Ametnik teab paremini

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Kena, et Eesti Rahvusringhäälingu saadete lisarahastamine kõikvõimalike riigiasutuste kaudu kui pahe päevakorrale tuli. Teema on tulena tuha all hõõgunud aastate kaupa ja rahvusringhäälingul endal pole siin küll süüd, et seis on selline nagu on. Probleemil on õige mitu kihti ja see hargneb peaaegu kõikjale vaimuelu sfääridesse, kus, nagu teada, turg laitmatult ei toimi. Ühesõnaga, küsimus on laiemalt selles, kui palju ühiskond mingil elualal peab vajalikuks ja võimalikuks turu puudulikkust kompenseerida ning kui suur või väike on poliitilise ja ametkondliku esindusvõimu õigus maksjana muusika tellida. Ajakirjandus on teatavasti ses osas eriti tundlik valdkond. Pole kuulda olnud, et spordiorganisatsioonidele, teatritele või kontserdikorraldajatele oleks mõni vastutav poliitik või ametnik püüdnud ette kirjutada ürituse tegevuse maailmavaatelist alust või hoiakuid. Kui mingeid põhitegevusele kahjulikke soovitusi või suuniseid antakse, siis on need kommertsliku iseloomuga. Mõnikord peavad muuseumid museaalide uurimise asemel lavastatud mõõgavõitlusi korraldama, teinekord jälle teatrid tõsise sõna ja mõtte asemel muusikale pakkuma. Aga muuseumilt, teatrilt või ka näiteks mõne riikliku tähtpäeva (kaas)korraldajalt ei nõua keegi poliitilist või maailmavaatelist tasakaalustatust. Viimast peetakse millegipärast endastmõistetavaks avalikest eelarvetest toetatava ajakirjanduse puhul. Täpsemalt, nõutakse seda väga ebajärjekindlalt ja selles ongi probleemi tuum. Jätan siin kohe kõrvale maastikul küllalt laialt leviva munitsipaalpropaganda, mis kõige ulatuslikumal ja negatiivsemal kujul vohab Tallinna „meediaimpeeriumis”. Aga küll väiksemad vennad linna- ja vallalehtedes seda kõike järele teevad. Omavalitsuses peetakse nii endastmõistetavaks, et kommunikatsioonikulu ongi ette nähtud võimulolija mõõduta ülistamiseks. Raha ei anta mitte ajakirjandusliku sõltumatu vaate või isegi ainult neutraalse uudisinfo levitamiseks, vaid ikka ainult omade kasuks. See on avaliku võimu moonutav püsisekkumine avalikku inforuumi.

Niinimetatud projektiraha eest toodetav jaguneb laias sortimendis. Ehk kõige puhtam (ja loodetavasti veel ka kõige suurem) osa sünnib rahvusringhäälingus ja kultuurilehtede süsteemis ikka baaseelarvete alusel ning on seega igapäevase välissekkumise eest enamjaolt kaitstud. Ainus, mis võib ses osas tasakaalu häirida, on see, kui mõni toimetaja kogemata ise selgroo kaotab või hakkab mõnele poliitilisele jõule ülearuseid sõbrateeneid osutama. Süsteem on aga küllalt suur ning seega taandatakse eksivad isikud varem või hiljem sellest välja.

Kuna kellelgi pole raha iial piisavalt, siis on igal pool, nii meedia avalikes kui ka eraorganisatsioonides, aga ka muudes eelarvelistes asutustes teatritest arhiivideni kujunenud välja kirjutamata tava, et töötaja moraalne kohus on tuua asutusse lisavahendeid ja seda eriti juhul, kui tal endal tuleb mõni uus, ettevõtte-asutuse põhitegevuskavva veel mitte lülitatud mõte. Ja kellelt sa seda raha ikka muult küsid kui suurelt riigiasutuselt või sellega seotud struktuurilt, mis varjuvad tähekombinatsioonide nagu RMK, KIK, EAS jpt taha. Rääkimata puhtalt Euroopa abiraha jaotamiseks rajatud sihtasutustest või ka, paraku, kultuurkapitalist.

Seal ju raha on, ministeeriumidel-ametitel pealegi ka täiesti konkreetsed kommunikatsioonikulud igal aastal ette nähtud, kellel kuidas. Mõni ostab selle eest terveid telesaateid või erilehti suuremate ajalehtede vahele, mõni teine väiksemaid ühekordseid nupukesi. Miks ka mitte neile siis müüa, kui nad tahavad, kehtivates oludes peab ju ellu jääma! Kuid siin on alati õhus risk, mida selliste kokkulepete sõlmijad ei pruugi suuta pikema aja peale õigesti ette hinnata.

Projektipõhine mõtlemine mürgitab pikema aja jooksul mõlemat poolt ses veidras suhtes. Ühel pool harjub nn tellija ehk konkreetne riigiametnik ajakirjanikku suunama. See pole tavaline ajakirjaniku ja allika suhe, sest allikas annab veel ka raha. Eriti erameedias, aga ka mujal pakub selline töötaja sisse toodud projekt juhtkonnale võimaluse natuke palgakulusid optimeerida. Tasapisi nihutatakse eriprojektide haldajad põhipalgalt aina enam kõrvale, tehes neist sel viisil projekti rahastaja sõltlased. Projekt ei tohi lõppeda, sest see võtab ajakirjanikult kogu leiva. Viimaks märkab seda tellija, kes hakkab vaikselt, aga kindlalt oma partnerile vinti peale keerama.

Olen mõtteavaldusi, et mitte ainult ühekordsed, vaid ka püsiväljaanded nagu näiteks Diplomaatia või Riigi Kaitse või koguni Sirp peaksid rohkem „meie” ehk ametkonna huve väljendama, see tähendab, kiitma kaasa sellele, mida mõni raha eraldav ministeerium või tema osakond parajasti teeb, kuulnud pea kõigi infotoodete kohta. Ja niisuguseid mõtteid ei väljenda mitte kogenud poliitikud, sest neile on teada ajakirjanike ja auditooriumi valvsus kõige suhtes, mida saab tituleerida poliitiliseks tsensuuriks. See on rohkem ametkondlike kantseleide mõttemaailm. Seal eksisteerib ju hoopis püsivam „meie”, vaim, mis elab üle ridamisi vahetuvad poliitikud ja nende vaated. Ametkonnad ja ainult ametkonnad teavad lõpuni, milline on strateegiline plaan ja mida on ainuõige teha, s.t mis on rahvale parim. Ja kui kord nii, kujutavad nad endast ka vabale ajakirjandusele poliitikutest hoopis suuremat tülitekitajat.

Ükski poliitik ei saa kindel olla, et ta oma ametkonna silmis iial „omaks” saab ja et tema kui ajutise selja taga pole ametnikel veel mingit muud agendat. Poliitik nagu ka ajakirjanik on avalikult aru andev isik, ametnik mitte. Neis moondunud meediasuhetes, mis valitsevad praegu avaliku võimu ja ajakirjanduse vahel, saab hõlpsasti korda luua ning ametkondlikku meelevalda vähendada sellega, kui kõikvõimalik projekti- ja programmiraha, mida jaotavad anonüümsed ametnikud, tõstetakse PR- ja meediatöötajate voli alt otse meediaorganisatsioonide püsikuludesse. Siis saab vastutasuks ka sõltumatu toote. Öeldu kehtib ka muude eelarveliste organisatsioonide tegevuse kohta. Kuni võim ja raha on ametniku käes, võib sõnastikus sõna „projekt” vasteks kirja panna „püsistressi allikas ja ebademokraatlik võimuhoob”.