Sel reedel Sirbis

„Kalamaja peatänav“, Merle Karro-Kalberg vestles Toomas Paaveriga Mattias Malk, „Uus on taasavatud Vana-Kalamaja“ Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole“ Hille Saluäär, „Ideaalitust keelekorraldusest igaühe keelehooldeni“ Vestlusring Alma Ostra romaanist „Aino“ ning naiste proosast enne ja nüüd Tanel Vallimäe, „Tühistamiskultuuri tagajärjed“ Jüri Saar, „Savisaare pärandi kuulsusetu lõpp“ Mati Mandel, „Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumist varjutavad kahtlused“ Ardo Ran Varres, „Helikunsti kokkulepet otsides“ Hannes Korjus näitlejaõppest Daugavpilsis Johannes Lõhmus, „WGA ja SAG-AFTRA vs. AMPTP. Eksistentsialistlik lõppmäng“ Kurmo Konsa, „Varibiosfäär – elu, mida me ei tunne“ Hanno Valdmann, „Tuttava linna tuled. Valga subjektiivne vaade“ Esiküljel Toomas Paaver. Foto Piia Ruber

Kalamaja peatänav Merle Karro-Kalberg vestles Toomas Paaveriga
Toomas Paaver: „Tänavaruumi kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse.“
Vana-Kalamaja tänava valmimist oodati kaua. Nüüd on rekonstrueeritud tänav avatud. Miks sellest nii pikalt rääkida? Esiteks on tegu väga mõnusa inimkeskse ruumiga – tänavaga, millest võiksid paljud järgmised lahendused eeskuju võtta. Teiseks seepärast, et praegu tavaliseks saanud tänavaruumi käsitlused said alguse just selle tänava ümber toimunud aruteludest, ja juba kümme aastat tagasi. Kolmandaks on eriline ka tänava valmimise protsess.

MATTIAS MALK: Uus on taasavatud Vana-Kalamaja
Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav
Uue tänavalahenduse puhul on arvestatud eelkõige jalakäijaga, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Lähtutud on elanike tegemistest ja nende eluviisi toetamisest. 

HILLE SALUÄÄR: Ideaalitust keelekorraldusest igaühe keelehooldeni 
Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.  
„Igaühe loodushoid – see on iga vabatahtlik ja teadlik samm oma koduaias, kodukülas, kodulinnas, ettevõttes, omavalitsuses, linnaruumis, mis aitab kaasa elurikkuse säilimisele.“ Nii määratleb igaühe loodushoidu ökoloog Aveliina Helm 2019. aasta looduskaitsekuud sisse juhatades. Eestimaa Looduse Fondi projektiga „Igaühe looduskaitse“ kutsutakse inimesi üles osalema neile jõukohases looduskaitses, selmet uppuda masendavate keskkonnauudiste tulvas apaatsusse. Ökoloogid loodavad, et nii kodumurul kui ka laiemalt läheb elurikkuse väärtustamine moodi, kuni kogu ühiskond muudab oma harjumusi ja käitumist keskkonnasõbralikumaks. 

PILLE-RIIN LARM: Kas sa „Ainot“ oled lugenud?  
Vestlusring Alma Ostra romaanist „Aino“ ning naiste proosast enne ja nüüd  
9. septembril tähistas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas kirjandustänaval kaht omavahel seotud sündmust. Kõigepealt möödub tänavu sada aastat Alma Ostra romaani „Aino“ ilmumisest, teiseks on ilmunud ajakirja läinudaastase konverentsi „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ainetel teemanumber „Naiste proosa kirjandusloos“. Vestlusringis „Palju õnne, Aino!“ arutlesid sel puhul naiste proosa üle Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur ja kirjanik Merlin Kirikal, Tartu ülikooli anglitsistika osakonna kaasaegse inglise kirjanduse teadur Eret Talviste ning kirjanik, tõlkija ja ajakirja Looming toimetaja Carolina Pihelgas. Vestlust juhtis ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Värske teemanumbri on koostanud Eret Talviste ja Eve Annuk.

