Eluterve peegelduse vajalikkusest

Ülle Madise

ÜRO inimõiguste komisjon olevat teatanud, et Eestis ei ole institutsiooni, mis suudaks põhiõigusi kaitsta, ja nõudvat Eestilt ka inimkaubanduse seadust. Kust saab selline jama pärit olla? Igaüks, kes on lugenud Eesti põhiseadust, riigi ametlikku veebilehte, asjakohaseid teadusartikleid, inglise keelde tõlgitud Riigikohtu lahendite kokkuvõtteid või uuringuid, ei saa midagi selletaolist väita. Üheski ühiskonnas pole kahjuks põhiõigused  praktikas täielikult tagatud, sestap halduskohtuid, õigusvahemehi ja inimõiguste kaitse organisatsioone tarvis ongi. On inimesi, kes ei tea oma õigustest, ja teisi, kes seda ära kasutavad. On ametnikke ja kohtunikke, kes ei tee oma tööd nii nagu vaja. Ent meie süsteem on tänu tugevale halduskohtule ja laiade volitustega õiguskantslerile täiuslikum kui paljudes teistes Euroopa riikides. Nõnda jääb üle kaks varianti: eestlased on jälle ise omade peale  valejuttu ajamas käinud või siis peetakse Eesti vastu väljast psühholoogilist sõda.     

Millalgi lasi Eesti ise liikvele jutu, et Eesti loodus olevat kohutavalt reostunud, samuti  ei kõlbavat Läänemeri saastatuse tõttu ujumiseks ega kalapüügiks. Siiamaani kasutatakse neid jutte mõnuga ära, kui küsimus on Eesti põllundustoodete, eriti mahetoodete usaldamises. Eesti kui puhta loodusega koha maine saavutamine on võtnud kõvasti energiat. See ei ole üleskutse tegelikkuse varjamiseks. Eesti teadlaste ja ametnike kohustus on näidata tegelikkust nii nagu ta on. Halb on, kui Eestit halvustatakse või muresid võimendatakse,  et saada mõni välismaine projektiraha või siis uskudes, et katastroofiõhustiku loomine aitab riigieelarvest rohkem välja pressida.     

Sestap ärgem unustagem, kuidas Eestit relvadeta kõige julmemalt rünnata. Ikka nii, et luua eestlastele endile ja teistele riikidelerahvastele kujutlus Eestist kui viletsast ja ajutisest maakesest. Lisahoobi annab sisendus, mille kohaselt mitte igaüks ise ei pea Eesti ja enda heaks tegutsema, vaid hoopiski keegi teine. Ärgakem! Kui Eestis keegi midagi raiskab või rikub või parandada saab, siis meie ise. On meie endi vastutusel, kui  näiteks ühe valla tööjõuline elanikkond poe taga konutab või lapsed koolis ei taha käia. Ei sundinud keegi väljastpoolt riigiasutusi maalt ära tooma ega saa keegi käskida neid sinna tagasi viia. Armastame küll kurjustada, et Eesti pole Brüsseli alluv, aga ikkagi loota, et Brüssel kaebuse peale korra majja lööb. Nii ei saa. Eesti inimesed ise peavad kokku leppima, mida eelistada, mida ühise raha eest siin maanurgas teha. Pole ühte õiget  valikut ja kõike head ei saa. Iga Eesti eluolu aruanne süvendab kahte rasket küsimust: kuidas parandada Eestis elujärge ja kuidas kirjeldada olukorda nii, et see inimesi ebaõiglaselt Eesti vastu ei ässitaks, vaid hoopiski tegutsema paneks. Kui laseme inimestel harjuda ja, mis kõige hullem, lastel kasvada õhustikus, kus pidevalt kajab: „Eestis raisatakse inimesi”, „siin ei ole õigusi”, „siin ei saa elada”, „jälle ikaldus”, „halb haridus”,  siis ei tohiks imestada, kui käed rüppe ja kõrvad lonti lastakse ning paremaid marjamaid otsitakse. 

See, kes pole rännanud ega teiste maade kohta lugenud, ei pruugi ju teada, et Eesti on eestlasele elamiseks parim koht. Mitte nii  hea, et enam paremaks minna ei saa, halba on ka palju, aga mitte rohkem kui mujal. Jah, tahaksime Rootsi ühtlasemat heaolu, aga kas tahaksime ka sealset maksukoormust, üldist survestatud õhustikku ja immigrante? Saksamaal on kord kõva, see on tore, ei niideta muru, millal juhtub. Aga kas oleksime valmis aianurgas grillimiseks kohalikult omavalitsuselt loa võtma? Sitsiilias, mitmes Jaapani paigas ja mujalgi elatakse teadmisega, et ehitad  oma maja vaid seniks, kuni tuleb järjekordne vulkaanipurse ja kõik oma teelt pühib. Pensione kärbitakse, pensioniiga kasvatatakse ning makse tõstetakse praegu kõikjal. Seejuures on mõnel pool inimesed sedavõrd streigivaimu täis, et isegi maksuametnikud marsivad palgakärpe vastu, selmet seaduslikult makse koguda. Ühiskond on ülimalt vihane, aga kui riigil ei ole tulu, millest üle jõu edasi elada, siis viha ei aita. 

Prantsusmaal kaotatakse streikide tõttu ikka ja jälle raha, aega ja närve. Gaza sektori sündmuste tõttu pandi Strasbourg’iski tundidega selline meeleavaldus püsti, et õhtusel tipptunnil linnaliiklus seiskus. Nüüd ütleb Prantsuse president, et ametnike vastu vägivalda kasutanud immigrantidest kodanikud jäetakse kodakondsusest ilma ja saadetakse välja ning ka mustlaskurjategijad tulevat Ida-Euroopasse tagasi läkitada. Ei anna just  tunnistust heast meeleolust või kuidas? Tundeküllased kärgatused „võtame rikastelt ja anname vaestele!” on ka mõistuseta jutt, sest kahjuks jääb suurele leivale määritud väikese leiva paks võikiht ikka väga-väga õhuke. Mis muidugi ei tähenda, et südametunnistust ja solidaarsust ei võiks rohkem olla. Kättemaks, kadedus ja muud madalad tunded võiksid siiski üldse kõrvale jääda.       

Õnneks sel aastal on viljakasvatajad seni rõõmsalt teatanud, et saak on hea. Õigesti teevad, sest jällegi: põllumeeste harjumuslik nutulaul paneb linnarahva arvama, et lõpetagu siis see maaharimine ära. Ebaõiglane  arvamus, aga kahjuks selline ta on. Ometi oleks põllumeestele nimelt tarvis ühiskonna üksmeelt selles, et Eestis peaks olema tervislik omamaine toit igaühele kättesaadav. Nii et hoidugem „kurjadest konstantidest”, mida Jüri Saar juulikuu Akadeemias on tabavalt kirjeldanud.