Eesti ajaloomälu ja venelased kui kasutamata võimalus

Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Meie venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.

IVAN LAVRENTJEV

Enne kui sajad koorid Tallinna laulukaare alla kogunesid, ilmutasid mõned rahulolematuse märke XXVII laulupeo repertuaariga. Nagu varemgi, sai ka läinud suvel Eesti ajakirjanduse ja arvamusliidrite Facebooki profiilide vahendusel jälgida küsitava olulisuse ja kasuteguriga debatti vene (või mõne teise muukeelse) laulu laulupeol esitamise otstarbekuse üle.¹ Soovimata sellesse arutellu laskuda, võib ometi nõustuda vene laulu laulupeo kavva lisamise ühe eestkõneleja Kristina Kallasega: Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid.² Teisisõnu, kohalike venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.

Elame seismiliselt aktiivsel ajaloomaastikul

Ilmselt pole vaja pikalt seletada, miks see halb on. Suuremaid ja väiksemaid ajaloo eri tõlgendustest ajendatud konflikte oleme meie ühiskonnas näinud küll ja küll kuni 2007. aasta aprillirahutusteni välja. Igasugune ajalooga manipuleerimine on Venemaa pehme jõu üks nurgakivisid. Aga ka Eestis, kus ajaloolastel on olnud suur osa taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel, on ajalugu olnud rahvuse ja riigi enesemääratluse võtmeelemente. Marek Tamm on Eestit tabavalt kirjeldanud kui ajaloolaste vabariiki.³ Seega, Eesti venelane elab seismiliselt aktiivsel ajaloomaastikul, kus tema südame ja ajude pärast käib tihe võitlus asukohamaa (Eesti) ja ajaloolise kodumaa (Venemaa) pakutud narratiivide vahel.

On selge, kumb pool selles konkurentsis ressurssidelt võimsam on. Kui Eesti riik jõuab noorte venekeelsete kaasmaalasteni kooli õppekava kaudu, siis muuseumide, kohalike ajaloofilmide ja -raamatute, aga ka meedia mõju sellele grupile Eesti ajaloonarratiivi edastamisel on juba nõrgem. Meie naaberriik on edukalt paigutanud mitmemiljonilised eelarved oma ajaloo manifesteerimisse ja sellest on saanud Venemaa välispoliitika üks osa: vaadakem kas või 2019. aasta suvel lahvatanud ilutulestikuvõitlust kahe riigi välisministeeriumi vahel.⁴

Pole põhjust arvata, et Suure Isamaasõja võidu kultus Venemaal (ja Venemaa kommunikatsioonis maailmaga, eriti nn endiste liiduvabariikidega) kusagile ära kaob. Aina süvenevate majanduslike probleemide taustal võib see Venemaal sootuks uusi mõõtmeid võtta – mis muud, kui ikka panem et circenes, aga leiba jääb aina vähemaks. Samuti ei ole tõenäoline, et eestivenelased en masse hakkavad kaasa tundma metsavendadele või Sinimägedes mittenõukogude poolel võidelnud hukkunutele.

Küll aga on kolmas tee, mis võib Eestis ajalootõlgendustest ajendatud rahvustevahelisi pingeid maandada: selleks on vene inimeste panuse Eesti ajaloo võtmesündmustesse pidev rõhutamine. See ei ohusta kuidagi Eesti eksisteeriva(te) ajaloonarratiivi(de) püsimist, küll aga teeb need avatumaks ka teisest keele- ja kultuuriruumist inimestele. Eestivenelastel avaneb selle kaudu võimalus paremini suhestuda Eesti ajalooga. Järgnevalt mõningad näited eri ajalooperioodidest.

Kuni aastani 1917: võõras, kuid ikkagi tuttav

On selge, et revolutsioonieelne Venemaa ei mängi tänapäeva venelaste maailmapildis suurt osa. Kõik küll uhkustavad Tšaikovski või Dostojevski panusega maailmakultuuri, kuid laiem ajalooline kontekst on unustatud (mainitud meeste jälg Eestis on ka füüsiliselt kenasti jäädvustatud pingiga Haapsalus ja mälestusmärgi ja -tahvliga Tallinnas). Põhjused on lihtsad: võidukaid sõdu sel perioodil eriti ei olnud, aga pinged ühiskonnas kasvasid sajandivahetuse paiku iga aastaga.

