tänu Punaarmeele haarasid nad varsti võimu ja pidin neid siis teenima” (lk 109), viimaks dissidentliku pagulaspõlveni Prantsusmaal. Seal peatusid tema aeg ja ruum.

Väliselt vabalt valitud, ent sisemiselt siiski pealesunnitud eksiil ei külmutanud mitte üksnes aastakümneteks aja, mis paratamatusena juhtub paljude pagulastega sellest hoolimata, kas seda endale teadvustatakse või mitte, vaid tõi kaasa ka kibestumise ja pettumuse. Kibestumus on selgesti tajutav veel nelikümmend aastat hiljemgi, kui Czesław Miłosz oma raamatule 2001. aastal uue eessõna kirjutas. Autor koondab oma tähelepanu eraldusjoonele „parema ja halvema Euroopa vahel”, keskendudes Vana Maailma unustatud ja õnnetule idaosale. Miłosz rõhutab, et „Sünnimaa Euroopa” polnud mõeldud poola lugejatele, vaid teost kirjutama ajendas teda tahe väljendada oma „vastuseisu nende (loe: Lääne – M. L.) kultuurile. Miks nad jagasid Euroopa kaheks ja heitsid meid „pimedusse”” (lk 4).

„Süü” lasub seega „nendel”, s.t Läänel, kellele Czesław Miłosz ei andesta kontinendi idaosa reetmist. Raamatu lehekülgedelt vaatab meile vastu ennast haletsev ja hüljatud Ida-Euroopa. Tegemist pole siiski ühtse tervikuga, sest Czesław Miłosz teeb vahet „kehvemal” Euroopal ja selle veelgi viletsamal ääremaal. Viimasesse paigutab raamatu autor Valgevene, nentides, et „valgevenelastel pole kunagi hästi läinud ja nad on seisnud alati samasuguse valiku ees nagu väljapüütud kala, kas pott või pann, see tähendab, kas poolastamine või venestamine” (lk 56).

Seesugune lähenemisviis on mugav, sest veeretab kogu vastutuse teisele poolele, tehes niihästi Czesław Miłoszist ühes kõigi ülejäänud idaeurooplastega tahtejõuetud ohvrid, kes ise polnud võimelised mitte millegagi oma saatust määrama või mõjutama. Mõistan, et selline pilt põhineb Czesław Miłoszi vahetul kogemusel, ent tegu on siiski liialt mustvalge maailmakäsitlusega. Kipume unustama, et ajalool pole olnud ainult ühtainsat ja ettemääratud kulgu, vaid alati on teineteise kõrval mitmeid väga erinevaid võimalikke tulevikke, millest tuhandete väikeste pisiasjade ja kokkulangevuste ning koosmõjude tulemusena on lõpuks „ainuvõimalikuks” osutunud vaid see, mis on meid välja toonud tänasesse päeva. Öeldust johtuvalt oleks kohane enesekaemuslikult küsida, miks Elbe jõest idas kujunes aja kulg teistsuguseks ammu enne Molotovi-Ribbentropi pakti ja Jalta konverentsi.

Euroopa ei tundnud sajandeid jagunemist idaks ja lääneks. Krahv Francesco Algarotti näiteks kirjeldas 1739. aastal Peterburi kui „uut linna, seda suurt akent, mis hiljuti avati põhja, läbi mille Venemaa vaatab Euroopasse”.² Venemaa asus inimeste kujutelmas vähemalt kuni XVIII sajandi lõpuni põhjas ja mitte idas. Ajaloo irooniana olid just Voltaire, Rousseau jt valgustusajastu filosoofid need, kes orienteerisid Euroopa seniselt põhja-lõuna teljelt ümber lääne ja ida vastandumisele. Need olid valgustajad, kes New Yorgi ülikooli ajalooprofessori Larry Wolffi sõnul leiutasid oma õhtumaise „tsivilisatsiooni” kõrvale mahajäänud ja alaarenenud varjude maailma ning kohati isegi barbaarsusse peidetud Ida-Euroopa.³ Pärast 1917. aastat ei omandanud selline hoiak mitte enam kultuurilis-geograafilist, vaid lausa ideoloogilise alatooni, mis lõi oma „täies ilus” lõkkele briti marksistist ajaloolaselt Eric Hobsbawmilt terminit laenates lühikese XX sajandi (1914–1991) ida ja lääne ideoloogilises palangus.