Luulesalv. Joonas Veelmaa

TANEL VALLIMÄE: Tühistamiskultuuri tagajärjed
Tühistamiskultuuri puhul on maailm must-valge. Tühistamiskultuuri ajastul teistel vigu olla ei tohi.
Eesti meedias on aeg-ajalt meenutatud Saksamaa luteri pastor Martin Niemölleri 1946. aasta luuletust „Kõigepealt tulid nad“ („Zuerst kamen sie“). Selles laseb pastor silme eest läbi lähimineviku, kus kõigepealt tuldi kommunistide järele, kuid ta oli vait, sest tema ei ole kommunist. Siis tuldi sotsiaaldemokraatide järele ja jälle ta oli vait, kuna tema pole sotsiaaldemokraat. Siis tuldi ametiühinguliikmete järele ning taas oli ta vait, sest ei ole ametiühinguliige. Seejärel tuldi juutide järele ning ta oli vait, kuna ta pole juut. Viimaks tuldi tema enda järele ega olnud enam kedagi, kes selle vastu oleks saanud protestida.

JÜRI SAAR: Savisaare pärandi kuulsusetu lõpp 
Mitte-eestlaste integreerimist ühiskonda ja neile võrdsete võimaluste loomist on Keskerakond tegelikult vältinud kõigi vahenditega.
Nädalavahetusel otsustati Paides Keskerakonna edasine käekäik, ent määrati ühtlasi paljuski Eesti tulevase poliitmaastiku piirjooned. Nii äsja valitud esimees kui ka juhatus esindavad ühetähenduslikult Kõlvarti leeri. Kaotajaks väga tasavägises võistluses jäi Kiik koos oma poolehoidjatega eesotsas praeguse esimehe Rattaga. Kellelgi ei tasu lasta ennast eksitada kongressi delegaatide häälte sisuliselt võrdsest jagunemisest, sest olukord muutus tulemuste teatavakssaamise hetkest ja mingist tasakaalust enam rääkida ei saa. 

MATI MANDEL: Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumist varjutavad kahtlused 
Hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus?
Teatavasti said Jüri Vilms, Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aksel Rünk 105 aastat tagasi sündinud Eesti Vabariigi esimesteks märtriteks. Saadetuna 1918. aasta märtsi lõpul välismaale verivärskele Eesti riigile tuntust koguma, jäid nad üle Soome lahe minnes Suursaare kandis kaduma. Ametliku teabe järgi hukati mehed 13. aprillil Helsingis sakslaste poolt, kaevati 1920. aasta detsembris välja, toodi Eestisse ning maeti auavaldustega kodukohtadesse. Paraku on kogu lugu paras mõistatus. Korduvalt on avaldatud kahtlust, kas ikka toodi Soomest ära õiged surnukehad. 

ARDO RAN VARRES: Helikunsti kokkulepet otsides 
Sound art oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal.  
Keegi ei kahtle, et sound art’il ja kunstmuusikal ehk tonkunst’il on kokkupuutepunkte. Küsimus on selles, kas saadakse aru, mida mõni termin tähendab, või mitte. Hirm, mida väljendab Aivar Tõnso oma artiklis¹, et termineid täpsustades surutakse kirjeldatav tehislikesse raamidesse, on mu meelest asjatu. Täpsustamisest on abi emakeelses teadustöös, õpetamisel ja üksteisemõistmisel, aga ka spetsiifiliste auhindade ja rahasüstide puhul.