Suur hulk Vene ajaloo ja kultuuriga seotud Eesti paiku on kindlalt saanud välisturisti vaatamisväärsuste komplekti osaks. Nevski katedraalis või Peeter I majamuuseumis käiakse, kuna need on selged ja tuttavad Venemaa ajaloo sümbolid: uvarovlikud õigeusk ja isevalitsus, nagu öeldakse. XIX sajandi esimese poole Venemaa rahvahariduse ministri Sergei Uvarovi esile toodud kolmanda põhimõtte, rahvuslikkusega on lood keerulisemad. Kohalikule venelasele on tegemist kiriku ja muuseumiga, mida ei seostata ei XIX sajandi venestamise ega Eesti alade liitmisega Venemaaga Põhjasõja käigus.

Teine lugu on siin sündinud väljapaistvate meestega. Toome võrdluseks Eestis 20aastase vahega sündinud mereavastaja admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja Venemaa välisministri ja kantsleri Aleksandr Gortšakovi, kelle sünnikoha tähistamisse võib erinevalt suhtuda. Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi korraldusel 2010. aastal asutatud temanimeline Avaliku Diplomaatia Toetamise Fond tegeleb nn kaasmaalaspoliitika juurutamisega ja on seepärast sattunud ka Eesti julgeolekuasutuste huviorbiiti.⁵ Fondi eestvedamisel on vastuolulisi üritusi toimunud ka Eestis.

Hoopis paremini õnnestus riigi toetusest ilma jäänud ja eravahenditel põhinev Bellingshauseni Antarktika avastamisretke 200. aastapäevale pühendatud ekspeditsioon. Mereavastaja loo rääkimine maailmas meie nurga alt on tõhus ka kodumaal: eestivenelastel on võimalik paremini seostuda ajalooõpikust tuttava Vene keisririiki teeninud baltisakslasest admiraliga. Venemaaga võrreldes suhteliselt väheste vahenditega õnnestus ellu kutsuda algatus, mis seljatab idanaabri narratiivi ja keskendub Bellingshauseni universaalsele panusele maailma ajalukku, samal ajal tuues välja ta seose Eestiga.

Kui otsida kohalike venelaste omaks võetud traditsioone, siis üks neist on igal tallinlasel selgelt silme ees: koolilõpu- ja pulmapilte tehakse Russalka trepiastmetel. Pildistamise hetkel mõtlevad need inimesed vaevalt 1893. aastal uppunud soomuslaevale, pigem painab neid Adamsoni skulptuuri esteetika. Narva praktika on selles osas küsitavam. Sealsed abiellujad kipuvad ennast pildistama hoopis Teise maailmasõja mälestusmärgi ees ja selleks on postamendile paigutatud T-34 tank. Kuigi mõlemad monumendid on militaristlikud ja tänapäeval kasutatakse tanke samal eesmärgil, on erinevusi küllalt palju ja vastavate fotode semiootiline tähendus viiks äärmiselt lahknevate järeldusteni.

1918–1940: kodustamise katsed

Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele pöörduti teadagi Eestis elavate etniliste gruppide poole. Tinglikult võime öelda, et nii sõdadevahelisel perioodil kui ka hilisemas historiograafias on püütud toonaseid venelasi kodustada, jättes kõrvale ka toona püsinud teravad etnilised ja poliitilised pingeid. Kuigi turbulentsetel üleminekuaastatel olid paljud kohalikud venelased Eesti riikluse tuleviku osas äraootaval seisukohal, läksid sajad vene rahvusest mehed Vabadussõtta Eesti poolel. Nende arvukus ja mõju oli küll pigem tagasihoidlik, kuid sellel panusel on tänapäeva perspektiivist sümboolne väärtus. Nii mõnigi vene päritolu ohvitser tegi hiljem korralikku karjääri Eesti sõjaväes ja andis panuse selle arendamisse. Siinkohal on tänuväärsed ajaloolase Igor Kopõtini pingutused, kelle uurimistöö tulemused võiksid suurema hulga lugejateni jõuda.⁶

Venelaste panust on vaja rõhutada, kuna sõjasündmuste keerukusest hoolimata võime lihtsustatult öelda: koos võideldi bolševismi vastu. Natuke hilisemast, s.o 1924. aasta sündmustest rääkivas Elmo Nüganeni filmis „Detsembrikuumus“ (2008) on kõnekas episood, kus skemaatiliselt näidatud vene mässuliste taustal torkab silma Nikolai Bentsleri kehastatud sõjaministeeriumi vahimees, kelle suust kuuleme tugeva aktsendiga fraasi „mina olen venelane, nemad seal on kommunistid!“. Olgugi et primitiivne, on niisugune „diferentseeriv suhtumine“⁷ hea lähtekoht inimvaenuliku ideoloogia eraldamiseks rahvusest.

Arvukatest sõdadevahelise Eesti väljapaistvatest vene kultuuri- ja ühiskonnaelu tegelastest on palju kirjutatud, kuigi need kipuvad ikkagi asetuma riiklikust kontekstist omaette: haridus- ja kultuurielu seisid teadagi suhteliselt eraldi.⁸ Üks tuntumaid toona Eestis elanud venelasi on luuletaja Igor Severjanin. Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal püüdis Eesti Vabariik leida kohalike vene inimestega ühist keelt sõna otseses tähenduses: 24. veebruaril 2015 Narvas peetud iseseisvuspäeva paraadi kõnes tsiteeris kaitseväe toonane juhataja kindralleitnant Riho Terras just Severjanini ridu Narva kohta.⁹ Kokkupuudete otsimine näitab küll head tahet, aga kindlasti peab leidma vastuvõttu ka sihtrühmas.

1940–1989: kõige teravam vastasseis

Mõistetavalt ei leia me kuigi palju võimalikke kokkupuutepunkte eestlaste ja vene vähemuse arusaamades Nõukogude okupatsioonist. Enamik venekeelseid hakkaks siinkohal vaidlema juba selle sõnapaari kasutuse vastu. Teise maailmasõja ning kommunistide ja natside repressioonide jõledused väärivad üksnes hukkamõistu. Kuigi igaüks võib kommunismiohvrite memoriaalilt kergesti leida ka üksjagu vene nimesid, saame siinkohal järeldada, et need lood on kas sügaval perekondade mälus ja neist avalikult ei räägita või surid need suguvõsad 1940-50ndatel välja.

Järelikult peab otsima nende inimeste lugusid, kes kogesid Nõukogude režiimi põhjustatud kannatusi või seisid režiimile vastu. Ilmselt vastab sellele kirjeldusele Sergei Soldatov (1933–2003): mõtleja, autor, vabadusvõitleja ja poliitvang oli seotud mitme samizdati väljaande ja põrandaaluse nõukogudevastase liikumise asutamise ja eestvedamisega. Soldatov oli särav isiksus Eesti vabadusvõitlejate seas ja viljakas kirjutaja (eriti pärast emigreerumist), kuid peale temast jäänud kirjapärandi oleks võimalik ja igati relevantne ta veelgi paremini jäädvustada, olgu selle väljenduseks mälestusmärk, -konverents või -auhind.

Üks suurimaid Nõukogude režiimi terrori objekte oli õigeusu kirik. See väljendus tuhandete vaimulike, munkade ja nunnade surmades üle kogu Nõukogude Liidu ja okupeeritud territooriumidel. Peale inimeste tapmise, usklike ulatusliku tagakiusamise ja varade eksproprieerimisele leiame ka Eestist sellega seotud muutusi füüsilises keskkonnas. Tallinnas paiknes Reimani tänaval praeguse Kannikese lillepoe kohal veel 60 aasta eest Kuremäe abi­klooster, mis 1960. aastal lammutati – põhjuseks NSV Liidu juhtkonna otsus märgatavalt vähendada pühakodade arvu üle kogu riigi. Nüüd on kiriku asukoht tähistatud infotahvliga, mida iga päev silmitsevad tuhanded bussiga Lasnamäele suunduvad või mööda kõndivad tallinlased.¹⁰

Vabameelsete haritlaste vähem või rohkem aktiivne vastuseis Nõukogude režiimile on üldteada. Ka Eestist leiame vene kultuuriruumi kuuluvaid teadlasi ja kirjamehi, kes kannatasid rangelt piiratud väljendusvabaduse tingimustes tsensuuri või veelgi akuutsemate raskuste all. Tuntuim Tallinnaga seotud nimi on siin 1970ndatel paar aastat elanud ja oma selle eluperioodi ajakirjanikutöö groteskseid juhtumeid romaanis „Kompromiss“ talletanud kirjanik Sergei Dovlatov. Pealinnas toimub igal aastal temanimeline kirjandusfestival ja lähiaastatel rajatakse ka mälestusmärk.¹¹