Selline must-valge vastandumine oli eriti külma sõja perioodil äärmiselt sobiv ja vastuvõetav ka Läänele. Elu oli lihtne ja selge, sest, nagu laulis David Bowie oma Berliini perioodist pärinevas hitis „Kangelased” (siin vabatõlkes): „Ma mäletan, kuidas seisime müüri ääres, ja kuulid vihisesid üle meie peade [—] ning häbi asus teisel pool, me suudame neid võita alati ja igavesti”.⁴ Aga häbi ei asunud alati ainult „teisel poolel”, nagu seda ilmekalt demonstreerib ka Miłosz. Kirjeldades oma esmakordset reisi läände 1931. aastal, maalib raamatu autor lugeja silme ette pildi Prantsuse impeeriumi koloniaalnäitusest Vincennes’i loomaaias: „Kui oli juba küllalt vahitud musti, pruune ja kollaseid inimesi puurides, võis minna vaatama ahve, lõvisid ja kaelkirjakuid. Näituse korraldajaid see ei häirinud, võib-olla valisidki nad näituse paigaks loomaaia seepärast, et pärismaalased, metsloomad ja palmid liitusid tervikuks nagu postmarkidel” (lk 153).⁵

Czesław Miłosz teatab minu põlvkonna jaoks lapsepõlves neelatud James Fenimore Cooperi Nahksuka juttude stiilis, et tema sümpaatia on alati kuulunud „„õilsatele metslastele”, kes kaitsesid oma vabadust ja teadsid miks nad seda tegid: kõikjal, kus Teutooni rüütlid olid võidukad, rajasid nad oma lossid ning muutsid kohalikud asukad ordu heaks rügavateks orjadeks” (lk 14-15). Miłosz on seisukohal, et mitte kõik ei käitunud ristirüütlite kombel, sest Leedu vürstiriigile nime andnud „väike balti hõim ei üritanud oma tavasid vasallidele (miks mitte vallutatutele? – M. L.) peale suruda. Pigem vastupidi, võeti üle alistatute kombed” (lk 15).

Niisiis ühelt poolt pimeduserüütlid ja iseolemise hävitajad sakslased ning teiselt poolt rahuarmastavad baltlased, kes kellelegi liiga ei teinud, vaid võtsid naabrite alistamise tänutäheks üle isegi nende kultuuri ja keele. Loetu meenutab mulle vägisi 1965. aastal ilmunud „Jutustusi kodumaa ajaloost”, kus kümneaastase poisina kohtusin esmakordselt Eesti NSV ametliku ajalookirjutuse „pärlitega”.

Eeltoodud müüdiloomelised tsitaadid põlistavad vääraid stereotüüpe ning lausa paluvad kommentaari. Ennekõike ei saa jätta osutamata esmapilgul üllatavale paradoksile, et niihästi riikluse tekkimise ja arenemise ajajärgul kui hiljemgi oli sõjakäikude lahutamatuks ning sageli hoomamatuks kaasproduktiks hävingu kõrval ka kultuurikontaktide vahendamine ja edendamine. Pole mingi haruldus, et väelt võimukamad endast vaimult kõrgemal seisvate rahvaste vallutamise järel suure osa viimaste teadmistest ja elulaadist üle võtsid. Nii juhtus näiteks „barbaritega” Rooma hõivamise järel, kui nad Rooma impeeriumi aladele asusid ja sealse kultuuriga assimileerusid. Veelgi levinum oli muidugi see, et dünaamilisemad ja arenenumad rahvad sundisid alistatutele peale oma kultuuri, nagu see juhtus Eesti ja Läti aladel. Kuna sissetungijaid oli vähe, siis toimus nende võimu kindlustamisel paratamatu segunemine kohaliku ülikkonnaga, kes oma positsiooni säilitamise nimel võtsid üle vallutajate keele ja elukorralduse, sulandudes nendega lõpuks ühte.

Leedulased ei olnud sugugi sallivamad kui teised rahvad, vaid, suutmata end kehtestada alistatute seas, hakkas nende ülikkond kasutama viimaste kombeid ja võttis koguni üle ruteeni keele, mille läbi sai ka ise „paremaks”. Eestiski kehtis veel XIX sajandil hoiak, et vaimne ja materiaalne edasipüüdmine oli paljuski võrdväärne oma senisest identiteedist loobumise ja teise kultuuriruumi sisenemisega, enne kui üle Euroopa pühkinud 1848. aasta revolutsioonide laine külvas siia rahvusliku ärkamise seemne. Ühegi variandi korral polnud aga tegemist ühesuunalise vahetusega, kus üks oli andja ja teine saaja, vaid mõjutused toimisid erineva intensiivsusega mõlemat pidi.

