Sel reedel Sirbis

„Maal, linnas, tänaval või majas“, Margit Mutso vestleb Veljo Kaasikuga Rein Ruutsoo, „Kaitsedemokraatiast ja imperialismist Ida-Virumaal“ Valle-Rasmus Roots, „Kõigepealt harjutama!“ Johanna Jolen Kuzmenko, „Galeriikäik. Näituseelamused keldrist villani“ Anu-Liis Aunroos, „Kui kasv lõpeb?“ Rein Meripõld, „Kestlik eluviis on uskumise küsimus“ Margus Ott, „Argidialektika XXI. Ajalugu“ Esiküljel Veljo Kaasik. Foto Piia Ruber

Esiküljel Veljo Kaasik.

Piia Ruber

Maal, linnas, tänaval või majas. Margit Mutso vestles Veljo Kaasikuga
Veljo Kaasik: „Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust. Nüüd on arhitektide meeskond nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi.“
Ei juhtu just tihti, et arhitekt kirjutab memuaare. Ega Veljo Kaasiku raamatut „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“ päris memuaariraamatuks pidada saagi, aga üht-teist huvitavat arhitekti ja ka tema aja kohta leiab neist mälestuskildudest kindlasti. Vestlesime raamatu, elu ja arhitektuuri teemal ühel suvisel õhtupoolikul Viimsis Veljo Kaasiku endale projekteeritud ridamajaboksi terrassil. Kui ilm vihmale kiskus, kolisime arhitekti töökambrisse ja juttu jätkus mitmeks tunniks.

REIN RUUTSOO: Kaitsedemokraatiast ja imperialismist Ida-Virumaal
Siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni: Eestiski toimuvad praegu koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.
Euroopa südamest on nüüdseks saanud maailma üks kõige plahvatusohtlikumaid paiku. Juba viisteist aasta tagasi tõdes Tõnis Saarts, et „kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase „uue külma sõja“ kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?“. Demokraatlikel riikidel lasub kohustus oma inimesi kaitsta. Kaitsedemokraatia rakendamine kõneleb poliitilise kliima ohtlikust halvenemisest.

VALLE-RASMUS ROOTS: Kõigepealt harjutama!
Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita. Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus.
Alles siis, kui enam ei jaksa – raamatukokku.
Sel aastal Sirbis ilmunud kolme teksti – Lisanna Laansalu „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“, Gregor Kulla „Klassikaline muusika on sumbunud“ ja möödunud nädalal Aurora Ruusi „Ühel ajal mitu lugu“ – ühendab autorite kirglik soov nn kunstmuusika kaanonit värskendada, aga ka varjamatu kriitika Eesti klassikalise muusika kogukonna harituse pihta. Muusikute vaene silmaring muutvat meie saalides kõlavad interpretatsioonid igavaks, kavad kanooniliseks. Laansalu ja Ruus pole pidanud paljuks osutada ka oletatava vaimupimeduse põhisüüdlastele – harjutamisega liialdamine ja seda nõudvad õppejõud.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO: Galeriikäik. August. Näituseelamused keldrist villani
Näitusepaikades valitses augustikuine sumedus, oli uusi kohti, teemade mitmekesisust ja huvitavaid töid.

ANU-LIIS AUNROOS: Kui kasv lõpeb?
Kuidas rääkida rohepöördest ja tasaarengust ajakirjanduses ja kommunikatsioonis?
Asun pikema sissejuhatuseta asja kallale ja lennutan õhku küsimuse: kas me teame, milliseid tähendusi rohepööre ja tasaareng endas peidavad? Rohepöördest räägitakse palju meedias, ettevõtete ja organisatsioonide strateegiadokumentides ning poliitikas. Rohepöörde abil kõneldakse targemast ja jätkusuutlikumast majandamisest, kuid selle kontseptsiooni raames ei ole hüljatud ka majanduskasvu ideed. Poliitilisel tasandil on rohepööre ikkagi majanduskasvu strateegia, mida pehmendavad sellised sõnad nagu „kestlik“ ja „jätkusuutlik“.i
REIN MERIPÕLD: Kestlik eluviis on uskumise küsimus
Isegi kui ökoloogilise kriisi ohjeldamine tundub Sisyphose rahnu veeretamisena, tuleb seda lakkamatult teha, sest muidu ei saa ilma tähendusetusse libisemata olla inimene.
Kui ökoloogiline kriis on inimtekkeline, tuleks antropotsentristlikult lähenedes lahendust otsida eeskätt inimesest. Paraku ollakse loiud, tajutav on mentaliteet, et üksikisikust ei sõltu ju midagi. Indiviid justkui pelgaks vastutada omaenda ja keskkonna käekäigu eest.

MARGUS OTT: Argidialektika XXI. Ajalugu
Minevikku kujutledes või kujutades pöördume tagasi varem olnu poole, teise aja poole, kus olid mingil määral teistsugused asjad, teistsugused toimijad ning teistsugused suhted toimijate vahel ning toimijatel asjade ja oma ümbrusega. Minevik meenutab ennast meile juba meie ümber leiduvate asjade, hoonete, kujundatud maastikega. Kui ma istun raamatukogutoas, siis enamik mulle näha olevatest asjadest pole tekkinud praegu, vaid on olnud juba enne olemas – isegi puud, keda ma läbi akna näen.

Arvustamisel
Astolphe De Custine’i „Kirjad Venemaalt“
Shahrnush Parsipuri „Meesteta naised“
Tõnis Tootseni „Ahvide pasteet“
NOËPi staadionikontsert
Tallinna kammermuusika festival
kontsert „Tõnu Kaljuste 70“
näitus „Kaduvik“
2 × näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“
Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus
Nargenfestivali, Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“
Vabaduse festival
dokumentaalfilmid „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ ja „Põrgu katlakütja“
mängufilm „Vaba raha“

Esiküljel Veljo Kaasik. Foto Piia Ruber