Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis Meie Mets.

MARI KARTAU: Tunne oma vaenlast!
Metsanduspoliitika ümber tekkinud avalik arutelu, rahvaliikumine metsade toetuseks, käib juba mitu kuud ja oleme sellega juba harjunud. Kui mõtlema hakata, on Eesti ühiskonnas tegu siiski pigem erakordse nähtusega ja tõenäoliselt meenutatakse seda edaspidi hämminguga.
Demokraatlikus riigis peaksid idee poolest probleemid lahenema rahvarahutusteta. On ju olemas meie kõigi valitud rahvasaadikud, kelle poole peaks pöörduma, kui tundub, et riigis kisub miski kiiva. Millegipärast näeme rahvasaadikuid aga ainult valimiste aegu ning televiisorist. Miks ei räägi metsasõbrad nendega, kelle nad on valitsema valinud? Kes seda täpselt teab, aga pakun, et asi on võimu võõrandumises, alustades sellega, et valimissüsteem oma nimekirjade ja edasikandumistega on keeruline ja enamik inimesi ilmselt isegi ei mäleta, kelle nad viimati valisid.

Elurikas mets on väärtus. Ulvar Käärt intervjueerib raamatu „Eesti metsad“ autorit ANNELI PALO. Tartu ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo ütleb, et Eesti metsi pole kunagi nii intensiivselt raiutud kui praegu. Ühtlasi on sellega meie metsade liigirikkus suurimas kadumisohus. Kas näeme metsas vaid puitu või oskame selle kõrval hinnata ka elu?

MATTIAS TUROVSKI: Vanasõna ütleb: metsa taga ei ole teist metsa
Mets on Eesti põlisväärtus. Seda teame kõik. Ometi on üldsuse suhtumine metsa kui põlisesse loodusväärtusse hakanud teatud huvigruppide tegevuse tagajärjel viimastel aastatel muutuma. Metsa nähakse rohkem instrumentaalse vahendi ja kiire rikastumise allikana. Tegemist tundub olevat palju laialdasema väärtushinnangute nihkega, millest metsanduspoliitika on ainult üks näide. On tõsi, et puit on alati olnud välisturgudel hea müügiartikkel ning olukorras, kus maailmas ja ümbritsevates riikides on kvaliteetpuit üha haruldasem, on ka kohaliku metsa müük aina tulusam. Ärilisest seisukohast väga loogiline. Ei ole siis midagi üllatavat, et vaade metsast kui põlisväärtusest metsamajandajate (loe: ettevõtjate, kelle sekka kuulub ka riigiasutusi) seas just populaarsust ei võida.

VEIKO URI: Veel metsadest ja metsandusest
Nii palju kui viimase kolme-nelja kuu jooksul, ei ole Eesti metsade ja metsanduse üle arutletud päris ammu. Sellel teemal on kirjutatud ja räägitud emotsionaalselt, aga ka arve ja fakte konstateerides. See, et metsades toimuv inimestele korda läheb ja metsandus pildil on, on ühest küljest hea märk, aga teisalt on mõnes kirjatükis meie metsandusest maalitud üsnagi sünge pilt. Tekkinud arutelu üheks ajendiks said kavandatavad metsaseaduse muudatused ja eelkõige viljakate kuusikute raievanuse vähendamine. Kui looduskaitsjad nägid seda ühe sammuna metsade majandamise liberaliseerimisel suurendamaks raiemahtusid, siis metsanduse inimesed nägid hoopis mõistlikku arengut võimaldamaks teatud osa kuusikutest paremini ja väiksema bürokraatiaga majandada. Et meie viljakaid kuusikuid, eriti lubjarikastel muldadel kasvavaid, juurepess laastab, see on metsanduses ammu teada-tuntud ulatuslik probleem.

PEETER LAURITS: Metsakalmistu
Elame kompleksses maailmas. Kui me ei suuda suhelda risoomselt ja dünaamiliselt, partnerluses sootsiumi ja kõigi teiste eluvormidega, siis meil pikka pidu ei ole.  
Vanemate kõige viimane kink oma lastele on hauatagune elu, mis antakse üle ja saadakse kätte pärast nende surma: side teispoolsusega, ehmatav äratundmine, et see, mis oli hirm, abstraktne teadmine või lootusrikas aimdus, on nüüd äkki siinsamas, igapäevane tegelikkus, ruumi ja aja uus mõõde. Teispoolsuse värav, võti või rada – kuidas kellele sobib. Igaüks leiab oma viisi, kuidas oma hinge raputava elamusega suhestuda. Mõned on õnnelikud, tunnevad, nagu oleks neile uus nabanöör kasvanud. Mõned tajuvad kergendustundega põlvede järjepidevuse püha geomeetriat, korrapära kindlust. Mõned põlevad katartilises leinas. Mõnda käib isa vaim hoopis kummitamas ja mõnele ei sobi surmamõte sootuks. Nemad üritavad seda oma elust välja lülitada, unustada. Võib-olla läheb neil see kunagi korda.