Eestlastena võiksime endalt küsida, miks polnud me omaette olemise soovist kantuna jõudnud siinmail riiklike struktuuride tekkimiseni, mis lõppkokkuvõttes oligi paremini organiseeritud sissetungijatele allajäämise peapõhjuseks. Tuleb nõustuda seisukohaga, et rahvaste puhul, kel polnud veel oma kirjakeelt, oleks rääkimine omariiklusest „valitsemise” (Verwaltung) tähenduses anakronistlik.⁶ Ainuüksi paljas teadmine, et 1185.-1186. aasta paiku ehitatud Üksküla ja Holmi kirik olid üleüldse Liivimaa esimesteks kiviehitisteks, on äärmiselt kõnekas fakt ülalmainitud kontekstis. Mitte ainult meie vaid ka suurem osa Vahe-Euroopa linnadest on kui mitte lausa sakslaste rajatud, siis vähemalt sisaldasid väga tugevat Saksa alget. Kus olid sel ajal Ida-Euroopa püramiidid ja miks ei käidud sakslaste juures selliseid losse ja linnu ehitamas, milleks nad ise suutelised polnud?

Just kultuuride (sageli vägivaldne) kokkupõrge annab tõuke arenguks, sünnitab midagi täiesti uut, kuna iseolemine välise sekkumise puudumise tähenduses toob kaasa isoleerituse ja paigalseisu. Seetõttu ei saa välistada, et kui võõrad poleks siia maanurka jõudnud, käiksime ehk tänaseni karusnahkadesse riietatult lumelaudadel vibu ja noolega kärpe ja ilveseid küttimas ning National Geographic avaldaks meist eksootilisi fotoseeriaid. Ka eestlased on teinud teistest soome-ugri rahvastest põnevaid ja kõrgetasemelisi etnoloogilisi filme, ent kui paljud meist on tihanud endalt küsida, kas tahaksime ka ise samamoodi oma elu elada.

Idaeurooplaste ruumi- ja ajatajule on sügava pitseri vajutanud eeskätt kaks suurriiki, Saksa- ja Venemaa. Äärmiselt muljetavaldav mainitud seoses on Miłoszi kirjeldatud episood Teise maailmasõja ajal vangi võetud Saksa sõdurist, keda ümbritsesid punaarmeelased: „Seal ta siis seisis, ja tema taga korras majad, vannitoad, ehitud jõulukuused, põlvkondade viisi hoolikalt haritud viinamäed ja Johann Sebastian Bachi muusika. Oma kogukonnast välja kistud, seisis ta nüüd teise kogukonna ees, kus polnud vannitubasid, käterätte sahtlites, mõtteterasid padjapüüridel, roosipeenraid, neil oli ainult viin, ravim vaesuse, igavuse ja kurbuse vastu” (lk 126). Sõna otseses mõttes haamri ja alasi vahele jäänud poolakatel tuli Miłoszi arvates tulevikku silmas pidades otsida kahtlemata võtit Venemaalt, „aga sellega kokkupuude tekitas sellist piina, et isegi mõned kommunistid pagesid peatselt Nõukogude tsoonist Saksa tsooni” (lk 189). Lisada võib, et sama eeskuju järgis ka osa Poola juute.

Teise maailmasõja tekitatud traumat poolakate psüühele on sarnasest kogemusest hoolimata raske isegi eestlastel täiel määral aduda.⁷ Küünilise etnilise puhastuse ja massimõrvade kõrval röövisid natsid u 200 000 aarialiku välimusega poola last nende vanematelt ja andsid nad kasvatada Saksa perekondadesse. Suuremat osa mainitud lastest ei leitud kunagi üles. Neist said ülekantud tähenduses elavad surnud, inimesed, kellelt oli varastatud nende identiteet ja ühes sellega võimalus olla nad ise. Heinrich Himmleri nägemuse kohaselt pidi poolakatele piisama vaid neljaklassilisest algharidusest, mille elementideks oli arvutamine 500 piires ning oskus oma nime kirjutada. Natsidel oli samuti kavas deporteerida 31 miljonit poolakat Siberisse ja tuua nende asemele uusasunikud Reich’i tuumikaladelt.

Czesław Miłosz ise pääses nendest õudustest „kõigest” hoobiga näkku Gestapo ohvitserilt, kuna ei teadnud, et külas, kus ta peatus, pidid kõik kohalikud astuma sakslast kohates kõrvale ning võtma mütsi peast. Lisaks pidid kõik poolakad kandma varrukal sidet P-tähega.

Kõige selle taustal on ühelt poolt kerge aru saada poolakate ja teiste idaeurooplaste reaktsioonidest sõja lõppedes. Ent medalil on ka teine külg, millest Miłosz eelistab vaikida. See vaikus on veelgi kõnekam, kui mõelda, et Miłosz oli ise sel ajal Poolas ja töötas uue režiimi teenistuses. Koostööle kommunistidega vihjates annab ta tahtmatult võtme järgneva mõistmiseks, kui möönab: „Kes kuulutab, et jõud pole piisav argument, vaatab mööda poliitikast, kus võitja võtab kõik” (lk 109). Ja võitja võttis tõepoolest kõik, sest see, mis järgnes, oli äsja võidetud Hitleri režiimi sürrealistlik peegelpilt.

Potsdami konverentsil otsustati, et Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse ei pea alles jääma ühtegi sakslast. Erinevatel andmetel tähendas see viie kuni kaheteistkümne miljoni sakslase minemaajamist oma kodust. USA ja Suurbritannia olid Tšehhoslovakkia endise presidendi Edvard Beneši poolt veel enne sõja lõppu visandatud plaanile algul vastu, ent andsid lõpuks järele. 1944. aasta 15. detsembril teatas Winston Churchill parlamendi alamkojas kõneldes, et miljonid sakslased küüditatakse oma kodudest, sh Poolast, ja lisas: „Vältimaks lõputuid probleeme ei saa olema mingeid rahvastiku segunemisi [—] Tehakse puhas töö”.⁸ Ainult üks alamkoja liige pani sellise massiküüditamise küsimärgi alla, ülejäänud saadikutel polnud kuuldu osas vastuväiteid.

Poolas ja Tšehhoslovakkias elanud sakslased jäid ilma nende riikide kodakondsusest ja tuli maalt välja saata. See hõlmas ka inimesi, kelle ainsaks patuks oli, et nende esivanemad olid XII sajandil nendesse piirkondadesse elama asunud. Sisuliselt kuulutati sakslased lindpriideks. Kõik saksa päritolu Tšehhoslovakkia elanikud kuuendast eluaastast alates olid kohustatud kandma vasemal rinnaesisel 15 cm läbimõõduga ümmargust valget riidetükki, millel pidi seisma 2 cm suurune must N-täht (nemec-sakslane). Kõik saksa päritolu poolakad kaheteistkümnendast eluaastast alates olid aga sunnitud kandma vähemalt 10 cm laiust valget käesidet, kus samuti seisis N-täht (niemiec). Saksa päritolu Tšehhoslovakkia ja Poola elanikel oli keelatud sõita ühiskondliku transpordi vahendites, viibida kindlaks määratud avalikes kohtades, käia avalikel üritustel, korraldada oma üritusi, omada raadiot jne. Sakslased pidid töötama neile määratud töökohtadel, neil oli keelatud viibimine väljas teatud kellaaegadel, kõndimine kindlaks määratud tänavatel, teha sisseoste teatud äridest ning teatud kellaaegadel. Kohates Nõukogude, Poola või Tšehhoslovakkia sõjaväelasi, pidid saksa päritolu mehed neid juba eemalt tervitama peakatte tõstmisega ning naised kniksutegemisega. Väljasaadetute kogu omand konfiskeeriti, kaasa tohtis võtta vaid isiklikke asju 30–50 kilo kaaluva pagasi ulatuses⁹.

Kindlasti oli kollektiivse karistamise alla sattunud sakslaste seas ka neid, kelle käed olid verised, ent rõhuv enamik langes põlu alla üksnes päritolu pärast. Poola ja Tšehhoslovakkia avalikes teadaannetes, ajalehtedes ja raadios õhutati saksa rahva vastaseid meeleolusid ja hoiatati seksuaalse läbikäimise eest saksa naistega. Seejuures ei leidnud saksa naiste ja tütarlaste massiline vägistamine hukkamõistu ega karistamist, kusjuures ajaloolased vaidlevad tänaseni, kas vägistatuid oli 250 000 või „ainult” 200 000, nagu see muudaks asja olemust. Seegi on end üksnes ohvrina näidata püüdleva Ida-Euroopa üks paledest.