Kokkuvõtteks

On arusaadav, et arvestades lähiajaloo tundlikkust ei suuda me lähiaastatel ületada eestlaste ja kohalike venelaste vahelisi pingeid selle tõlgendamisel. Küll aga on meil riigi ja ühiskonnana vahendeid, et agaramalt luua eestivenelastele Eesti ajaloost mõistetav pilt, kus ka nende rahvuskaaslastel on aktiivne osa. See ei tähenda totalitaarse režiimi ja konkreetsete isikute kuritegude õigustamist, ent aitab ajalugu tuua inimesele lähemale etnilisest päritolust sõltumata ja mitmekesistab ajaloonarratiivi, mis rahvusriigile kohaselt peab jääma eestlaste keskseks.

Ajaloomälu konstrueerime kõik üheskoos kollektiivse tegevusena kas raamatu, filmi, installatsiooni või muu kunstilise eneseväljenduse vormi kaudu. Selleks on kindlasti kõik, mis kajastub füüsilises keskkonnas: mälestusmärgid ja -tahvlid, isikute või sündmuste jäädvustamine toponüümides. See võib olla ka traditsioon: regulaarne konverents, festival, usutalitus jne. See on kaanon, mida täiendame, lisades uusi fakte või isikuid muuseumide ekspositsiooni ja ajalooõpikutesse.

Praegugi on loodud kunstiteoseid või ilmunud uurimusi, mille abil saab vastava­sisulisi teadmisi avardada. Meil on ka väga õnnestunud näiteid Eestiga seotud Vene ajaloo ja kultuuri seisukohalt tähelepanuväärsete isikute jäädvustamisel: Bellingshausen ja Dovlatov on kenasti leidnud oma koha nii eestlaste kui ka eestivenelaste ajaloopildis (olgugi et kumbki neist ei olnud etniliselt slaavlane). Küll aga on üksjagu muid võimalusi, mille kasutamisega saaksime ühiskonna sidususe arendamisel suuremat edu saavutada ning pall ei ole mitte teadlaste, vaid poliitikute, kultuuri- ja kunstitegelaste, ajakirjanike ja õpetajate käes.

1 https://epl.delfi.ee/arvamus/terav-kusimus-kas-teie-arvates-voiks-laulupeol-kolada-ka-uks-venekeelne-laul?id=86652915

2 https://edasi.org/41231/kristina-kallas-vene-valija-on-tana-valiku-ees/

3 Marek Tamm, The Republic of Historians: Historians as Nation-Builders in Estonia (late 1980s–early 1990s). Rethinking History 2016 , 20 (2), lk. 154−171; Marek Tamm, History as Cultural Memory: Mnemohistory and the Construction of the Estonian Nation. Journal of Baltic Studies 2008, 39 (4), lk 499−516.

4 Välisministeerium, Vene vägede väljaviimise 25. aastapäeva puhul toimub laupäeval Tallinnas ilutulestik, 29. VIII 2019. https://vm.ee/et/uudised/vene-vagede-valjaviimise-25-aastapaeva-puhul-toimub-laupaeval-tallinnas-ilutulestik; Mid.rf. Брифинг официального представителя МИД России М.В.Захаровой, Москва, 11 июля 2019 года, 11. VII 2019, http://www.mid.ru/web/guest/foreign_policy/news/-/asset_publisher/cKNonkJE02Bw/content/id/3719228#29.

5 Kaitsepolitsei aastaraamat 2013, lk 5-6.

6 Igor Kopõtin, Eesti Rahvaväe vene sõdurid Vabadussõjas 1918–1920. IVNA 2014.

7 Veiko Märka, 10 tähtsamat rahvust Eesti filmides. – Sirp 16. I 2014.

8 Põhjalikuma ülevaate saab nt raamatust Sergei Issakov, Культура русской эмиграции в Эстонии 1918–1940.

9 Sõdur, nr 1 2015, lk 8.

10 Orthodox.ee (2019). Открытие стенда, посвященного Таллиннской Введенской церкви подворья Пюхтицкого Успенского монастыря. http://www.orthodox.ee/1053rus.html.

11 https://kultuur.err.ee/979947/dovlatovi-malestusmark-tuleb-kanutiaia-parki.