HANNES KORJUS: Daugavpilsis haarati näitlejaõppes ohjad enda kätte 
Väljaspool Riiat asuvad läti teatrid on alates 2005. aastast seisnud oma trupi tarvis uute näitlejate koolitamisel dilemma ees: kas teha seda pealinnas või mujal? Just tookord otsustas Liepāja teater sealse linnavalitsuse toel, et nemad endale noori näitlejaid enam Riias Läti kultuuriakadeemias ei kasvata, alma mater’iks valiti hoopis Klaipėda ülikool Leedus. 
Liepāja teatri kunstiline juht Herberts Laukšteins deklareeris: „Liepāja teatrile tuleb uusi näitlejaid koolitada Liepājas või välismaal, aga mitte mingil juhul Riias.“ Ta põhjendas oma vastuseisu: „Läti elu on räigelt Riia poole kaldu. Maakohtadest ja väikelinnadest pärit noored suunduvad Riiga ning teevad kõik, et seal juurduda. Neil pole Riiast lahkumiseks mingit motivatsiooni.“ 

JOHANNES LÕHMUS: WGA ja SAG-AFTRA vs. AMPTP. Eksistentsialistlik lõppmäng
Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?
Kuigi Hollywoodis suudeti tänavu esimest korda pärast koroonapandeemiat ületada 4 miljardi dollari kassatulu piir, on sealsetel suurstuudiotel siiski ohtralt mõtlemisainet, kuna kõik on läinud teisiti, kui kõrgepalgalised stuudiobossid 2023. aasta plaane tehes ehk prognoosisid. „Barbie“ ja „Oppenheimeri“ kui kahe väga selgelt autorikäekirjaga filmi enneolematu edu on meeldiv üllatus ilmselt igale filmikunsti armastajale, aga eelkõige stuudiotele, Warner Bros-ile ja Universalile.

VAHUR LUHTSALU: Raha ei ole. I osa 
Eesti ja valitud riikide inimareng aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida. 
Pisut enam kui aasta tagasi kirjutasin Sirbi veergudel kolmeosalise artikli teadusdiplomaatiast, avades selle valdkondadevahelise teooria ja praktika põhimõisteid, riikide tegutsemisviise selles vallas. Nüüd aasta hiljem on Eestis ikka veel selles osas kõrvulukustav vaikus. Ei ole märgata, et poliitilised jõud, ministeeriumid või akadeemilised ringkonnad selle teema vastu vähimatki huvi üles näitaksid. Tõtt-öelda on see omamoodi veidergi, aga teisalt ka mõistetav, kui jälgida seda, milliste teemade ja tihti ka meediatulekahjude kustutamisega on hõivatud riigi ja kohaliku tasandi poliitikud, riigiametnikud, ettevõtjad ning milline on maailma olukord, ühiskondlik tonaalsus pärast koroonapandeemiat, millele loomulikult lisab hagu juurde sõda Ukrainas. Seega on arusaadav, et tegelike probleemide ja nende lahendamiseks uute strateegiliste võimaluste, meetodite ning lahenduskäikude märkamiseks ei jätku riigi arengu suunajatel tähelepanu.

KURMO KONSA: Varibiosfäär – elu, mida me ei tunne 
Kas meile tuntud organismide kõrval võivad elada ka seni tundmatud eluvormid? See küsimus on seotud märksa suuremate küsimustega: mis on elu?, kuidas see on tekkinud? kuidas seda ära tunda? 

HANNO VALDMANN: Tuttava linna tuled. Valga subjektiivne vaade 

Arvustamisel
Kadri Matteus Mälgu lugude kogu „Karva-aastad“
Pärdi päevad
kontsert „Mahleri kaheksas“
Jules Massenet’ ooper „Tuhkatriinu“
Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert
rahvusvaheline graafikanäitus „Peegel – näost näkku“
näitused „Kunst antropotseeni ajastul“ ja „Hellalt hoia mind“
Kinoteatri „Kohver“
Sõltumatu Tantsu Lava ja Gertrudi tänava teatri „Paus istu mine“
dokumentaalfilm „Jumalaga rock’n’roll. Hardi elu esimene jagu“

Esiküljel Toomas Paaver. Foto Piia Ruber