Czesław Miłosz tõdeb, et „suurte katastroofide ajal tuleb elada õigesti ja ainult see on pääsemise garantiiks” (lk 223). Tema tõlgenduses tähendab see, et ei tohi mõttes fantaseerides patustada universumi mõistuspärase struktuuri vastu. Aga mis siis, kui see mõistuspärane struktuur on olemuselt mõistusevastane ja kui füüsilise pääsemise hinnaks on meelerahu minetamine ja süümepiinad? Miłosz pakub vastuseks: „Aga, kas tuleb ülekohtu vastu protesteerides viskuda vange transportiva rongi alla ja lasta end sodiks sõtkuda, see pole üldse kindel” (lk 263). Ägedad ühiskondlikud kataklüsmid käivitavad meis poolautomaatse enesealalhoiuinstinkti, mida neil, kes pole ise kogenud eksistentsiaalset hirmu, on tagantjärele tarkuses oma argimugavuste diivanil lesides raske mõista. Ilmselt on Miłoszi süda siiski kripeldama jäänud, kui ta teisal täheldab: „Kuid tegelikult muutsime me maailma, pealispinna all ja kavalalt, mitte silmnähtavalt ja kohe, olime nagu ussid õunas” (lk 243). Miłosz ise on paraku sellise taktika läbikukkumise näide, sest kahtluse kerkides, kas süsteem järsku teda ennast rohkem ei õõnesta, otsustas ta hoopis eksiili siirduda.

„Sünnimaa Euroopa” on ennekõike raamat sellest, kuidas olla inimene ja inimeseks jääda. Need küsimused on praegugi sama aktuaalsed kui pool sajandit tagasi. Me räägime tribüünidelt kõikesallivusest, kuid peidame tolerantsi välise maski taha oma seesmise ükskõiksuse arrogantsi. Me unistame liberaalse ilmavaate mõttekäigust, mis tooks kaasa ajaloo lõpu, kuid ise liigume, selg ees, tulevikku, püüdes homset mineviku tagasivaatepeeglis vilksatamas näha. Me kordame poplaulja Stingi järel kooris, et „ajalugu ei õpeta meile midagi”,¹⁰ adumata, et viga pole ajaloos, vaid inimeste soovimatuses sellest järeldusi teha. Ajalugu pole Rubiku kuubik, mille igaüks saab meelevaldselt keerata talle sobivatesse värvikombinatsioonidesse.

Kindlasti loeb mõni teine Czesław Miłoszi hiilgavalt kirjutatud ja Hendrik Lindepuu nauditavalt tõlgitud teost „Sünnimaa Euroopa” teisiti. Ise pean oluliseks, et see tekst puudutas mind vahetumalt ja otsesemalt kui paljud teised. Franz Kafka on öelnud, et raamat on hea siis, kui see purustab jää meis enestes. „Sünnimaa Euroopa” on just selline teos.

1 Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I köide: Kuju ja tegelikkus. Saksa keelest tlk Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012, lk 13.
2 Iver B. Neumann, Uses of the Other: „The East” in European Identity Formation. Manchester University Press, 1999, lk 76.
3 Larry. Wolff, Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of the Enlightenment. Stanford University Press, 1994, lk 4-5.
4 David Bowie „Heroes” (1977): „I, I can remember, (I remember), Standing by the wall, (By the wall), And the guns, shot above our heads, (Over our heads), And we kissed, as though nothing could fall, (Nothing could fall), And the shame, was on the other side, Oh, we can beat them, forever and ever“.
5 Sellised inimnäitused, mida tänapäeval ei armastata eriti meenutada, olid tavapärased ka teistes Euroopa riikides. Nii nt näidati 1904. aastal trobikonda Samoa naisi tarandikus Hamburgi loomaaias. Vt. Norman Davies, Europe: A History. Oxford University Press, 1996, lk 853.
6 Bernhart Jähnig, Verfassung und Verwaltung des Deutchen Ordens und seiner Herrschaft in Livland. Berlin 2011, lk 17.
7 Vt lähemalt värskelt ilmunud ja kriitikute hinnangul ühest parimast Poolat Teise maailmasõja ajal käsitlevast teosest: Halik Kochanski, The Eagle Unbowed: Poland and the Poles in the Second World War. 2012.
8 „There will be no mixture of populations to cause endless trouble [—] A clean sweep will be made”. Vt Jesus Alcala. Segrarmakterna upprepade Hitlers misstag. – Svenska Dagbladet 14. 06.2012 . Under strecket.
9 Anne Appelbaum. Iron Curtain: The Crushing of Eastern Europe 1944-1956. London 2012, 124-157.
10 „History will teach us nothing” – Sting „… nothing like the sun” (1987).