RAUL ROSENVALD: Puiduvarude säästlik kasutamine ja metsatööstuse plaanid ei lähe kokku
Puiduvaru tuleb kasutada nii, et selle kasutusvõimalus oleks stabiilne ning ka metsa teised väärtused ei kannataks, sest mets on rohkem kui puiduvaru.
Eestis justkui järgitakse säästliku metsamajandamise põhimõtteid ja ei järgita ka. Rahvusvaheliselt ja ka Eesti metsapoliitikas on säästlikust puiduvarude kasutamisest selge arusaam, kuid tegelik elu paistab teistsugune. Alustuseks mõned arvud. Hiljaaegu muudeti metsade juurdekasvu arvutuse metoodikat, mille tagajärjel aastase jooksva juurdekasvu arvud muutusid drastiliselt: varasema 12,8 mln m3 asemel saadi nüüd 15,8 mln m3, sealhulgas majandusmetsade netojuurdekasvuks (s.o jooksev juurdekasv, millest on lahutatud looduslikult sureva puidu maht) saadi uute arvutuste järgi 11,8 mln m3. Ehk siis Eesti majandusmetsade puidutagavara ei vähene, kui raiutakse alla 11,8 mln m3 aastas.

ANDRES LEVALD: Linnamets pole vaid loodusand
Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.
Eesti maaelu entsüklopeediast loeme: „Linnamets oli linnale kuuluv mets, kust linn sai omale puid (peamiselt kütte tarbeks). Terminit kasutati Eestis enne II maailmasõda.“  Nii see oli. Pargiterminite seletussõnaraamatus selgitatakse: „Linnamets on linna territooriumil kasvav looduslik või istutatud mets. Vt ka parkmets.“  „Parkmets on aga erilise keskkonnakaitselise, esteetilise ja rekreatiivse väärtusega metsaosa,  mida kasutatakse puhkealana ja hooldatakse vastavalt vajadusele.“  Nii peaks see linnametsade kasutusest ja väärtusest, aga ka omandi- ja halduspiiridest lähtudes olema praegu ja seda enam tulevikus.

TERJE TOOMISTU: Inimese ja mitte-inimese ühisloovusest
Lääne teadusliku mõtte ajaloos on kultuuri ja loodust hoitud lahus, justkui seisaks inimene keskkonnast eraldi ning vaim kaugel mateeriast. Paaril viimasel aastakümnel on pead tõstnud interdistsiplinaarne valdkond, mis püüab looduse ja kultuuri vastandamist ületada, käsitledes keskkonda sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse osana. Keskkonnahumanitaaria (environmental humanities) nimetuse alla koondunud potentsiaali avamisele keskenduti ka tänavuses kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli talvekoolis 23. kuni 27. jaanuarini Tallinna ülikoolis.

Ebola varjus. Taavi Kuri ja Kati Lindström intervjueerivad Ameerika keskkonnajaloolast GREGG MITMANI.

TRISTAN PRIIMÄGI: Kümme väikest neegrit
Jordan Peele on filmis „Kao ära“ võtnud žanrifilmi vähenõudliku kattevarju all uurida Ameerika rassisuhted.
See, kuidas ühe õnnetu ja edeva PricewaterhouseCoopersi arveametniku ämber tõmbas enda peale kogu tänavuste Oscarite meediakajastuse, tekitab sisimas suure soovi jürilinastuda ja otsida kõige tagant mõnd konspiratsiooniteooriat. Nüüdseks juba legendi mõõtu ümbrikuvahetustrikk on leidnud paroodiana järelkaja kas või juba Eestis nii „Eesti laulu“ finaalis kui ka Eesti filmi- ja teleauhindade üleandmistseremoonial. Võib ainult ette kujutada, kui palju kildu rebiti selle tuules kõikjal üle maailma. Taas ja tüütuseni.

ANNE PROMMIK: Muidu kena inimene, aga kriitik
Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.
Kontserdielu kipub inimene vabatahtlikult arvustama ainult ühel patoloogilisel põhjusel: ebanormaalse huvi ja lausa kirgliku armastuse korral muusika vastu. Klassikaraadio toimetajana saan tihti kirju ja kõnesid nii muusikutelt kui ka kuulajatelt, kes arvavad teisiti. Kui nad just ei usu, et kriitik on paadunud misantroop, siis ei ole nad rahul kontserdipeegeldustele keskendunud „Helikaja“ saadetes antud hinnangute sisu, sõnastuse või nende andjate akadeemilise positsiooniga.
Vestlusringis laulja Helen Lepalaan, dirigent Arvo Volmer, helilooja Toivo Tulev ning muusikakriitikud Kerri Kotta ja Madis Järvekülg.

MIKK PÄRNITS: Keele nõiduslik mõju ehk Sõnumise ja algkeele otsinguil

Arvustamisel
2 × Eesti Kunstnike Liidu XVII ülevaatenäitus „Elust maal“
Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades“
Mats Traadi „Roheline laev. Noorpõlve luuletusi 1953–1964“
Tantsulavastus „Femmaaž“ Sõltumatu Tantsu Laval
Rakvere teatri „Gravitatsioon“
Norman Manea „Huligaani tagasitulek“
Mängufilm „T2 Trainspotting“

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht