Absoluutse nihilisti eetika

Toomas Paul

Vattimo ajastudiagnostika kohaselt kuulume postmodernsesse reaalsuse nõrgenemise aega, kus tõde on muutunud luiskelooks. Gianni Vattimo, Modernsuse lopp. Tõlkinud Maarja Kangro ja Maarja Kaplinski, Maarja Kangro järelsona. Kaane kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 228 lk.

Orient on ida, orienteerumine itta suundumine. Kirikud ehitati nii, et altar asuks idas. Sõna on sama, aga tähendus teine, kui „orienteerutakse” GPSi abil. Universumis ei ole mingeid ilmakaari, need on inimese mõttekargud.

Gianni Vattimo näitab oma teoses „Modernismi lõpp”, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursusega. Ta kutsub tervitama vaba
nemisvõimalusi, mis on vallandunud selliste olemisstruktuuride nagu võim ja domineerimine murdumise tõttu. Väärtused on pluraliseerunud ega ole enam koondatud ühe ülima, aluseks oleva mõiste külge. Tuleb lakata osutamast Jumalale või südametunnistusele, transtsendentsile või sügavusele kui mõttekuse ja väärtuste tagatisele.

Nihilism on Nietzschele situatsioon, kus inimene veereb keskmest eemale x suunas. Selles tähenduses langeb nihilism kokku Heideggeri määratlusega: protsess, mis jõuab lõpuks nii kaugele, et olemise endana „(enam) ei midagi ole” – mit dem Sein als solchem “ist” es nichts (lk 25, 133). Selleks et Heideggeri nihilismimääratlust adekvaatselt mõista ja näha selle samasust Nietzsche määratlusega, peab mõistet „väärtus” võtma vahetusväärtuse tähenduses. Nihilism on olemise redutseerumine vahetusväärtuseks.

Nietzsche arvates pole kadunud väärtused tout court, vaid üksnes kõrgeimad väärtused, mida ühendab endas väärtus par excellence, Jumal. Just Jumala surm vabastab inimese pöörase potentsiaali: ainult seal, kus puudub väärtuse – kõrgeima Jumala – lõplik ja „kõike läbilõikav”, blokeeriv instants, võivad väärtused esile tõusta oma tõelises loomuses, see on, oma piiramatus konverteeruvuses ja protsessuaalsuses. Nietzschelik-heideggerlikust seisukohast on nihilism tarbimisväärtuse neeldumine vahetusväärtusesse. Tegemist on olemise täieliku lahustumisega väärtuse voolavusse, üleüldise ekvivalentsuse piiramatutesse transformatsioonidesse.

Vattimo ütleb („Vastu languse loojangule”): „Kui Nietzsche kõneleb metafüüsikast kui katsest saada jõuga reaalsuse isandaks, ei kirjelda ta mingit metafüüsika marginaalset omadust, vaid osutab tema olemusele, mis on välja joonistatud juba Aristotelese Metafüüsika esimestel lehekülgedel, seal, kus teadmist defineeritakse suhte kaudu printsiipide valdamisega”. Jumala surm (sõnaühend kordub kogumikus paarkümmend korda) – metafüüsika kulminatsiooni- ja ühtlasi ka lõpuhetk – on lahutamatu humanismi kriisist. „Ei saa salata, et humanismi kriisi ja Jumala surma vahel on olemas seos” (lk 37). Kriisi tegelik olemus on toetuspunkti põhimõtteline kadu.

Vattimo meetodiks tugevast meta-füüsikast vabanemisel on hermeneutika, mis pärineb piibli tõlgitsemisest, niisiis pole Leo Luksi meelest midagi üllatavat Vattimo järelduses: nõrk ontoloogia on algkristluse pärand. Taas paralleel hilise Nietzschega, kes oma viimastes teostes ja märkmetes eristas selgelt kristlust kui institutsiooni Kristuse isikust, keda ta tunnustas hääbumist õpetava dekadendina.

Kuna Vattimo ajastudiagnostika kohaselt kuulume postmodernsesse reaalsuse nõrgenemise aega, kus tõde on muutunud luiskelooks, pole kusagilt võtta tugevaid argumente vägivaldsuse või sunni legitimeerimiseks. Selle eetilise teesi arendab ta edasi poliitiliseks, öeldes, et tulevikus ei saa ühiskondlikus elus lähtuda enam inimeste võrdsuse printsiibist, mis viib paratamatult vägivaldsete sanktsioonideni, vaid üksnes vägivalla vähendamise-kaotamise printsiibist. Ja seda vägivallatuse nõudmist ei ole postmodernistlikus ühiskonnas vaja jõuga kehtestada? Tõsiselt või?

Maarja Kangro kinnitab: Vattimo meelest on ainus norm caritas (hoolimine, armastus), mis peab jääma ka siis, kui usku ja lootust pole enam tarvis. Sest caritas’es peitub ainus ellujäämisvõimalus. Ja caritas on loomult sündmuslik, kuna seda ei saa rakendada abstraktselt, vaid üksnes konkreetses situatsioonis ja kontekstis.

Miguel de Unamuno arutleb, üsna õelalt: on olemas parasiite, kes kõrgemate loomade sisemuses viimaste valmistatud toitemahladest elades ei tarvitse näha ega kuulda. Analoogiliselt leidub sotsiaalseid parasiite, kes saavad ühiskonnalt, kus nad elavad, kõlbelise käitumise ajendid, kuid eitavad, et talutavaks eluks on vaja usku Jumalasse ja sealpoolsusesse, sest ühiskond on neile juba valmistanud need vaimsed mahlad, millest nad elavad. Üksikindiviid võib elu hoida ja elada siivsalt ning isegi sangarlikult, uskumata hinge surematust ja Jumalat, aga sel juhul elab ta vaimse nugilise elu. Unamuno väidab koguni: „kui usk Jumalasse on inimeses ühendatud puhta ja kõrgelt moraalse eluga, siis ei tee teda heaks niivõrd usk Jumalasse, kuivõrd headus, mis on tal Jumalast, paneb teda uskuma Temasse. Headus on vaimse selgelt nägemise parim allikas.”

Teispoole head ja kurja on jõudnud alles see, kes ei pea iseennast ega oma himusid universumi keskpunktiks, kes ei ole incurvatus in se. Ptolemaiose maailmas keerlesid tähed ja planeedid ümber Maa, Kopernikuse maailma kese oli Päike. Einsteini jaoks olid mõlemad kujutlused antropotsentrilised. Relatiivsusteooria kohaselt on ükskõik, kas uskuda, et päike tõuseb hommikul, nagu oma silm kui kuningas näeb, või laulda „Maakera pöördub itta”.

Vattimo käib üsna meelevaldselt ümber Nietzsche ja Heideggeri mõttekäikudega. Mul tuleb tahtmine keerata veel veidike vinti peale ja väita: absoluutne (s.t tingimatu, sõltumatu igasugusest suhtest < ld ab-solutus) nihilist ei saa olla egoist, ta ei saa oma Mina pidada etemaks millestki muust. Absoluutne absurdsus kõik. Vero nihil verius.

Alles sellise absoluutse nihilisti eetika on caritas, budistlik mahakaruna. Kes toimib, küsimata: mis ma sellest saan? Teades, et ta on tähtsusetu ja tähenduseta, et teda tegelikult ei ole. Ka tema Ise on abstraktsioon.